13. Alfred Döblin: Berlin Alexanderplatz

Berlin Alexanderplatz is a novel by Alfred Döblin, published in 1929. The story concerns a small-time criminal, Franz Biberkopf, fresh from prison, who is drawn into the underworld. When his criminal mentor murders the prostitute whom Biberkopf has been relying on as an anchor, he realizes that he will be unable to extricate himself from the underworld into which he has sunk.

The novel is set in the working-class neighborhoods near the Alexanderplatz in 1920s Berlin. Its narrative style is reminiscent of James Joyce. It is told from multiple points of view, and uses sound effects, newspaper articles, songs, speeches, and other books to propel the plot forward.


Montaazhistiiliks nimetatakse Döblini romaani struktuuri. Räägitakse montaazhi erinevustest filmi, raamatu ja muusika tasandil, mis üksteisest täiesti erinevad.

Olen Berlin Alexanderplatzi filmiversioonis näinud ja nüüd ka Döblini kirjanduslikku saavutust kogenud. Ei ole Berlin Alexanderplatz igaühele, sest protagonisti kurba saatust ja võimetust suurlinna olelusvõitluses peale jääda kuulutab juba romaani esimese osa algus. Kurjategijad, lehemüüjad, prostituudid, alkohoolikud ja nende tuttavad täidavad Döblini maailma ja muudavad selle kogemise üpris rusuvaks, sest selline on suurlinna reaalsus ja ellu jääda, nagu Franz Biberkopfi näide tõestab, tihti võimatu.

Stiiliküljest vaadates on tegemist meistriteosega - kuidas raamat on võimeline suurlinna meeleolu narratiivi pikitud piltidega täiesti autentselt edastama ja tekitama lugejas tunnet, et ta tõesti viibib parasjagu Berliinis, Alexanderplatzil, suitsustes kõrtsides või trammis, on uskumatu. Aga kuna linna on kujutatud deemonlikku ja inimest allakäiguteele vedava olendina, pole selles kirjelduses midagi ilusat.

Kui autori hoiatust, et see raamat õnnelikku lõppu ja rõõmsameelseid idüllilisi hetki ei luba, vaid ühe mehe allakäigust räägib ja seda ilustamata vormis, tõsiselt võtta ja sellest hoolimata suuta huviga lugeda, on Berlin Alexanderplatz tõsiselt hea kogemus ja jätab kindlasti sügava jälje. Aga kergelt masenduvale lugejale toob Döblini meistriteos kindlasti eelkõige kapaga morni meelt.