11. Denis Diderot: Jacques the Fatalist and His Master

Jacques the Fatalist and his Master (French: Jacques le fataliste et son maître) is a novel by Denis Diderot, written during the period 1765-1780. The first French edition was published posthumously in 1796.

The main subject of the book is the relationship between the valet Jacques and his master (who is never named). The two are traveling to a destination the narrator leaves insistently vague, and to dispel the boredom of the trip Jacques is compelled by his master to recount the story of his loves. However, Jacques's story is continuously interrupted by other characters and various comic mishaps. Other characters in the book tell stories as well, and they, too, are continuously interrupted. There is even a "reader" character who periodically interrupts the narrator with questions, objections, and demands for more information or detail. The tales told are usually humorous, with romance or sex as their subject matter, and feature complex characters indulging in deception.


Selle raamatu puhul puhul pole põhiliseks paeluvaks ja jälge jätvaks faktoriks mitte sisu, vaid fakt, et Diderot puhtast meisterlikkusest jutustamises hoiab lugejat oma kütkes esimesest lausest viimaseni.

Sisuks on mitmed lühemad lood, mil põhiteemaks mehe-naise suhted, vürtsitatud erootika ja huumoriga. Selle taustal peategelaste Jaquesi ja tema isanda rännak - kust, kuhu ja miks? Pole tähtis.

Diderot' stiil on täiesti omanäoline. Olid kord kaks meest ja nad läksid... kuhu? kallis lugeja, ära katkesta mind küsimustega. Niisiis, nad läksid.. aga pole tähtis, kuhu nad läksid.
Loomulikult muigab lugeja juba esimese lõigu juures. Olgu, esimene lõik võib segadusse ajavalt mõjuda, aga kui hetke pärast mainitakse, et Jaques hakkab rääkima lugu oma armastusest, tekib suunurka muie - see on üks nendest raamatutest. Lugu jõuab lõpuni alles viimasel leheküljel paljude takistustega ehk siis visatakse lugeja teele hunnikutes killukesi teiste inimeste eludest, nende armastustest. Teatud mõttes donquijotelik struktuur. Aga kirjutatud kuidagi hoopis paeluvamalt. Aktiivne dialoog lugejategelasega on üks faktor. Jutuajamised Jaquesi ja tema härra vahel, Jaquesi loo fragmendid, mida palakestena vahele visatakse. Kusagil keskel räägib ka härra oma loo.

Mis asja veel lõbusamaks teeb, on ilusad filosoofilised mõtted ja elulised tõed, mis kogu pudru sisse segatud ja oma otsekohesuse ja ühemõttelisusega siiski ei romaanile sügavust, vaid huumoriprismale sära lisavad.

Õigusega ei peeta seda Diderot' suurteoste hulka kuuluvaks, aga see on ideaalne kerge lugemine, tekitamaks tohutut huvi, mida selliselt kirjanikult veel ja enam oodata võiks, kui sügavamale vaadata. Väga mõnus kogemus.