Suislepa mehe Valdur Mikita esseekogumik "Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" on kultuuriliste müütide ning ajalooliste faktide rägastik, kuid eelkõige huvitav ja keeruline lugemisvara.
Teos ilmus 2013 ning käsitleb eestlaste suhteid oma identiteedi, ajaloo, looduse ning kultuurilise asendiga maailmakontekstis. Mikita räägib eestlasest ja eestlusest, Eestist ürgaegadel ning selle maa müstilisest erilisusest, mida kordades mainib ja toonitab.
Mikita kirjeldab ühest küljest eesti keele arengut, selle müütilist ning teadvuslikku seost loodusega (metsas tulevad parimad mõtted), teisalt Eesti ning eesti geograafilise territooriumi erilisust, samuti näiteks Tartu Ülikooli tähtsust 19. sajandi teaduse arengus.. ühesõnaga refleksiivne portree erinevates värvides erinevate eestlase erilisuse aspektidest.
Mikita mainib sissejuhatuses, et eesmärk on "meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita" (lk. 16). "Lingvistiline mets" on isegi poolik pealkiri, kuna eestlase alateadvuslikust looduslähedusest, eesti keele seosest metsa, loomade, taimedega ning mainib, et eesti on "üks väheseid vaimuruume, kus maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati" (lk. 67) ja et inimene peaks nihutama oma mõtteruumi avarusse, mis enda eluajast pikem, s.t. tähtsaim identiteet peitub perifeerias, kus kultuurilised mõjud segunevad.
Samal ajal kirjeldab ta ajalooliste faktide ning lugudega, kuidas Eesti juba Tacituse "Germanias" esineb ning kuidas skandinaavia blondid juuksed olid kreeka naiste seas hinnas samamoodi nagu merevaik. Genealoogilised, ajaloolised, filoloogilised, religioossed, müstilised aspektid leiavad oma koha eestlase erilise isiku seletuste kaleidoskoobis.
Tänapäeva maailmastumise kriitika ilmub lõpupoole, Mikita kiidab ühest küljest eestlaste kohanemisvõimet: "Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastikud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili." (lk. 141)
Kuidas sellist raamatut hinnata või kirjeldada, selgub lugemise käigus. Esimene mulje pelgalt tekstitasandil on, et Mikital on hämmastavalt lai ning vana ja noore eesti keele pagasipaunaga sõnavara, millega autor suurepäraselt ümber käia oskab. Teksti lugemine vaid teksti aspektist on tõsine nauding.
Faktoloogilisel tasandil on "Lingvistiline mets" väga huvitav, kuna keskendub küll eestlase identiteedile, kirjeldab aga pea iga selle kujunemise aspektile ja pakub väga huvitavaid fakte kuid samuti autori ideid. Eeskujuna käitudes alustab ta kiviajast, kirjeldades Eesti maastiku kujunemist, jätkab genealoogiliste aspektidega, väites, et Eesti on sinisilmsete esiisa; nendib vahepeale Kaali kraatri tekkelugu müstilise ajaloolise faktina, kiidab "Kalevipoega" ning "Hõbevalget", analüüsib seejäral Euroopaga liitumise narratiivi ning pakub lahendusi oma identiteedi säilitamiseks.
On ka mitmeid informatiivseid-lõbusaid seiku, näiteks Eesti ajalugu enim mõjutanud loomad (Eesti vapile veis, põder ja haug! lk. 118) ning Eesti märgivaramu, mille esimene põhitüüp sõõrikujulised struktuurid, näiteks verivorst!
Selge narratiiv siiski puudub, Mikita ise mainib Postimehe intervjuus (link): "See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti."
Kokkuvõtteks on tegu folkloristika ning Eesti ajaloo ja kulturiloo huvilistele mõeldud väga huvitava mõtete ning lugude kogumikuga, mil oluline teaduslik ning kirjanduslik kaal.
Pole ime, et "Lingvistiline mets" autori endagi üllatuseks parimate raamatute nimekirja jõudis.
Teos ilmus 2013 ning käsitleb eestlaste suhteid oma identiteedi, ajaloo, looduse ning kultuurilise asendiga maailmakontekstis. Mikita räägib eestlasest ja eestlusest, Eestist ürgaegadel ning selle maa müstilisest erilisusest, mida kordades mainib ja toonitab.
Mikita kirjeldab ühest küljest eesti keele arengut, selle müütilist ning teadvuslikku seost loodusega (metsas tulevad parimad mõtted), teisalt Eesti ning eesti geograafilise territooriumi erilisust, samuti näiteks Tartu Ülikooli tähtsust 19. sajandi teaduse arengus.. ühesõnaga refleksiivne portree erinevates värvides erinevate eestlase erilisuse aspektidest.
Mikita mainib sissejuhatuses, et eesmärk on "meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita" (lk. 16). "Lingvistiline mets" on isegi poolik pealkiri, kuna eestlase alateadvuslikust looduslähedusest, eesti keele seosest metsa, loomade, taimedega ning mainib, et eesti on "üks väheseid vaimuruume, kus maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati" (lk. 67) ja et inimene peaks nihutama oma mõtteruumi avarusse, mis enda eluajast pikem, s.t. tähtsaim identiteet peitub perifeerias, kus kultuurilised mõjud segunevad.
Tänapäeva maailmastumise kriitika ilmub lõpupoole, Mikita kiidab ühest küljest eestlaste kohanemisvõimet: "Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastikud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili." (lk. 141)
Kuidas sellist raamatut hinnata või kirjeldada, selgub lugemise käigus. Esimene mulje pelgalt tekstitasandil on, et Mikital on hämmastavalt lai ning vana ja noore eesti keele pagasipaunaga sõnavara, millega autor suurepäraselt ümber käia oskab. Teksti lugemine vaid teksti aspektist on tõsine nauding.
Faktoloogilisel tasandil on "Lingvistiline mets" väga huvitav, kuna keskendub küll eestlase identiteedile, kirjeldab aga pea iga selle kujunemise aspektile ja pakub väga huvitavaid fakte kuid samuti autori ideid. Eeskujuna käitudes alustab ta kiviajast, kirjeldades Eesti maastiku kujunemist, jätkab genealoogiliste aspektidega, väites, et Eesti on sinisilmsete esiisa; nendib vahepeale Kaali kraatri tekkelugu müstilise ajaloolise faktina, kiidab "Kalevipoega" ning "Hõbevalget", analüüsib seejäral Euroopaga liitumise narratiivi ning pakub lahendusi oma identiteedi säilitamiseks.
On ka mitmeid informatiivseid-lõbusaid seiku, näiteks Eesti ajalugu enim mõjutanud loomad (Eesti vapile veis, põder ja haug! lk. 118) ning Eesti märgivaramu, mille esimene põhitüüp sõõrikujulised struktuurid, näiteks verivorst!
Selge narratiiv siiski puudub, Mikita ise mainib Postimehe intervjuus (link): "See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti."
Kokkuvõtteks on tegu folkloristika ning Eesti ajaloo ja kulturiloo huvilistele mõeldud väga huvitava mõtete ning lugude kogumikuga, mil oluline teaduslik ning kirjanduslik kaal.
Pole ime, et "Lingvistiline mets" autori endagi üllatuseks parimate raamatute nimekirja jõudis.
Ise ei sattunudki selle peale, aga see mõte, et "See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti." on väga õige selle raamatu puhul. Järjest lugeda on keeruline ja muutub lõpuks tüütavaks. Tänud viite eest!
ReplyDeleteMõttega minagi nõus, pärineb ta ju ka Mikitalt endalt - eks autor valdab oma materjali ja oskab selle manustamist kõige paremini soovitada.
ReplyDeleteAitäh kommentaari eest!