Norman Mailer: "Alasti ja surnud"

Ameerika kirjanik ja kaks Pulitzeri auhinda pälvinud Norman Mailer (1923–27) on avaldanud nii artikleid kui proosakirjandust kui ka biograafiaid, filmistsenaariume nind näidendeid, kuid on maailmakirjanduses eelkõige tuntud oma sõjaromaani "Alasti ja surnud" (The Naked and the Dead, 1948, ek 1996) poolest, mida on mitmel rindel ülistatud parima Teise maailmasõja teemalise romaanina.

"Alasti ja surnud" on kirjutatud noore autori poolt - Mailer võttis Teisest maailmasõjast osa nii sõduri kui ajakirjanikuna -, kes tol ajal vaid 25-aastane ja värskelt sõjast tulnud, viieteistkümne nädala vältel. Romaan räägib rühmast ameerika sõduritest, kes vallutamas fiktiivset Vaikse ooekani saart Anopopeid jaapanlastelt.

Sisult on tegu klassikalise psühholoogilise sõjaromaaniga: räägitakse meeste motivatsioonist, vennastumisest ja konfliktidest, hierarhiaga seotud problemaatikast, tapmise problemaatikast, naistetu elu ning koduste käekäigu ja koduigatsuse problemaatikast jnejne. Kogu romaan leiab aset saarel ning üpris lühikese aja jooksul, kuid iga figuuri tausta avamiseks võtab autor ette ajahüppeid ja lisab kirjeldustele dialooge. Samuti on enamik romaanist kirjutatud erinevate tegelaste siseperspektiividest, mis tempo kohati väga aeglaseks muudab.

Mailer võttis eeskuju Tolstoist ja oli juba ise kindel, et kirjutab bestselleri, ning tal oli õigus. Kriitikud on küll öelnud, et romaan on liialt kunstlik, mis on tõsi narratiivi tasandil - ajahüpped tunduvad kohati liiga sunnitud ja mitte õigetel hetkedel lisatuna, kogu konstruktsioon tundub kohati väga sätitud, ebaorgaaniline.

Mis puutub aga figuuridesse, pole kunstlikkusest rääkida. Teatud mõttes on igasugused figuurid alati mingis osas stereotüüpsed - konservatiiv, homoseksuaal, lõuna-ameerika immigrant, küünik ning misogünist, närviline noorsõdur, külmavereline psühhopaat - kõik need figuuritüübid kohtuvad, jälgivad teineteist ja põrkuvad konfliktides või kiinduvad teatud põhjusel teineteisesse. Sõja taustal on tundide kaupa ühes väikeses ruumis viibiv käputäis inimesi nii iseenda kui teiste luubi all, sest põhiliselt tuleb tegeleda ootamise või läbi vee, üle mägede jne ronimise, roomamise, jooksmisega jne või kaitsta teineteist ja iseennast lahingus. Sellest tulenevalt on iga figuuri refleksioon äärmuslike tingimuste ning sellest tingitud iseloomude põrkumise suhtes täiesti realistlikult lahendatud.

Mailer on emotsionaalsel tasandil leidnud täiuslik tasakaalu realistliku kirjelduse ning shokeeriva intensiivsuse vahel, sõdurite mõtted ja suhted on huvitavad, kohati masendavad, empaatiat tekitavad, ja mitte üle pingutatud. Ajahüpetega minevikku on autor minu arvamuse kohaselt veidi üle pingutanud, ent arvestades asjaoluga, et surma ootav hirmunud sõdur oma minevikku ilmselgelt idealiseerib ja koju minna igatseb, on ka see toon antud kontekstis realistlik.

Samuti oskab autor mängida põnevusega - lahinguhetked ei saabu igal leheküljel ja hoopis tihedamini tuleb võidelda ilmastikutingimuste ning igavusega, kuid Mailer tekitab täpselt õige koguse põnevust, nii inimlike kui sõjategevusega seotud hetkedega, et süvitsi minevad kirjeldused, mis mõne teise autori puhul huvi vähendaksid, pinget ei vähenda.

Soovitan!

91.-92. Mahabharata ja Ramayana

Võimsad india eeposed ning india kirjanduse alustalad "Ramayana" ning "Mahabharata" kuuluvad itihāsa kategooriasse, mis tähendab, et nad kirjeldavad ajalugu ehk tõestisündinut. Nagu eepostele kohane, kirjeldavad nad väga pika aja jooksul toimuvaid kangelaste seiklusi ning selle taustal oma kultuuriruumi traditsioone ja ajalugu.

Mahabharata on arvatavasti valmis kirjutatud 4. sajandil eKr, kuid fragmendid pärinevad osaliselt veel 8. ja 9. sajandist eKr. Tegu on teadaolevalt pikima eeposega: Mahabharata on umbes kümme korda nii pikk kui "Ilias" ja "Odüsseia" kokkupanduna.

Eepos räägib põhiliselt Kurukshetra lahingust ning Kaurava ja Pandava printside saatustest kuid kuulub nagu Ramayanagi religioonifilosoofilisse raudvarassel, kuna kirjeldab nelja elu eesmärki (purushtra) ning arutleb, kuidas õigesti elada.

Ramayana lühendatud versiooniks nimetatud justustus Damayantist kuulub Mahabharatasse, kuid on interpreteeritav ka iseseisva eepose osana.

Legendi kohaselt on Mahabharata kirjutatud jumal Ganesha poolt, Vyasa dikteerimisest. Jutustuse sees on leida mitu tasandit, kuna erinevad figuurid jutustavad sama materjali järgmistele figuuridele. Selline raamraamraamjutustuse struktuur on India kirjanduses väga populaarne. (Nüüd ma mõistan Salman Rushdiet ehk paremini . . . )

Kuna Mahabharata on oma ehituselt raamat raamatus ja järgmine raamat raamatus, on teda kogu mahus raske lugeda ja mõista, kuid india kultuuri huvilistele soovitaksin näiteks Bhagavadgitat lugeda ja huvi korral Mahabharatasse aega investeerida.


Ramayana valmis 5./4. sajandil eKr, hiljem olevat aga lisatud fragmente ja toimetusi, hilisemad lausa 2. sajandil pKr.

Ramayana on nö. filosoofiline koguteos, käsitledes kõiki tähtsaid hinduismi teemasid, samuti lähtudes küsimusest: kuidas õigesti elada, keskendudes aga konkreetsetele inimsuhetele, nt. kuidas olla ideaalne vend, abikaasa, teener, kuningas, tütar jne. Kokkuvõttes aga on teemaks moraal ja eetika ning dharma kontsept ehk kosmilise korra ja sellest lähtuvalt "õige" eluviisi keskseid maksiime.

"Ramayana" tähendab "Rama reisi", eepos kirjeldab Vishnu kehastuse Rama lugu. Rama abikaasa Sita röövitakse kuningas Ravana poolt ning Rama seiklused armastatu tagasivõitmisel täidavad eepose.

Ramayana on samuti pikk ja keeruliselt kirjutatud, kuid sedakorda on tegu seiklusliku jutustusega, kus umbes nagu "Gilgameshi" lugedes ilmneb traditsiooniline ettekujutus sellest, milline peaks olema täiuslik naine ning mees, kuidas nende suhted võiksid kulgeda ning kuidas on nende suhe jumalate, religiooni, elu, surma ning hinge ja armastusega.

Lisaks sellele on Ramayana põnev.


Tekste saab internetis inglise keeles lugeda siit:

Valmiki Ramayana
The Mahabharata

Bret Easton Ellis: Less Than Zero

Bret Easton Ellis on tuntud "Ameerika Psühho" autori ja rikaste ning edukate kultuuri ning inimese väärtusetuseks muutumise ning brändidesse ning siltidesse uppumise jälgija ning väga brutaalsel kombel üleliigsest heaolust tingitud tundelisuse puudumise dokumenteerija.

Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.

Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.

Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.

Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.

Soovitan väga soojalt.


Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan  “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.