Henrik Ibsen: Ghosts

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.


Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.


Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".

39. Knut Hamsun: Hunger

Norra kirjanik Knut Hamsuni romaani "Nälg" ("Sult") peetakse 20nda sajandi avateoseks ja psühholoogilise suunitlusega kirjanduse pioneeriks. Romaan ilmus lõplikul kujul 1890 ja räägib nimelt sellest, mis pealkirjaks.


Minategelane, 20ndates kirjanik, veedab oma päevi pidevas võitluses näljaga. Mõnikord õnnestub tal suurepärane artikkel, tänu mille avaldamisele mõni nädal jälle hea toiduga möödub ja öömaja kindel on. Aga kuna töökoht kindel ei ole ja inspiratsioon end tihtipeale oodata laseb, saabub ikka ja jälle nälg kirjaniku hinge närima.

Teose keskmeks ongi, mida nälg ja vaesus inimloomuga teevad, kuidas kirjanik end siiski kuidagi elatab ja kuidas nälg nii keha, vaimu kui moraali vaikselt sööb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas noormees enesele siiski teatud laadi inimese staatust omistab, alati kombekas olla üritab ja kerjamist vägagi alandavaks peab. Mingil hetkel ta murdub ja laskub palumiseni, tunneb end pärast seda aga ebardina. Samuti ei tunnista ta kellelegi oma töö- või tutvusringkonnast oma haledaid tingimusi, ei nõua pakutud laene tagasi ega kiirusta toimetajat tagant, artikli tasu üle andma.

Noormees kohtab armastust, mis taaskord avab täiesti uue perspektiivi: esiteks ei saa ta seda enesele majanduslikult lubada, teiseks viskleb tema keha nõutult nälja ja himu vahel, kus esimene teise realiseerimist ei võimalda. Neiugi ei mõista, kas tunneb külgetõmmet või ligimesearmastusest tingitud päästjakohustust selle armetu kleenukese olevuse vastu ja suhe ebaõnnestub. Kogu afääri kirjaniku perspektiivist kogeda ja tema mõttekäike jälgida on aga kogemus omaette.

Tegu on väga huvitava portreega heitlusest keha ja vaimu vahel ja joonistusega nälja kõikeallutavast võimust. Loole annab vaid juurde asjaolu, et Hamsun kirjeldab teatud määral omaenda elu halvematel aegadel.


Tõeline naturalismiaegne katusekambrikirjanik paberi kohal küürutamas ja puulaaste närimas, pikitud 20nda sajandi realismi konkreetsuse ja psühholoogilise spektri ambivalentsusega. Mina-perspektiiv toob lugeja edukalt õnnetu hinge viskluste lähiraadiusse ja lubab detailselt jälgida, mis juhtub, kui nälg valitseb elu.

Väärt lugemine!

38. Henrik Ibsen: "Nukumaja" (Et Dukkehjem, 1879)

"Nukumaja" ("Et Dukkehjem") on norra näitekirjanik Henrik Ibseni tuntuimaid näidendeid. Kolmes vaatuses draama ilmus 1879 ja kirjeldab naise väljamurdmist oma soo- ja seltskondlikust rollist ja surve alt ning iseenda leidmisest.

Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.

"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".

Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.

Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.

Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.

Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.

Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.

Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.


Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.

37. William Faulkner: The Sound and the Fury

"Hälin ja raev" on William on ameeriklane William Faulkneri neljas suurteos, avaldatud 1929 ja populaarsust kogunud alates 1931. Teose pealkiri pärineb Shakespeare'i Macbethi 5. vaatuse 5. stseenist:

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more: it is a tale
Told by an idiot, full of sound and fury,
Signifying nothing."

Et elu jutustab hälvik või idioot, keskendub esimesele raamatu neljast osast, mille jutustajaks on 33-aastane mees, kes on füüsilise puudega ja eluajaks 3-aastase lapse kehasse ja mõistusesse pidama jäänud. Raamat jaguneb nelja ossa ja räägib ühe ameerika pere elust, olust, muredest ja unistustest selle pere erinevate liikmete vaatenurgast erinevatel aegadel.

Faulkner on tohutult raske lugemine, eriti neile, kelle emakeel ei ole inglise keel. Samas on tema stiil täiesti erakordne, kuna tungib tõepoolest oma objekti mõttevoolu ja laotab selle toorel kujul paberile, kasutamata lehekülgede pikkuselt kirjavahemärke.

Väga huvitav on lugeda 33-aastase lapse Benjy perspektiivi - kuidas Faulkner on ära tabanud kõik nüansid lapse maailmapildist, ruumilisest ettekujutusest, ja kuidas lugeja peab tõepoolest ette kujutama, et lebab kärus, saamaks aru, millest jutt käib ja miks välismaailma nõnda veidralt kireldatakse.
Jasoni ja Quentini perspektiivid avavad Compsonite pere erinevaloomulisuse - esimene mõtleb vaid rahalisest õnnest, teise ideaalideks on vooruslikkus ja õiglus. Quentini osa lõppeb peatumatu, kaootilise mõttevooluga, Jasoni osas on pigem tegu sisemonoloogiga. Viimane, neljas osa, kirjeldab tegevust neutraalsest perspektiivist.


Kuidas erinevad inimesed maailma näevad ja mõtlevad ja mida Faulkner läbima pidi, et olla võimeline nii ehedal ja toorel kujul paberile panna, kuidas mõttetegevus pea sees toimib, on erakordne. Seega stiililisest aspektist midagi hämmastavat.

Tegelaste lahkamisele ma siinkohal aega ei kuluta, neil kõigil on oma traagika, kuigi selle välja joonistumine pikki dialooge ja sisemonolooge nõutab (kui jutustav osa välja arvata, koosnebki raamat vaat et ainult dialoogidest, sisemonoloogidest ja mõttevooludest) ja ühe pere loo kontekstis üpriski huvitav on.

Soovitan alustada mõne sisukokkuvõtte lugemisest ja siis teose ise käsile võtta. Kui lugeda ette valmistunult, on nauding taas kordades suurem. Ootamatu kohtumine Faulkneriga võib aga väga kurnavaks kogemuseks osutuda.