1902. Theodor Mommsen: "Rooma ajalugu" (Römische Geschichte, 1854–1885)

Saksa ajaloolane ning tähtsamaid vanaajaloolasi Theodor Mommsen (1817–1903) soovis juba noore mehena teadlaseks saada, kuid pidi algselt raha teenima tädidele kuuluvates pansionites noori neiusid õpetades. Hiljem sai Mommsen stipendiumi ning oma õpinguid jätkata.

Mommsen avaldas üle 1500 uurimustöö, eelkõige Vana-Rooma ajaloost ning õigusloost selle algusaegadest hilisantiigini. Samuti töötas ta professorina Leipzigis ning hiljem Zürichis ja oli poliitiliselt aktiivne. Ta oli esimene väljaandja ning 17-köitelise Corpus inscriptionum latinarumi looja, mis sisaldab üle 170 000 ladinakeelse kirje nii avalikust kui privaatsest sektorist. Corpust hooldatakse ning täiendatakse tänapäevani. Mommseni ajaloolised teosed Roomast siiani relevantsed ning tema õigusteaduslikel töödel oli suur mõju Saksa tsiviilkoodeksi koostamisel.

„Rooma ajalugu“ („Römische Geschichte“, 1854–1885) on minu poolt loetud lühendatud variandis Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjas 300 lehekülge kopikatega, originaalpikkuses avaldati see viies ning hiljem kaheksas köites. Suurteos käsitleb Vana-Rooma sündi, linna ning impeeriumi ajalugu kuni keiser Diokletianuse valitsusajani.

"Rooma ajaloo" eest anti Mommsenile 1902. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Oli väga huvitav ajajärk Nobeli laureaatide loos, kuna Tolstoi, keda paljude arvates ignoreeriti ning keda paljud Akadeemia liikmed soovitasid, oli moraalselt seisukohalt süüdimatu ning Piiblivastane isik ning see ei sobinud tolleaegsete akadeemia põhimõtetega kokku. Mommsenile polnud mõeldud enne kui Saksamaalt saabus petitsioon 18 väga nimeka allkirjada, teoloogid, ajaloolased, filoloogid - seega akadeemiale sobiliku väärtusega toetajad. Eelnevalt olid kaalukausil "vaid" kirjanduslikus mastaabis tähtsad tegelased. Kuna "Rooma ajalugu" oli aga ka kirjanduslikult ja kunstiliselt kõrge kvaliteediga, leidis Mommsen üldise heakskiidu ning tema suurteost kiideti tookord ning kiidetakse täna.

Sisulised kommentaarid siinkohal siis lühendatud väljaande kohta.

Autor on oma kirjutatus väga subjektiivne – seda mitte halvas mõttes, lugemiselamuse teeb värvilisemaks nt. - põhjendatud - kriitika teatud valitsejate suhtes. Mis puutub üldisesse seisukohta Vana-Rooma alustalade, seltskondlike struktuuride ning arengu kohta, on Mommsen üldiselt positiivne, kohati lausa poleemiline. T'ema Caesari-kiitused mõjutasid muide järgneval sajandil pea kogu Saksa ajalooteaduse vaatenurka.

Tegu on kirjanduslikust perspektiivist oskusliku teosega – loetu on jutustuse, mitte ajalooraamatu tooniga, mistõttu lugu nagu lugu lugeda on huvitav. Kohati esseistlik stiil lõdvendab tohutut sisulist raskust ning teatud narratoloogilise pinge loomisega on võimalik ka kuivemat materjali huviga jälgida. Mommsen räägib nii kultuurilistest eripäradest näiteks toitumisharjumustest ning kuidas sotsiaalkalender geograafiliselt toimis – et külade keskel oli kindlus või loss, mida aga vaid suuremateks tähistusteks reaalselt kasutati; milliseid loomi kuidas peeti, millised külad omavahel hästi läbi said – aga on samal ajal aastaarvude kohapealt napisõnaline – võimalik, et eeldab nende üldteadaolemist. Nagu hea ajalooline jutustus viitavad ka alapealkirjad pigem aspektidele ajaloolises arengus, Mommseni käsitlus on küll ajaliselt lineaarne, kuid ei toetu kuivadele aastaarvudele

Siiski eeldab autor teatud ajaloolist huvi ning teadmistepagasit, sest tema argumendid toetuvad teatud ajalooliste faktide taustale, nt. selgitab ta küll, et räägib etruskidest ehk veneetslastest, ei vaevu aga selgitama oma geograafiliste tekstjoonistuste suuremat konteksti, kui seletab orgude ning külade paiknemist Rooma linna algusaegadel. Mulle kui ajaloomitteteadlasele tundub, et Mommsen vastab kohati mingitele üldteadaolevatele küsimustele, mida mina kunagi kuulnud ei ole.

Samuti tuuakse pea igal leheküljel ära arvukalt ladinakeelseid mõisteid saksakeelses tõlkes, mis lähendab lugejat kirjeldatule ja pakub nii keelelisi kui terminoloogilisi teadmisi... Teisalt on mõnede seltskondlike struktuuride kirjeldused ja laused väga lihtsakohelised, et lugemine liig puiseks ei muutuks. Sotsiaalkultuurilised ning poliitilised aspektid on tasakaalus; kirjeldatud on nii arengud kui nende põhjused.

Kokkuvõtteks on tegu väga hea lugemisvaraga vanaajaloohuvilistele, kuid siiski pigem nendele, kes sellega ülikooli või muu uuimustöö kontekstis. Voodikapiraamatuks ma Mommseni “Rooma ajalugu” ei võtaks.

Inglisekeelne tõlge “The History of Rome“ William P. Dicksoni poolt Mommseni heakskiiduga on olemas mitmes väljaandes ja leidsin selle ka esteri kataloogist, s.t. raamat on laenutatav; samuti on viieköiteline inglisekeelne väljaanne loetav Gutenbergi andmebaasis. (link)

Eestikeelne veeb vaikib Mommsenist samamoodi nagu Prudhomme'istki, sest järeltulijatele jäi ta teadusliku kirjanduse ruumis oluliseks, kui jäi laiemale publikule vähetuntuks hoolimata oma tähtsusest "teadjate" maailmas.

Eestikeelses Vikipeedias leidsin viite, et eesti keeles on ilmunud katkend koguteosest "Rooma ajalugu", tõlkinud Andres Ehin – Nädaline 14. juuli 2007, lk 4 (rubriigis "Lühinäiteid nobelistidelt Andres Ehini tõlkes)