Rudyard Kipling: "Kim" (1901)

Rudyard Kiplingist sai hiljuti kirjutatud, soovitasin "Dzhungliraamatu" autori psühholoogilist romaani "Kim" Kiplingi armastajatele.

"Kim" ilmus esmalt osade kaupa 1900–1901 ning seejärel romaanina 1901. Romaanist vändati film aastatel 1950 ja 1984.

"Kim" on umbes nagu Mowgli seiklused, aga tunduvalt teadjamale ning indialähedasemale publikule. Orvuks jäänud Kimball, kes romaani alguses veel Lahore tänavatel elab ja kerjamisega süüa otsib, on tavaline india tänavarott. Selgub aga, et Kimi isa oli Iiri sõdur ning noormees saab hariduse ning töö briti salaametis.

Kim tutvub Lahore muuseumi ees tiibeti laamaga ning otsustab teda õpilase ning järgijana laama otsinguil jõeni, mille ääres laama ennustuse kohaselt valgustuseni jõuab.

Väike lugemisproov:

Romaani ajalooline kontekst on nn. Suur mäng, Briti impeeriumi ning Vene keisririigi vastasseis aasia territooriumil ning selle raames tuleb Kimil varastada tähtsaid dokumente ning riskida nii enda kui laama eluga.


Kim kui Mowgli prototüüp, kasvanud india keskkonnas ning visatud seejärel briti bürokraatiasse, ei omasta ei oma tööülesannetele, poliitikale, hariduse omandamisele ega karjäärile või rahale erilist tähtsust, vaid järgib oma südant ja pühendab end laama eest hoolitsemisele. Tähtis on headus ja inimlikkus, või nagu laama ütleb, tähtis on vaid Tee ja kõik muu on illusioon.

Romaan on kirjutatud indiahuvilisele - täidetud kultuurikontekstiga ning sõnavaraga, mida mõnikord internetiga seletama peab ja hindu igapäevaste ütluste ja tegudega. Eksootika paelub ja lummab. Samuti on spirituaalse ning poliitilis-pragmaatilise vastandamine nii Kimi sise- kui välismaailmas väga hingeliselt puudutav teema.

"Kim" oma kahesaja viiekümne leheküljega on põnev, kohati väga mõistatuslik, meeldejääv ja huvitav lugemiskogemus.

Ekskurss filmilinale: "Kalifornia" (1993)

Psühholoogiline draama "Kalifornia" käsitleb inimliku psühholoogia äärmuslikkusi, analüütilise empaatia, julmuse ning armastuse, intellektuaalsuse, ohtlikkuse ja sensuaalsuse variante. Film ei pälvinud laialdast edu ja ei naudi ka filmiandmebaasides kõrget reitingut, ükski peanäitlejatest ei olnud filmi tegemise hetkeks veel kuulus. Kriitikud andsid aga põhjendatult positiivseid hinnanguid: "Kalifornia" on suurepärane, naha alla roomav, õõvastavalt hea ning rahutuks jättev film, mis oleks pidanud pälvima tunduvalt rohkem tähelepanu.

Lugu räägib doktorant Brian Kessleri (David Duchovny) ja tema fotograafist tüdruksõbra Carrie (Michelle Forbes) reisist läbi Ühendriikide, eesmärgiks uurida ja fotografeerida kuulsaid sarimõrvarite pesitsuspaiku ning kasutada materjali raamatu avaldamiseks. Majanduslikel põhjustel otsustavad nad otsida kaasreisijaid ning leiavad lihtsakoelised hillbillyd Early Grayce'i (Brad Pitt) ning Adele Cornersi (Juliette Lewis), kellega siis koos reisile minnakse.


Film areneb nulltempolt kiirtempole etappide kaupa - neli figuuri juhatatakse sisse, viiakse kokku, lastakse omavahelisel dünaamikal areneda, tekitatakse empaatia- ja sõprussuhted meeste, naiste ja grupi vahel ning lastakse seejärel kogu konstruktsioon õhku, kui ilmneb, et üks neljast on psühholoogiliselt täielikult omadega läbi ja tapab hea meelega kaaskodanikke vähetähtsatel põhjustel erinevate instrumentide abiga või ka ilma.



Kuidas üks kompleksne ja üks lihtsakoeline naine omavahelise empaatia ning ignorantsi ebakõlas sõbrannadeks saavad, kuigi üks neist normaalmaailmale lõpuni täielikult võõraks jääb, ning kuidas kahe mehe lumm tulirelvadega üht üdini analüütilist ja üht üdini instinktidel veerevat mõistust ühendab, on vaid kaks huvitavat stseeni "Kalifornia" pooleteisetunnisest rännakust läbi normaalse ebanormaalsuse. Teoorias vastandatakse kaks tavalist kahele patoloogilisele. Kuid keegi pole mentaalse tervise seisukohalt täiuslik...

Teatud vähestel hetkedel võiks tegu olla ka komöödiaga, sest kõik paarid elavad läbi oma kriisiajad ning helged hetked ning ka sellele aspektile on korraks aega keskenduda. Et režissöör võttis aega isegi selle aspekti avamiseks, on kiiduväärt. Siiski on figuurid oma dünaamikas vaid inimestena, mitte boyfriend-girlfriend-aspektist, isegi mitte mees-naine aspektist, veel põnevamad indiviididena, neliksuhtes ning omaette, igaüks neist ettenägematute ebakõlade ning ebatervislike huvidega, lõpuks siiski üks oma hävitamislustis kõigist ohtlikum ja põnevam.


Narratoloogiline vundament on ehitatud neljale soliidsele kivile, mistõttu inimlikkuse ja ebainimlikkuse aspektid igas figuuris on huvitavad. Kaks täiendavad teinetest ja moodustavad ilusa sümbioosi, lähevad siis taas laiali ning toimivad indiviididena sama paeluvalt. See kehtib kõigi protagonistide kohta, kõik neli säravad omadel hetkedel ning aitavad üliheal filmielamusel valmida.

Mitte vähem hästi on valitud nii kohad kui valgus: filmi tempo ja värvid ning sünge miljöö jutustavad sama põneva loo kui figuurid ise.

Vaadake, jälgige, analüüsige, kohkuge.

Soovitan!

1908. Rudolf Christoph Eucken: Filosoofilised kirjed

Saksa filosoof ning uue idealismi esiisa Rudolf Christoph Eucken (1846–1926) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1908 oma filosoofiliste mõtiskluste eest. Huvitaval kombel leidis tema looming Rootsis rohkem heakskiitu kui Saksamaal - kuningas Oskar II. luges Euckenit väga hea meelega ning Eucken võeti ka Rootsi Teaduste Akadeemia liikmeks.

Saksamaal on Eucken tuntud vaid unustatud Nobeli laureaadina ning oma aja saksa filosoofid ning kriitikud ei tunnustanud Euckeni teoseid ei sisulisest ega keelelisest aspektist. Tema esseesid omal ajal küll loeti, siiski enam Skandinaavias kui Saksamaal, kuid hiljem unustati.

Selma Lagerlöf, kellest järgmises Nobeli-postituses juttu tuleb, oli samal aastal nomineeritud, kuid sai laureaadiks järgneval aastal.

Sirvisin "Filosoofilised kirjed" läbi - Eucken kirjeldab filosoofia kohta teaduste seas, tema ülesannet ning keskendub seejärel põhiküsimustele. Keeleliselt on lugemine väga ladus, kuid ei sisalda midagi erilist - sedakorda olen sakslaste seisukohaga ühel meelel.

Nobel anti kiitusega tõsimeelse tõe otsingu ning intensiivse mõttejõu ja kaugele nägeva pilgu, esitluse jõulisuse ning soojuse ja ideaalse maailmavaate arendamise ning esindamise eest. Akadeemia idealismisuunitlus ei olnud seega veel vähenemas.

Euckeni kultuurilise pärandi leiab Saksamaal muus laadis: paljudes linnades (Frankfurt, Hamburg, Jena, München) leiab Rudolf Euckeni tänava. Tema filosoofia aga on unustusse vajunud ja ilmselt põhjendatult.

Päikesejänku lugemispäevikul sai täna 50 000 vaatamist täis. 

Aitäh, kallid raamatusõbrad!

Colleen McCullough: "Ogalinnud" (Thorn Birds, 1977)

Austraalia kirjaniku ning neuroloogi Colleen McCullough' (1937–2015) ligi 700-leheküljeline eepos "Ogalinnud" on Clearyde perekonna saaga, mis ulatub nelja põlvkonna saatustesse ning toob esmakordselt Austraaliat maailmale lähemale. "Tuulest viidud" mastaabis suure traagilise armastuse lugu - naisprotagoniste on tihti võrreldud - oli tohutult edukas nii Austraalias kui mujal maailmas ning "Ogalindudest" vändati 1983. aastal neljaosaline telesari, üks siiani enim vaadatutest.

"Ogalinnud" kirjeldab ajaruumi 1915–1969 ning keskendub teoorias erinevatele Clearyde pere liikmetele, kuid keskmes on siiski kogu romaani vältel Meggie Cleary. Algselt noorima ning ainsa tütrena on Meggie elu vendade keskel ning napisõnalise ema ja pidevalt töötava isa vahel üpris raske, kuid muutub järk-järgult, kui isa Paddy vanem õde neile oma varanduse pärandab. Pere kolib Uus-Meremaalt Austraaliasse ning hoolitseb fiktiivse Drogheda, Austraalia viimase suure lambafarmi käekäigu eest kahe maailmasõja vältel. Clearyde pereliikmed näevad viiekümne aasta jooksul armastust, leina, sõda, pettumusi, vaesust, tormi ning tuld esimesest perspektiivist ja iga pereliikme kannatused ning kollektiivsed püüded ellu jääda ja seda võimalikult hästi teha on romaani arvukatel lehekülgedel kirja pandud.

Kuidas Uus-Meremaa mudas elav vaene pere õnneliku juhuse läbi jõukaks saab ning oma õnnega ümber käia oskab, on huvitav, kuid sellele lisanduvad peresisesed saladused, sõprused ning pettumused, saatuse kordumine õnnetu armastuse näol, suured kaotused ning nendega ümber käimine, aastaring maa ning selle taimede ja loomade eest hoolitsedes, farmitööde ning Austraalia iseärasuste kirjeldused, Drogheda kui suure müstilise mikrooganismi kirjeldused ja Austraalia mehe tüübistamine, mis samaaegselt huvitav ning nukker. Paljud paarid, paljud naised, paljud mehed ning paljud pered tulevad romaanis ette, enamik neist haarab veidi südant ning kutsub suurele Drogheda loole kaasa elama.

Nii paljude tegelaste ning sündmuste rägastikus jälgime siiski kogu aeg Meggiet, kes väikesest tüdrukust suureks tüdrukuks, teismeliseks, naiseks ning emaks saab, armastades pidevalt meest, kes talle oma südant täielikult kinkida ei saa, kuna see kuulub.... katoliku kirikule. Antikliimaks. Kuid Austraalia iiri ning inglise soost kodanikele on usk igapäevaseks teemaks ning kirikus käimine ja uskumine tähtis traditsioon, ka sellest loeb "Ogalindude" lehekülgedel piisavalt.

Meggie ja isa Ralph de Bricassarti õnnetu armastus ning sellest lähtuv Meggie kogu elu traagika, mis pole muud, kui tema ema elu õnnetu traagika kordus - oooo, saatuse iroonia! Mis suurepärane seebiooper - ning mida vanemaks Meggie saab, seda rohkem elu teda kandade alla tallab. Vahepeale midagi ilusat, Meggie lapsed, üks sisemiselt täiuslik, teine sisemiselt traagiline - romaanil on praktiliselt kaks lõppu, üks õnnelik ja teine õnnetu, kui Meggiest lähtuda.

McCullough' romaan on ühest küljest tõesti vaid romaan paljude tegelastega, kuid Austraalia siseelu, peredünaamika ning sotsiaalse kliima maailmale näitamise aspektist kultuuriliselt raskekaaluline, sest sellega pole enne teda ükski autor edukalt hakkama saanud. "Ogalindude" tegelased on värvikad, nad on inimlikud, kuid head, kuid sunnitud kannatama, usinad, kuid sunnitud tihti näpud verele töötama, ja näevad tihti siiski lugejale nähtavalt asju, mis neile õnnistusteks mõeldud, koormana. Saatuse iroonia on tihe ning nukker, kuid ometi on elu Droghedal ilus, sest elu on juba kord selline.

Pikk, tunderikas, kohati ühekülgne kuid, lendlevalt mööduv lugemiskogemus ning tõsiselt hea naistekas.