Wednesday, May 27, 2015

1901. Sully-Prudhomme: Luuletused; Mõtted; Päevik

Kui prantsuse luuletaja, filosoof ja romantik René-François-Armand Prudhomme (1839-1907) Akadeemia poolt esimese Nobeli kirjandus-preemiaga pärjati, tekitas valik kriitikat, ohtrat vastukaja ning vastalisi reaktsioone. Ei mõistetud, miks kirjanduspreemiat ei saanud hoopis tuntumad ning mõjukamad autorid ning juba neli päeva pärast preemia kätteandmist ilmus 43 nimeka kirjaniku poolt allkirjastatud manifest, kus mainiti väärikamate laureaatidena näiteks August Strindbergi ja Selma Lagerlöfi.

Prudhomme pole siiani suurt tuntust pärinud ning olgugi et on huvitavaid aspekte tema elust - noormees tahtis saada inseneriks, kuid silmahaigus sundis õpingud katkestama; samuti õppis Prudhomme juurat, kuid avaldas paralleelselt luulet ning esimene kogumik "Värsid ja luuletused" (1865) pälvis kuulsa kirjanduskriitiku Charles-Augustin Sainte-Beuve'i kiituse ning Prudhomme jätkas loomist ning avaldamist. Viimane kogumik Les Epaves ("Varemed"/ "Killud") ilmus postuumselt 1908.

Nagu paljud Nobeli kirjanduspreemia laureaadid hiljemgi on poleemikat põhjustanud, sest tihti pole ei publik ega kriitikud Akadeemia valikust vaimustunud. Eesmärk oli kõikide kategooriate jaoks väga üldine, anda preemia sellele, kes eelneval aastal inimkonnale enim kasu toonud ning idealismi näidanud, olenemata rahvusest. Näiteks oli 1901. aastal kandidaadiks ka Frederic Mistral, laureaat aastal 1904. Antud temaatika tuleb hiljem kindlasti veelkord jutuks teiste autorite tausta vaadeldes.

Aga see selleks, eesmärk on rääkida autorite kultuurilisest ning kirjanduslikust mõjust enne ja pärast kirjanduspreemia pälvimist ning kuulsamatest teostest.

Sully-Prudhomme'ile anti Nobel järgneva põhjendusega: tema luule andvat tunnistust
kõrgelennulisest idealismist, kunstilisest täiuslikkusest ning harva kohatavast südame ning vaimu ühtimisest - aspektid, mis olid Alfred Nobelile isiklikult väärtuslikud. Seetõttu nägi Akadeemia siis ka ilmselt Prudhomme'is esimese preemia väärilist.

Siiani kuulsaim luuletus on ülalmainitud esimeses kogumikus ilmunud Le Vase Brisé ehk "Katkine vaas", toon selle prantsuse ja inglise keeles:




Le vase où meurt cette verveine
D'un coup d'éventail fut fêlé ;
Le coup dut effleurer à peine :
Aucun bruit ne l'a révélé.

Mais la légère meurtrissure,
Mordant le cristal chaque jour,
D'une marche invisible et sûre
En a fait lentement le tour.

Son eau fraîche a fui goutte à goutte,
Le suc des fleurs s'est épuisé ;
Personne encore ne s'en doute ;
N'y touchez pas, il est brisé.

Souvent aussi la main qu'on aime,
Effleurant le coeur, le meurtrit ;
Puis le coeur se fend de lui-même,
La fleur de son amour périt ;

Toujours intact aux yeux du monde,
Il sent croître et pleurer tout bas
Sa blessure fine et profonde ;
Il est brisé, n'y touchez pas. 
The vase where this verbena is dying
was cracked by a blow from a fan.
It must have barely brushed it,
for it made no sound.

But the slight wound,
biting into the crystal day by day,
surely, invisibly crept
slowly all around it.

The clear water leaked out drop by drop.
The flowers' sap was exhausted.
Still no one suspected anything.
Don't touch, It's broken.

Thus often does the hand we love,
barely touching the heart, wound it.
Then the heart cracks by itself
and the flower of its love dies.

Still intact in the eyes of the world,
it feels its wound, narrow and deep,
grow and softly cry.
It's broken. Don't touch.


Prudhomme'i looming muutus aja jooksul romantilisest analüütiliseks ning tema filosoofilisel tasandil tunnustust leidnud luuletus "Õiglus" (1878) ning proosateos "Õnn" (1888) olid hoopis teistsuguse sisu, ehituse ning stiiliga. Nii luuletuste faasi tundeline, esteetiline aspekt kui näiteks Prudhomme'i päevik, kus autor ise kirjutab, et tema loomingu kogueesmärk on inimlikkuse definitsioon leida ja see värssidesse seada kui proosa faasi analüütiline, loogiline aspekt, kus Prudhomme mõtteterades ning aforismides inimlikkuse varjundeid uurib, on huvitavad ja lugemist-tutvumist väärt. Autoril õnnestub mõlemad konstruktid ilusalt ehitada ning nii mõnigi tsitaat on paljulugenule kauemaks meelde jääv.

Paradoksaalne on siinkohal muidugi asjaolu, et Prudhomme'i lugema satub vaid paljulugenu, kes kirjandusauhindade ajaloost, 20. sajandi kultuuriloost ning kirjanduskaanonite orgaanikast huvitub, sest tänapäeva lugejale on Prudhomme tundmatu isik.

Lugemissoovitust siinkohal ei tee, kuid loodan siiski eestikeelse Google'i tühjust antud tutvustava postitusega vähendada.

No comments:

Post a Comment