Andrei Ivanov: "Bizarre" ("Бизар", 2012)

Vene kirjanik Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia teine osa "Bizarre" ilmus eesti keeles aastal 2014 ning jätkab Taani sattunud Eestis elanud vene pagulase Eugeni/Jevgeni/Eugené'i elu jälgimist. Sedakorda avaldub rohkem protagonisti minevikust, kodusest olukorrast ning selgub ka, miks ja kuidas Jevgeni Eestist Taanisse sattus.

Seekord on lugu tegevuslikust küljest dünaamilisem, kuigi sisuliselt siiski staatiline. Jevgeni siplevad üritused enese ümbruses midagi muuta toimuvad mitmes kohas: Huskegaardi küla lossis ja metsadest,  Kopenhaageni vanglas, vaimuhaiglas, erinevates Taani külakestes - kui "Hanumani teekond Lollandile", olgugi et pealkirjas justkui väga dünaamiline ja arenev romaan, toimus põhiliselt põgenikelaagris.

Tooni annab mõlema romaani esimene lehekülg: "Hanumani teekond" kirjeldab, kuidas Hanumanil Taani riigist ning selle inimestest süda pahaks läheb ning järgnev lugu on kirjeldus kõigest, mis peaks tavainimese pagulaste argielus toimuvast, sellest mida neil kahjuks tuleb tavaliseks pidada, öökima ajab. "Bizarre" algab kirjaga Jevgeni emalt ning näitab esimesena, et protagonistil on side oma minevikuga ning väsimatu süü- ja vastutustunne on järjekordne koorem, mida ta igapäevaselt endaga kannab.

Jevgeni asukoht on moraaliskaalal hea või halva poolel jääb üldeksistentsialistlikust perspektiivist lahtiseks küsimuseks ning õigussüsteemi perspektiivist üpris selgeks faktiks. Sellest hoolimata näidatakse teises romaanis pigem sise- kui välisperspektiivi. Mõlemad romaanid on  kirjutatud protagonisti minaperspektiivist, kuid "Bizarre" läheb oma antikangelasele lähemale ning samaaegselt Jevgeni lugejale sügavamale naha alla.

"Bizarre'i" episoodid tunduksid alguses justkui kuhugi viivat: Jevgeni restaureerib Huskegaardi lossi, kuhu budistlikud mungad tulevat peatselt seminari korraldama (seminari romaani jooksul ei toimu), puhastab kohalikku metsa, plaanib leedulanna Danguolega tulevikku, .... olgugi et plaanide täitumiseni tegelikult lähemale ei jõuta, lõpeb romaan positiivses, vabaduse suunas viitavas toonis. Argipäeva närususes oleks justkui alati mingi lootus, kuigi kirjeldatu on sisusiselt vaid püüded, midagi muuta...

"Bizarre'i" esiplaanil pole niivõrd keskmise põgeniku olukorra detailid - kuigi ka neid kirjeldatakse piisavalt, kõrvaltegelaste hulk ja lugude kirjusus on hämmastav -, vaid süsteemikriitika: lahatakse olukorda, mille tulemusel Jevgeni Taani pidi tulema ning erinevate omakasupüüdlike või saamatute ametnike rolli selles olukorras. Samuti kirjeldatakse terava irooniaga pagulasi aidata püüdvaid (või vähemalt seda muljet jätta püüdvaid) institutsioone ja nende abitust nö. päriselus aset leidvate sündmuste vastu.

Mul oli nii õudne, et selles sünges keldris, 
kõige viimases pugerikus, kus nagistasid rotid 
ja sibasid prussakad, hakkas mul kergem.

Mitte kusagil ei olnud ma adunud kõige elava lõplikkust 
nii teravalt kui Huskegaardis.

Ei tahagi siinkohal liiga palju sisust avaldada, soovitan neile, kes "Hanumani" lugenud, kindlasti Ivanovi triloogiaga jätkata, sest teises osas vastatakse suurtele küsimustele Jevgeni mineviku kohta ning on tunda, et kirjaniku laad sündmusi kirjeldada muutub veidi vähem tooremaks, veidi viimistletumaks. "Bizarre" pole niivõrd esteetiliselt kurnav - või siis olen selle räige tooniga juba harjunud.

Tarmo Jüristo kirjutab Ivanovi loomingu kohta: „Tema minategelase kangelaslikkus ei avaldu võitudes ja saavutustes, vaid allajäämises, isiklikus meeleheites ning mõistmatuses. Ta on määratud Ahasveeruse kombel sihitult ja rahu leidmata ekslema, kuid tema kannatustel pole midagi pistmist millegagi, mida ta ise oleks teinud, neis pole muud “süüd”, kui et ta on see, kes ta on – “mitteinimene, poolfabrikaat”. (Vikerkaar, detsember 2013, link "Hanumani" postituses)

Kuna "Bizarre'i" lehekülgedel avaneb Jevgeni nö. teine pool, tekib ka lähedasem inimlik suhe ning motivatsioon tema tegemisi jälgida. Hanuman, esimese romaani kaasprotagonist, kaob mingil hetkel täiesti pildilt ning samuti kaob lugeja huvi tema vastu, kuna romaan keskendub üha enam raskustele Jevgeni elus ja tema püüetele, neid ületada. Jevgeni inimlikkus romaani mitteinimlikkuse sees ning aeg-ajalt eluga võitlemine kuid samuti pidev meeleheide moodustavad muljetavaldava figuuri ning narratiivi.

Grotesksest, vaid shokeerivast laadist edasi minnes on Ivanov jätkanud järgmises faasis emotsionaalse poole uurimist ning sellega on "Bizarre" oma eelkäijast kõvasti tugevamalt kirjutatud.

Olen väga põnevil, mis kolmandas osas juhtub!

Blogis täna kahe nädala eest: Ivanovi "Hanumani teekond Lollandile" (link)
"Bizarre" Varraku kirjastuse kodulehel (link)>