43. Kālidāsa: The Recognition of Sakuntala / The Fatal Ring

Kālidāsa või Calidàs oli pärit Indiast, tõenäoliselt Maharashtra maakonnast. Ühe oma aja (kusagil 1. sajandi eKr ja 4. sajandi vahele paigutatud) parimate näitekirjanike hulja arvatud, kuulub seitsmevaatuseline draama "Abhijñānašākuntalam" (अभिज्ञान शाकुन्तलम्) ehk "Šakuntala tunnustamine/äratundmine" hindude hulgas Ramayana ja Mahabharata, India tuntuimate eeposte kõrvale. Mahabharata oli Kālidāsale eeskujuks - Shakuntala lugu kasvas välja selle kuulsa eepose killukesest.

Lugu räägib armastusest kuningas Dushyanta ja nümfide ja kuningate soost Shakuntala vahel. Kuningas puhkab jahilkäigul pühamus, kus Sakuntala eraku kasulapsena elab. Armastus süttib kiirelt ja samuti ka kirg, kuningas lahkub lubaduste ja säravate silmadega, jättes armastuse pandiks sõrmuse. Pühamees Durvasa, kellele aga saabudes piisavalt aupaklikku vastuvõttu osaks ei saanud, neab Sakuntalat - kuningas unustab ta ja alles sõrmuse ettenäitamisel teab jälle, kes on Shakuntala. Seetõttu ei tunnustata juba punsuva kõhuga lossi saabuvat neiut ka kuninga abikaasana. Shakuntala ema teenijannad nümfid viivad neiu enda juurde. Dushyanta sõrmus, mis Shakuntala sõrmest libises, leiab oma tee mehe juurde ja mäletused tulevad tagasi, mispeale kuningas suure kurbuse saatel armsamat igatseb. Lõpuks kohtuvad kõik taas õnnelikult järjekordses pühakojas.

Olles enne Shakuntalat värskelt Gilgameshi lugenud, kooruvad võrdluses välja mõnusad kontrastid kombestikus ja meeste ja naiste vahelistes käitumismallides - Kālidāsa näidendis on suur rõhk nii kirjutatu vormijärgimisel kui tegelaste vooruslikul-kombekal käitumisel. Jumalaid näidatakse taaskord kõikvõimsate ja kogu elu roolivatena - selline usk säilib Indias ka tänapäevani, ka väikese poe omanik alamast kastist ei alusta oma päeva enne, kui on oma viirukid süüdanud ja tööpäevale õnnistust palunud, kõrgemast kastist rääkimata.

Sõnaliselt kaunilt kokkupandud lugu ei too midagi ootamatut ja joonistab tüüpilise pildi sellest, kuidas iga prints peab oma printsessi kättesaamiseks tapma draakoni. Isiklikult häirib mind muidugi kuninga haarem - kõrvaltegelasena figureerib aktiivselt ka kuninga eelmine "põhinaine" (top dog vs underdog, eks), aga eks tegu on ajastut kajastava looga, nii oli ja mõnel pool on jätkuvalt.
Kokkuvõtteks on tegu ilusa muinasjutuga ja hõngu Indiat hingan alati hea meelega sisse.

Soovitan kõigile Ramayana armastajatele.

42. Gilgamesh

Gilgameshi 12 savitahvlile kirjutatud eepos räägib 27. sajandil eKr Uruki linna valitsenud kuningas Gilgameshist, tema sõprusest Enkiduga ja Gilgameshi retkest surematuse otsingul.

Nukker on, et suur osa eeposest säilinud ei ole - 12st savitahvlist on vaid paar täielikult säilinud ja mõnest vaid nt. kaks tulpa kuuest. Gilgameshist on paralleelseid versioone nii sumeri kui babüloonia kui teistes vanades keeltes, need aga erinevad teineteisest.

Tegu on ajastutüüpilise kirjandusega, mis avab väga palju toonast kultuuriruumi ja mõttemaailma. Hariduslik aspekt on vaieldamatu - sellepärast soovitaksin leida kommenteeritud väljaanne, kus kombed, vihjed ja jumalate nimed on lahti seletatud.

Tegelased ise ja nende motivatsioon jääb kohati veidi häguseks - Gilgamesh on loo alguses kuningas, kes naudib oma võimu ja käitub oma rahvaga ebaõiglaselt. Jumalad loovad Enkidu, kes on sama tugev, kuid jookseb ühes looduse ja metsloomadega. Tema teele saadetakse nn. "armupreestrinna", kes Enkidu enese külge seob ja loodusest eraldab. Enkidu läheb Urukisse ja kohtub Gilgameshiga, nad võitlevad ja saavad seeläbi sõpradeks. Ja äkitselt otsustatakse kahekesi minna ja tappa nähtavasti kuri Humbaba/Humwawa. Sõbrad on edukad, kuid mingil põhjusel otsustavad jumalad, et Enkidu peab surema. Järgneb Gilgameshi suur lein ja surematuse otsing. Lugu lõpeb müstilisel kombel elus Enkidu ja Gilgamesi vestlusega allmaailmast.

Selge on, et nii Gilgamesh kui Enkidu on tol ajal ja samamoodi tänapäeval üliinimlikud oma tugevuse tõttu ja eeskujud tugeva sõpruse näitena. Kuigi Gilgamesh kui kuningas Enkidust tolli võrra kõrgemal on, on tema lein sõbra surma reaktsioonina muljetavaldav. Mingil määral arenguloona vaadatav iseenese inimlikkuse tunnistamine allmaailmast tagasi tulnud Gilgameshi poolt annab loole vägagi ajatu perspektiivi, kuigi lugu on sängitatud mütoloogilisse maailma tuhandeid aastaid tagasi.

Kultuurilisel tasandil avab Gilgamesh lugejale väga palju tolleaegsest kombestikust, kuninga ja kodanike õigustest, naise ja mehe ühiskondlikust paigutusest ja jumalate tohutust tähtsusest ja samal ajal antropomorfsusest. Mütoloogia kõnnib keset maad koos Gilgameshiga, kes allmaailma väravani jõuab, kuid siis tagasi saadetakse. Samuti on juttu suurest veeuputusest, mis, räägitakse, Vana Testamenti olla inspireerinud.

Lugemine on väga huvitav, aga siinkohal jaguneb publik ilmselt kahte leeri - kui teid huvitab kultuur, siis on soovituslik otsida kommenteeritud väljaanne ja kui eepos eeposena, siis piirduda mõne kokkuvõttega.
Aga kindlasti on nii ajaloohuvilisel kui eeposte fännil kindlasti põhjust Gilgameshiga tutvuda.

41. Virginia Woolf: Mrs. Dalloway

"Proua Dalloway" on Virginia Woolfi kuulsaim romaan. Raamat ilmus 14.mail 1925 ja avab proua Dalloway päevakava toimumise taustal nii tema kui mõningate tegelaste mõttemaailma ja mineviku.

Proua Dalloway sisemaailm hakkab pragunema, kui Indiast naaseb ootamatult naise nooruspõlvearmastus Peter Walsh, kes esimesena just Clarissale külla otsustab tulla. Raamat avab mõlema tegelase mõttemaailmad, pajatab nende minevikukiindumusest ja arengust, mis vahepeal elus ja mõtetes on toimunud. Samuti lubatakse lugeja härra Dalloway mõtetesse - ka tema sisemaailm praguneb veidi Peteri külaskäiguga.

Paralleelne jutustus kirjeldab Septimus Smithi ja tema naise Rezia jalutuskäiku läbi Londoni. Septimuse sõja tulemusel pragunenud mõttemaailm valmistab tema naisele suurt piina, mees ise jällegi arvab, et näeb nägemustena kilde minevikust. Lõpp on mehele nukker, naisele... kuidas võtta, usun, et vabastav.

Kaks lugu riivavad teineteist õrnalt, kui tegelased samu toimumisi Londoni tänatavel tähele juhtuvad panema, samuti mainitakse Septimust lõpupoole Clarissa peol, mis loo kulminatsioonina paika on pandud.

Dalloway stiil on väga huvitav. Nagu ta ise "Proua Dalloway" järelsõnas ütleb, ei tohiks kirjanik oma loomingut kommenteerida, sest peaks võimeline olema oma loomingu mõtet loomingu enese abil piisaval määral ja arusaadavalt edastama. Seega harutab ta ühest ideest lahti terve mõttemaailma proua Dalloway vanusest reflekteeritud noorusena ja põimib selle sisse nii mõningaidki inimesi, kes väliselt koos on ja oma mõttemaailmas siiski täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda. Sest oma kõige sügavamates mõttesoppides saame me siiski kõige sügavamaid eksistentsialistlikke küsimusi jagada vaid iseendiga.

Loo selliselt laiali laotamine on tunduvalt huvitavam kui nii mõnigi tegevustiku ja ümbruse kirjeldus nii mõneski heas romaanis ja Dalloway tabab ilusti nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui kaootiliselt juhitud mõttelõnga suuna ja toob selle kaunilt ja kaasahaaravalt paberile.

Kahjuks jäi minu jaoks struktuurist veidi puudu. On küll kena, kuidas lood lõpus mõne lugeja jaoks isegi vaevumärgatavalt põimuvad, aga oodatud kulminatsioon Clarissa ja Peteri kohtumises jääb ära. Mingil määral aitab Clarissa neiupõlvesõbranna Sally Setoni vestlus Peteriga asjad riiulisse pista, aga siiski tundub, et midagi jääb toimumata ja jutustusest on keegi viis lehekülge välja rebinud.

Tutvuksin seega hea meelega rohkema Woolfi loominguga ja ei asetaks "Proua Dallowayd" pärast esmakordset lugemist kõige kõrgemale pjedestaalile.
Huvitav nüanss raamatu loomisloos on, et Woolf plaanis mingil hetkel lõpetada teost Clarissa enesetapuga. See oleks loo ääretult huvitavalt kokku nöörinud.

Lugemist väärt, kuid usun, et Woolf'i loomingupagasist leiab ka paremat.

40. Franz Kafka: Das Schloss

Franz Kafka on üks tuntumaid euroopa kirjanikke ja ka meie koolikirjanduse nimekirjas kindlal kohal. "Loss" on üks Kafka mahukamatest kolmest romaanifragmendist, lõpetamata jäänud teos pandi kirja 1922, avaldati Kafka sõber Max Brodi poolt pärast Kafka surma. Brodi võib tänada enamiku Kafka teoste avaldamise eest - Kafka ise palus sõbral kogu looming põletada.

"Loss", nagu enamik Kafka loomingut, räägib inimese hammasrattalikust loomusest ja näitab, kui abitu on üks inimene süsteemi suhtes ja kui võimatu on ühel alumisel astmel asuval ametnikul pääseda ligi kõrgeima astme juhtivale instantsile. Realistlik eluvaade ja detailsed kirjeldused sellest, kui absurdne võib bürokraatia olla (protagonist K. veedab alustuseks nädala lossi jalamil asuvas külas, enne kui teada saab, et tööd, mille tegemiseks ta kohale telliti, polegi üldse vaja teha ja viga tehti paar aastat tagasi, kuna üks paber aga osakondade A ja B vahel kaduma läks, on K. siiski kohal).

Kuna kogu Kafka looming on üks suur metafoor, võib kogu küla võtta kui lossi käepikendusena ja osadena süsteemist, mis K. ürituste vastu toimub. Kuigi lossist mingeid konkreetseid käsklusi ei tule, näib, et kõik teavad, mis lubatud ja mis keelatud, kuhu võib millal minna ja kellega millisel puhul rääkida või ühendust võtta. Samal ajal rõhutavad nad pidevalt, kuidas K. on väljastpoolt tulnud, ei kuulu ei lossi ega küla juurde.
Teiselt poolt esitab Kafka küll küsimusi ja kahtleb mõningate külaelanike aususes, aga võtab ka kiirelt omaks igasugused vajalikud muutused ja tunnistab oma abitust ülejäänute suhtes. Seega võiks öelda - süsteemi poolne allasurumine toimub reaalsuses, aga veel tugevamalt allasurutu enese peas, kes süsteemi võidukäiku vaid soodustab, kuna ei mõtle hetkekski väljaspool etteantud juhtliine.

Loss kui metafoor - sest kogu Kafka looming on vaadatav nn. kolmekihilise Kafka tordina: narratiivi ehk jutustuse enese tasand, filosoofiline tasand ja autobiograafiline- ehk elulootasand - on kõige tipp, seega vaadatav nii büroo tippinstantsina, jumaliku ligipääsmatu olevusena või Kafka enese perepeana.

Kõige selle põneva komplekssuse ja üldise varakult võrsunud Kafka-armastuse juures ei suutnud ma "Lossi" lõpuni lugeda - bürokraatiline detailsus tüütas mu allaandmiseni ära.
Seega lugege alustuseks parem "Metamorfoosi" ja "Protsessi", millest viimane "Lossile" sarnaneb.
Kellele "Protsess" väga meeldib, sellele meeldib kindlasti ka "Loss". Mina eelistan veidi teistsuguses laadis lugemismaterjali.