Wednesday, May 20, 2015

Jack London: "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903)

Ameerika Ühendriikide autor, ajakirjanik ja esseist, loomaarmastaja, ateist, isa, sõjakorrespondent, amatöörpoksija ning näitekirjanik Jack London (1876–1916) on eelkõige kuulsust kogunud oma lugudega "Valgekihv" (White Fang, 1906) ning "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903).


"Ürgne kutse" avaldati eesti keeles esmakordselt 1932. pealkirjaga "Kui loodus kutsub" ning seejärel 1975 oma tänapäeval tuntud pealkirjaga.

Romaan mängib sajandivahetuse Klondike'is, Alaskas ning räägib  kodukoerast kelgukoeraks ning seejärel metsloomaks saavast Buckist ning koera elust, kannatustest ja seiklustest. Buck on Shetlandi lambakoera ja kolli segu ning tugev ja uhke loom. Koerast on teada niipalju, et Buck elab Californias kohtunik Milleri juures, kuni röövitakse ja kelgukoeraks müüakse. Loomade maailmas teeb Buck läbi kiire arengu ning tõuseb juhi rivaaliks, inimeste maailmaski mõistab Buck väga paljut ning tema väärtus suureneb iga uue omaniku käe läbi. Pärast aastatepikkust elu tööloomana leiab kontideni näljutatud Buck päästja ning sõbra John Thorntoni näol, kellega koos veel nii mõnigi seiklus läbi elatakse.

Romaani idee on aga siiski, ja siinkohal avaldan ka romaani lõpu, et Buck kui looduse produkt tunneb igavest kutset loodusega taasühinemise järele ja hakkab mingil hetkel sõbrustama huntidega, ei kaota küll oma nö. intellekti kuid muutub aina metsikumaks ja metsikumaks, hakkab murdma metsloomi ning kaob lõpuks täielikult tagasi oma ürgsesse kontingenti, eemale inimeste maailmast, järgides looduse kutset.


London on loo lahendanud väga ilusti, kirjutades mitte esimeses, vaid kolmandas isikus, kirjeldades küll Bucki siseelu ja näidates maailma Bucki silme läbi, jättes selles raames aga realistlikkuse säilitamiseks enamiku detailinformatsioone kohtade ja inimeste taustast ära, tuues lugejani vaid mõned raaminformatsioonid kogupildi näitamiseks.


Romaani toon on teatud määral väga emotsionaalne, kuid London ei pinguta üle ning säilitab põnevuse figuuride vahelise emotsionaalse pinge ning loomade käitumise radikaalsuse näol: narratiiv on täidetud erinevat laadi võitlustega elu ja surma peale. Sama emotsioonidega pikitud pehme toorus on ka näiteks Bucki ja Thorntoni omavahelise suhtluse iseloomuks: Thornton paneb oma käe Bucki lõugade vahele ning koer pigistab seda hammastega. Tough love, nii-öelda. Aga uhked mehed just niimoodi suhtlevadki.

"Ürgne kutse" on väga ilus romaan meestest, loodusest, loomadest ja instinktide järgimisest ning looduse tunnetamisest nii inimese kui loomana ja siseneb aimavalt-kompavalt sellesse maailma, mida inimene vaid aduda oskab, sest meie oleme oma ürgse kutse kaja ammu unustanud.


Samas - võibolla on just nende rudimentide tilluke olemasolu see, mis Londoni romaani niivõrd paeluvaks teeb...
...segatud esteetilise naudinguga ilusast keelekasutusest.


Lugege, lugege!

No comments:

Post a Comment