John Steinbeck: "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men, 1937)

Ameerika kirjanik, Pulitzeri ning Nobeli kirjanduspreemiate laureaat John Steinbeck peaks jutuks tulema tegelikult alles 1962. aasta Nobeliga seoses. "Hiirtest ja inimestest" ilmus aastal 1937 ja on koos "Vihakobaratega" (1939), mille eest mehele Pulitzer anti, Steinbecki tuntuim looming.

"Hiirtest ja inimestest" on ilmunud filmina ning näidendina, korduvalt ka Eesti teatrilavadel.

Vaid 107, eesti keeles 111 lehekülge (Udo Uibo tõlkes alles 2007) hõlmav jutustus räägib kahe mehe iseäralikust sõprusest ning ohvritest teineteise nimel. Lugu on vaid lühike katkend Lenny ja George'i eludest, kuid kirjeldab täpselt piisavas koguses mõlema mehe tausta, nende sõpruse ajendit ning George'i südamlikkust Lenny loomuse kontrollimisel.

Juba esimestel lehekülgedel ilmneb nimelt, et Lenny on suur mees suurte kätega, mis väga kõvas rusikas surnuks pigistavad nii hiired ja kutsikad, kellega Lenny vaid mängida ning neid paitada tahab, kui äkitselt ehmatavad inimesed, kes liialt paanitsema ja siplema juhtuvad.

Olukord tundub lahendamatu, kuid ikka ja jälle kordavad George ja Lenny koos oma ideoloogiat - meie sõprus on eriline, sest me oleme teineteise jaoks olemas - ning oma unistusi - elame koos oma farmis, kanade ja jänestega.

Loo algne pealkiri oli „Something That Happened“, mis kirjeldab ka adekvaatselt loo esmast tasandit: kaks meest rändavad läbi maailma, leiavad töökoha, juhtub traagiline õnnetus ning nende unistused purustatakse. Inimesed on vigadega ja teevad vigu, algselt klisheelikuna tunduvatel figuuridel on inimlikuim taustalugu - isetu sõprus ning selle edulise edasiviimise lootusetus; abitu inimese vältimatu hukkumine.

Alguses arvasin, et tegu on tavalise jutustusega ning lehekülgede arv liialt napp, et sügavamat muljet jätta, kuid pärast lugemist jäi sisu mõtetesse ning tekitas küsimusi, ideid, huvi, tundeid...

Tekib küsimus, kas Steinbeck annab süü teo eest ohvrile või teo toimepanijale... Sest reaalselt avaldatakse nagu mainitud vaid pisike, essentsiaalne kogus informatsiooni. Alles jutustuse üle mõeldes ilmneb selle tõeline traagika. Paari lausega on selgitatud ühe tüütuna tunduva figuuri inimliku ebakindluse traagiline põhjus ning figuuriga tekib sügav sümpaatia, hetk enne tema surma. Samaaegselt tekib pikemaajaline sümpaatia surmas süüdi oleva, oma tegude eest vastutust kandma võimetu - lapselike kuid täiesti realistlike unistustega - armastama võimeline, kuid enese eest hoolt kandma võimetu ääretult traagiline indiviid.

Veelgi enam järgmine figuur, kes üritab oma sõbra ning enese elu paremaks muuta ja lihtsaid soove täita, kuid mõistab üha enam ja enam, kuidas lõviosa neist unistustest hukkumisele määratud...

Kontekst ei olegi tähtis. Ajatu inimlikkus selle kõige julmemas ja samaaegselt kõige hingelisemas vormis põhjustavad ahastava sündmuste ahela, hea halvas ning halb heas. Kaks mõrva pannakse toime, üks on absoluutselt vale ja teine absoluutselt õige? Väga rasked küsimused...

Jätkamaks peaksin liig palju sisust avaldama, kuid soovin siinkohal vaid põhjatut huvi tekitada.

Palun võtke Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" kätte ja lugege teda kiiremas korras. Seejärel arutlegem, miks juhtus, mis juhtus. Sada üksteist lehekülge lendavad küll läbi pilgu ja mõtete kuid sellist jutustust liig kiiresti käest panna ja minevikku saata oleks raiskamine.

1905. Henryk Sienkiewicz: "Quo Vadis"

Poola ilukirjanik, ajakirjanik ning filantroop Henryk Sienkiewicz on tuntud eelkõige oma ajalooliste romaanide poolest. Autori tuntuim ajalooline romaan "Quo Vadis" ilmus esmalt peatükikaupa ajalehes ning seejärel raamatuna aastal 1896. Raamat on tõlgitud viiekümnesse keelde, "Quo Vadise" ainetel on ilmunud arvukaid filme. Sienkiewicz pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1905.

Romaani põhilugu on armastuslugu rooma patriitslase Marcus Viniciuse ning häbeliku ning neitsiliku Lygia vahel. Sama tähtsad on aga Nero valitsus ning tekkiva kristluse suhted roomlaste usuga ja kristlaste tagakiusamine. Romaani tegevus toimub Roomas umbes aastal 64.

Sienkiewiczi kirjutatu oli omal ajal tähtis religioosses ning ajaloolises kontekstis ja toonitas kristlaste ajaloolisi kannatusi ning samuti Poola rolli ajaloos (mitme mehe poolt röövitud Lygia, kel puudus õigus langetada iseseisvaid otsusi, olla sümboliseerinud Poola riiki) ning on seega nendest aspektidest vaadatuna tähtis romaan.

Rooma ajaloo huvilistele on kindlasti ka huvitav lugemine, Sienkiewicz on nii Nero kui patriitslaste suhtes ülikriitiline ning kirjeldab täpse irooniaga nende kombeid (imestust kui kellelgi kulub vähem kui kolm tundi oma juuste seadmisele, harjumust lasta end läbi linna kanda, orjadel tuunika volte seada, end õliga määrida, keisri rumalust, loomalikkust ning keisrinna võimuahnust), näidates areneva kristluse järgijaid tunduvalt positiivsemas valguses, olles ilmselgelt nende poolel.

Narratiiv on üpris põnev, kuigi teatud väljendite rohke lisamine ajaloolise hõngu tekitamise nimel

jätab väga kunstliku mulje. Mõjukate patriitslaste enda mõjuvõimu selge tundmine ning kasutamine ja igapäevased vestlused isekeskis näitab neid kui isekaid ja ülbeid mehi, kes vaid enda - ning mõnikord sõprade - huvides käituvad. Võib-olla veidi ühekülgne?

Lygia saatus on muidugi kaasahaarav, kuidas teda ühe mehe käest teise kätte sikutatakse ning röövitakse ning taas röövitakse, aga kellelegi, keda kristlaste tagakiusamine ning Vana-Rooma ajalugu esimesel sajandil väga huvi ei paku, muutub romaan ajapikku tüütavaks.

Sellepärast panin romaani poole pealt kõrvale. Mõistan romaani ajaloolist tähtsust ilmumise hetkel ning samuti Akadeemia kriteeriumidele vastamist, kuid ei leidnud "Quo Vadises" suuremat sorti kirjanduslikku naudingut.

Rohkem polegi midagi öelda.

Harper Lee: "Tappa laulurästast" (To Kill a Mockingbird, 1960)

Ameerika autori Harper Lee Pulitzeri auhinna pälvinud maailmakuulus romaan "Tappa laulurästast" ilmus aastal 1960 ning omab teatud määral autobiograafilisi jooni - sündmused põhinevad autori enese lapsepõlves toimunust, Lee isa oli advokaat mustanahaliste kaitses, mitmed naabrite figuurid said kirjutatud Lee enese naabruskonna ainetel.

Romaan sai koheselt populaarseks ning kuulub tänase päevani USA kirjanduse suurte klassikute hulka. 1962. aastal raamatu ainetel vändatud film pälvis Oscari.

Maycombi väikelinnas Alabamas kasvavad Scout (Jean Louise) ning Jeremy on advokaat Atticus Finchi lapsed. Lugu jutustatakse Jean Louise'i silmade läbi ning põhidünaamika toimub tegevuse tasandil õe-venna ning suvel külas käiva Dilli vahel. Üha enam selgub aga Atticuse ning väikelinna mikrokosmose laadist ja probleemidest, puruvaesete harimata kodanike kitsarinnalisusest ning rassiprobleemidest väikelinna konteksti luubi all, mis näitena kogu USA rassimentaliteeti kirjeldab.

Lugu toimub Scouti silmade läbi ning seega kirjeldatakse maailma lapse silmadega. Tegu on klassikalise arenguromaaniga - Scout on raamatu alguses kuue-, lõpus üheksa-aastane ning õpib selle aja jooksul elu ning inimese loomuse kohta väga palju olulist.

Jutustuse raamjutustus on Finchide veider ning kardetud nähtamatu naaber Boo Radley, vaid hirmujuttudest tuntud noormees, kes kunagi oma majast ei lahku. Lapsed üritavad teda erinevate trikkidega majast välja meelitada, kuni Scout mingil hetkel taipab, et Boo enese varjamisel on mõjuvõimas põhjus...

Romaani keskmes on mustanahalise Tom Robinsoni valge naise vägistamissüüdistus ning Atticuse püüded süüta noormeest kaitsta, sellele järgnevad rassivaenulikud süüdistused nii Atticuse kui tema laste suunas. Scouti naiivse lapsepilgu läbi avaneb lugejale perspektiiv, kus täiskasvanu üritab seletada maailmas toimuvat väga lihtsalt ning ilmneb, et sisuliselt ongi kõik just nii lihtne, kitsarinnaline ühiskond aga muudab selle keeruliseks ning mõistab eelarvamuste tõttu lugejale ilmselgelt nähtavalt süütu mehe hukka.

Lapse silmade läbi kirjutatud maailm mängude, koolikaaslaste ning arenevate mõtetega ja sellele vastanduv nö "pärismaailm" mängivad Lee romaanis suurepäraselt kokku ja annavad lugejale võimaluse iseendagi üle järele mõelda ning end kellegi teise silmade läbi vaadata.

Pigem pükse kui kleiti kandva Scouti võitlus ühiskonna normidega jääb veel tuleviku ideeks, kuid seegi suur probleem on piisaval määral tematiseeritud - naine olemise keerulised nüansid, kriitika ja imetluse segu. Aga soorollid on vaid kompleksne taust rassiproblemaatika taga. Oo, kihilisuse graal!

Tegelikult kirjeldamatu lugemiselamus. Braavo.

Ekskurss filmilinale: "Sils Maria pilved" (Clouds of Sils Maria, 2014)

Prantsusmaa, Šveitsi ning Saksamaa koostöös on valminud prantsuse näitleja Juliette Binoche'i ning Kristen Stewarti (ning Chloë Grace Moretzi) laiendatud kulissidega dialoog eksistentsiaalsuse põhiküsimuste üle naiselikusse maastikul, kaunite Šveitsi alpide taustal Sils-Marias. "Sils Maria pilved" on mõneti tuntud ka vaid "Sils Maria" nime all.


Film valmis 2014. aastal, mängis Cannesis ning kandideeris kuldsele palmioksale. "Sils Maria" võitis prantsuse Louis Delluci parima filmi auhinna, Stewart oma rolli eest Prantsuse Filmiakadeemia ehk Césari filmiauhinna.


Maria Enders (Binoche) on küpsemasse ikka jõudnud kuulus näitlejatar, kes parasjagu teel teda kuulsaks teinud lavastaja-režissöri austavale auhinnatseremooniale, kui saab teate, et mees on elavate maailmast lahkunud. Spontaanselt siis juba mälestustseremoonia vältel saab Enders pakkumise kehastada näidendis, mis tema kuulsusele nurgakivi pani, mängida teist naispeaosatäitjat, mitte enam sensuaalset noort Sigridit vaid sinasesse armunud ning seetõttu langenud Helenat.

Kuigi film moodustab raami näidendile, mille keskne temaatika on ühe naise kehaline ning emotsionaalne võrgutamine teise naise poolt ning sama temaatika on teoreetiliselt ka filmi keskne, jääb seksuaalne tasand igas kontekstis tagaplaanile ning vaid vihjeks. Keskendutakse emotsionaalsele, refleksiivsele, mõttelisele, mis sellisele filmile vaid väärtust lisab. Nii Stewart kui Binoche on teatud hetkedel praktiliselt alasti, kuid ebaseksuaalses valguses - väga huvitav ning toimiv valik.

Endersi assistent Valentine (Stewart) ei lahku hetkeksi ta kõrvalt, toetab naist tema otsustes, loeb temaga uue näidendi käsiraamatut ning harjutab Sigridi osas Helenaga dialooge... kuni mingil hetkel selgusetuks jääb, milliste figuuridega on tegu ning kes näitleb ning kes on reaalne. On Maria tõepoolest helena ja Valentina Sigrid, või ..... kes teab.


Dünaamilise duo seltskonnale lisandub lavale mõeldud Sigrid, noor näitlejatar (Moretz) kes kuulus nii oma filmide kui skandaalide ning Internetis levivate provokatiivsete fotode ja jalaga-näkku suhtumise poolest. Samuti alguses armsa ning teatrit austava näitsikuna tunduv Jo-Ann (lol) hakkab näidendi esilavastuse päeva lähenedes aina enam oma tõelisi värve näitama ning muutub samuti ka reaalsuses Sigridiks.


Moretz annab oma õel-vagur-õel mänguga meediat kajastava filmi ning näitlejaid kajastava meedia refleksiooni tasandil filmile juurde ning täidab oma rolli väga hästi, kuid "Sils Maria pilvede" tõeline sisu peitub Stewarti ning Binoche'i dünaamikas - nad on sõbrad, õed, töökaaslased, armukesed - ei tea, - ning toituvad teatud määral teineteise energiast. Valentine'il on ka sellest dünaamikast väljaspool mingisugune eraelu, millele küll vaid vihjatakse, kuid kuidas Binoche lava ning eraelu tasandil vananemisega ümber käib ning kuidas Stewart sellele toetavalt, mõistvalt, siis tüdinult, siis kahetsevalt, siis isekalt ning taas hoolivalt reageerib, on väga huvitav ning filmi üldisest minimalistlikkusest lahkuminevalt - või pigem refleksiivsusele keskenduvalt - väga mitmekihiline.


Refleksiivne on filmi võtmesõna ning toon - filmimuusikat on kasutatud minimaalselt, tihti tumeneb pilt vaikusesse ning seejärel algab uus kaader vaikuses - minu silmis vanema kino võte. Enders ja Valentine matkavad nii mõnelgi korral mägedes, ujuvad jõgedes, looduse vaikne taust illustreerib nende tooni. Moretz on küll nooruslik tuulepea, kuid nii Stewart kui Binoche omavad refleksiivset tasandit - mõtlikul pilgul rahulikult dialoogi kandmine on noorele ja vanale omane. Juba seetõttu tuleks Valentinat Sigridi figuurist eraldada. Keskne küsimus on aga filmi algusest peale, kas mitte Helena ja Sigrid pole sama naine? Kas mitte Jo-Anni afäär abielus kirjanikuga ei korda Endersi enda nooruslugusid? Kas Enders suudab seda mõista ja sellest üle olla?

Stewartil ja Moretzil pole, muide, ühtegi dialoogi omavahel, huvitaval kombel. Miks? Ei tea. Aga ju pole see pinge tähtis, või puudub.


Lavastaja Oliver Assayas on teinud head tööd ning visandanud edukalt neljakümnendates naise, näitlejanna teod, unistused ja karjääri teinud kuid aastaid koguva naise hirmud ning refleksiooni kahetsusteta elu üle, peegeldanud seda kahe noore naise näol, kellega Endersil end siduda ning oma ajalisusele vastu vaadata tuleb. Memento mori.

"Sils Maria pilved" on vaid mõtliku draama austajatele huvitav, näitleja- ning kaameratehniliselt väga hea film.