1901. Sully-Prudhomme: Luuletused; Mõtted; Päevik

Kui prantsuse luuletaja, filosoof ja romantik René-François-Armand Prudhomme (1839-1907) Akadeemia poolt esimese Nobeli kirjandus-preemiaga pärjati, tekitas valik kriitikat, ohtrat vastukaja ning vastalisi reaktsioone. Ei mõistetud, miks kirjanduspreemiat ei saanud hoopis tuntumad ning mõjukamad autorid ning juba neli päeva pärast preemia kätteandmist ilmus 43 nimeka kirjaniku poolt allkirjastatud manifest, kus mainiti väärikamate laureaatidena näiteks August Strindbergi ja Selma Lagerlöfi.

Prudhomme pole siiani suurt tuntust pärinud ning olgugi et on huvitavaid aspekte tema elust - noormees tahtis saada inseneriks, kuid silmahaigus sundis õpingud katkestama; samuti õppis Prudhomme juurat, kuid avaldas paralleelselt luulet ning esimene kogumik "Värsid ja luuletused" (1865) pälvis kuulsa kirjanduskriitiku Charles-Augustin Sainte-Beuve'i kiituse ning Prudhomme jätkas loomist ning avaldamist. Viimane kogumik Les Epaves ("Varemed"/ "Killud") ilmus postuumselt 1908.

Nagu paljud Nobeli kirjanduspreemia laureaadid hiljemgi on poleemikat põhjustanud, sest tihti pole ei publik ega kriitikud Akadeemia valikust vaimustunud. Eesmärk oli kõikide kategooriate jaoks väga üldine, anda preemia sellele, kes eelneval aastal inimkonnale enim kasu toonud ning idealismi näidanud, olenemata rahvusest. Näiteks oli 1901. aastal kandidaadiks ka Frederic Mistral, laureaat aastal 1904. Antud temaatika tuleb hiljem kindlasti veelkord jutuks teiste autorite tausta vaadeldes.

Aga see selleks, eesmärk on rääkida autorite kultuurilisest ning kirjanduslikust mõjust enne ja pärast kirjanduspreemia pälvimist ning kuulsamatest teostest.

Sully-Prudhomme'ile anti Nobel järgneva põhjendusega: tema luule andvat tunnistust
kõrgelennulisest idealismist, kunstilisest täiuslikkusest ning harva kohatavast südame ning vaimu ühtimisest - aspektid, mis olid Alfred Nobelile isiklikult väärtuslikud. Seetõttu nägi Akadeemia siis ka ilmselt Prudhomme'is esimese preemia väärilist.

Siiani kuulsaim luuletus on ülalmainitud esimeses kogumikus ilmunud Le Vase Brisé ehk "Katkine vaas", toon selle prantsuse ja inglise keeles:

Le vase où meurt cette verveine D'un coup d'éventail fut fêlé ; Le coup dut effleurer à peine : Aucun bruit ne l'a révélé. Mais la légère meurtrissure, Mordant le cristal chaque jour, D'une marche invisible et sûre En a fait lentement le tour. Son eau fraîche a fui goutte à goutte, Le suc des fleurs s'est épuisé ; Personne encore ne s'en doute ; N'y touchez pas, il est brisé. Souvent aussi la main qu'on aime, Effleurant le coeur, le meurtrit ; Puis le coeur se fend de lui-même, La fleur de son amour périt ; Toujours intact aux yeux du monde, Il sent croître et pleurer tout bas Sa blessure fine et profonde ; Il est brisé, n'y touchez pas.

The vase where this verbena is dying was cracked by a blow from a fan. It must have barely brushed it, for it made no sound. But the slight wound, biting into the crystal day by day, surely, invisibly crept slowly all around it. The clear water leaked out drop by drop. The flowers' sap was exhausted. Still no one suspected anything. Don't touch, It's broken. Thus often does the hand we love, barely touching the heart, wound it. Then the heart cracks by itself and the flower of its love dies. Still intact in the eyes of the world, it feels its wound, narrow and deep, grow and softly cry. It's broken. Don't touch.

Prudhomme'i looming muutus aja jooksul romantilisest analüütiliseks ning tema filosoofilisel tasandil tunnustust leidnud luuletus "Õiglus" (1878) ning proosateos "Õnn" (1888) olid hoopis teistsuguse sisu, ehituse ning stiiliga. Nii luuletuste faasi tundeline, esteetiline aspekt kui näiteks Prudhomme'i päevik, kus autor ise kirjutab, et tema loomingu kogueesmärk on inimlikkuse definitsioon leida ja see värssidesse seada kui proosa faasi analüütiline, loogiline aspekt, kus Prudhomme mõtteterades ning aforismides inimlikkuse varjundeid uurib, on huvitavad ja lugemist-tutvumist väärt. Autoril õnnestub mõlemad konstruktid ilusalt ehitada ning nii mõnigi tsitaat on paljulugenule kauemaks meelde jääv.

Paradoksaalne on siinkohal muidugi asjaolu, et Prudhomme'i lugema satub vaid paljulugenu, kes kirjandusauhindade ajaloost, 20. sajandi kultuuriloost ning kirjanduskaanonite orgaanikast huvitub, sest tänapäeva lugejale on Prudhomme tundmatu isik.

Lugemissoovitust siinkohal ei tee, kuid loodan siiski eestikeelse Google'i tühjust antud tutvustava postitusega vähendada.

Jack London: "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903)

Ameerika Ühendriikide autor, ajakirjanik ja esseist, loomaarmastaja, ateist, isa, sõjakorrespondent, amatöörpoksija ning näitekirjanik Jack London (1876–1916) on eelkõige kuulsust kogunud oma lugudega "Valgekihv" (White Fang, 1906) ning "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903).

"Ürgne kutse" avaldati eesti keeles esmakordselt 1932. pealkirjaga "Kui loodus kutsub" ning seejärel 1975 oma tänapäeval tuntud pealkirjaga.

Romaan mängib sajandivahetuse Klondike'is, Alaskas ning räägib  kodukoerast kelgukoeraks ning seejärel metsloomaks saavast Buckist ning koera elust, kannatustest ja seiklustest. Buck on Shetlandi lambakoera ja kolli segu ning tugev ja uhke loom. Koerast on teada niipalju, et Buck elab Californias kohtunik Milleri juures, kuni röövitakse ja kelgukoeraks müüakse. Loomade maailmas teeb Buck läbi kiire arengu ning tõuseb juhi rivaaliks, inimeste maailmaski mõistab Buck väga paljut ning tema väärtus suureneb iga uue omaniku käe läbi. Pärast aastatepikkust elu tööloomana leiab kontideni näljutatud Buck päästja ning sõbra John Thorntoni näol, kellega koos veel nii mõnigi seiklus läbi elatakse.

Romaani idee on aga siiski, ja siinkohal avaldan ka romaani lõpu, et Buck kui looduse produkt tunneb igavest kutset loodusega taasühinemise järele ja hakkab mingil hetkel sõbrustama huntidega, ei kaota küll oma nö. intellekti kuid muutub aina metsikumaks ja metsikumaks, hakkab murdma metsloomi ning kaob lõpuks täielikult tagasi oma ürgsesse kontingenti, eemale inimeste maailmast, järgides looduse kutset.

London on loo lahendanud väga ilusti, kirjutades mitte esimeses, vaid kolmandas isikus, kirjeldades küll Bucki siseelu ja näidates maailma Bucki silme läbi, jättes selles raames aga realistlikkuse säilitamiseks enamiku detailinformatsioone kohtade ja inimeste taustast ära, tuues lugejani vaid mõned raaminformatsioonid kogupildi näitamiseks.


Romaani toon on teatud määral väga emotsionaalne, kuid London ei pinguta üle ning säilitab põnevuse figuuride vahelise emotsionaalse pinge ning loomade käitumise radikaalsuse näol: narratiiv on täidetud erinevat laadi võitlustega elu ja surma peale. Sama emotsioonidega pikitud pehme toorus on ka näiteks Bucki ja Thorntoni omavahelise suhtluse iseloomuks: Thornton paneb oma käe Bucki lõugade vahele ning koer pigistab seda hammastega. Tough love, nii-öelda. Aga uhked mehed just niimoodi suhtlevadki.

"Ürgne kutse" on väga ilus romaan meestest, loodusest, loomadest ja instinktide järgimisest ning looduse tunnetamisest nii inimese kui loomana ja siseneb aimavalt-kompavalt sellesse maailma, mida inimene vaid aduda oskab, sest meie oleme oma ürgse kutse kaja ammu unustanud.


Samas - võibolla on just nende rudimentide tilluke olemasolu see, mis Londoni romaani niivõrd paeluvaks teeb...
...segatud esteetilise naudinguga ilusast keelekasutusest.


Lugege, lugege!

100. Michel de Montaigne: "Esseed"

Prantsuse renessansiaja kuulsamate mõtlejate hulka kuuluv Michel de Montaigne (1533–1592) on essee mõiste esimene kasutaja. "Essai" tähendab prantsuse keeles umbes "katse", Montaigne nägi neis kirjaproovides katseid oma mõtete kirjapanekuks.

Kogumik "Esseed" sündis 1570–1592, esimene ports ilmus juba 1580. Idee oli kirjeldada kaasmaalaste puhul tähele pandud kalduvusi ning loomuomadusi ja nendega seotud mõtisklused kirja panna. Teemad on laialdased: Esseed on sarnased tänapäeval esseena mõistetavatele lühidatele argumentatsioonidele teatud loomuomaduste või inimlike harjumuste teemadel ning on kogutud laiematesse teemade kompleksidesse nagu näiteks Kurbusest, Valetamisest, Laste harimisest, Sõprusest, Valitsemisest, kuid ka kaasaegsetest või teatud paikadega seotud tavadest.

Montaigne on veidi kergema tooniga kui moraalifilosoofid või poliitiliselt iseend liig tõsiselt võtvad mõtlejad, tema esseed sisaldavad sama palju anekdoote kui moraali, Montaigne'i "Esseed" on olnud eeskujuks Descartes'ile, Rousseau'le, Nietzschele ning mitmetele teistele Euroopa mõtlejatele.

Kuna tegu pole just klassikalise romaaniga, omab Montaigne'i "Esseede" kogumik siin erilist kohta ning nii subjektiivne kui objektiivne soovitus oleks vähemalt pilk esseedele heita - teemad on selgelt eristatud, seega saab siinkohal igaüks on huvidest lähtuda.

Internetis inglise keeles täiesti olemas:

Gutenberg.org täistekst inglise keeles (link)

...ning vaid paar katkendit eesti keeles. (link)

Artikkel La Gazette'is (link)

99. "Tuhat ja üks ööd"

Originaalist tõlgituna "Üks tuhat ja üks ööd" (كتاب ألف ليلة وليلة‎ või‎ "Kitāb alf laylah wa-laylah") on Muinasjuttude kogumik, mis pandi kirja 8. ja 13. sajandi vahemikus. Inglise keeles ilmus tõlge nimega "Arabian Nights" esimest korda aastal 1706. Sellest ajast peale on idas kui läänes tuntud kogumikku tõlgitud pea igasse maailma keelde.

Jutustuste väljaandeid on erinevaid: mõni sisaldab paarsada, mõni kaugelt üle tuhande muinasjutu, kuid raamjutustus on üldiselt sama: Pärsia kuningas avastab, et tema noor pruut on talle truudust murdnud ning magab kättemaksuks igal ööl uue voorusliku pruudiga, et too järgmisel hommikul hukata. Kaunis ning nutikas kõrgvisiiri tütar Šeherezade pakub neitside otsasaamisel ennast kuninga noorikuks ning jutustab kuningale igal ööl uue loo, hoides meest põnevil nii et kuningas neidu hukata ei saa. Nii jätkatakse tuhat ja üks ööd järgemööda.

Jutustused on väga komplekssed, mõnikord on raamjutustus omakorda raamjutustuses, mõnikord on tegu ühe jutustuse mitme peatükiga, kuid iga kord jääb lõpplahendus toomata, mis jätab lugeja põnevile ning täis lusti edasi lugeda. Hää kirjanduse standardid varajastel sajanditel.

"Tuhande ja ühe öö lugude" hulka kuuluvad iseseisvatena tuntuks saanud "Ali Baba ja nelikümmend röövlit" ja "Aladdini võlulamp" - kuid ohhoo, need leidsid oma koha alles euroopa variantides, nimelt korjas prantsuse väljaandja Antoine Galland nad Süüriast, Aleppost 18. sajandil. Aga näiteks lood meresõitjast Sindbadist olid algusest peale muinasjuttude seas.

Huvitav "Tuhande ja ühe öö" puhul on, et on kokku kogutud ainest nii Indiast, Pärsiast kui Araabiast (antud hetkel luban endale neid nimetusi) ja pandud ühte ilusasse, huvitavasse, värvilisse patta ainulaadsete, põnevate jutustustega vapratest noormeestest, üllatest röövlitest, nutikatest naistest ning siiski elu hirmuäratavamatest seikadest. "Tuhat ja üks ööd" on muinasjuttude kogumik, mis kuulub iga kultuuri- ning seiklushuvilise riiulile.

Ruttu poodi! ;-)