Thomas More: Utopia

Kuna Saksa ülikoolides hetkel sess on ja teie pühendunud autor oma tähelepanu konspektidele suunama peab, siis järgmise raamatu muljeid mõne aja pärast.

Seniks aga eksamitega seonduvalt filosoofilist-teoloogilist-poliitilist mõtlemist selle teose põhjal, mille järgi me Thomas More'i kõige paremini tunneme: Utoopia.

Okei, paljud teist mäletavad Sir Thomas More'i (ja tema kurba saatust) ka kindlasti hiljuti teleekraanidel nähtud Jeremy Northami näolapiga Tudorite sarjast. Aga seda parem.


Utoopia (ilmunud 1516) loob pildi ideaalühiskonnast, sõna iseenesest tuleb kreekakeelsest utopos ehk mitte-koht, tähistamaks kohta, mis asub eikusagil ehk kohta, mida tegelikult olemas ei ole. More kirjutab oma reisist Flandriasse, kus kohtab Raphael Nonsensot, kes talle vaimustunult oma reisidest räägib ja Utoopia saare elu kirjeldab.

Alustuseks on selgelt tegemist kommunistliku ühiskonnaga. Marks ja Lenin võtsid More'ist suuresti eeskuju. Mis on masendav, sest More omakorda võttis eeskuju evangeeliumidest ja seetõttu tuleks nüüd Uuele Testamendile etteheiteid teha. Aga ei, kristlusel ja kommunismil on minu silmis ühist vaid sel määral, et kõike omavahel jagatakse ja et keegi puudust kannatama ei pea. Utoopia ühiskond toetab individualistlikke püüdeid ja igaühe soovi, oma andeid ja intelligentsi arendada. Välistatud on aga materiaalne hierarhia ja välimuslik eristumine - kõik elanikud kannavad nt sarnaseid riideid väikeste erinevustega olenevalt vanusest ja perekonnaseisust, kõigil linnade detailplaneering on identne.

Valitseb võrdõiguslikkus - tööl käivad ühepalju nii mehed kui naised (lapsed pannakse selleks ajaks lasteaeda), haridust võivad omandada nii mehed kui naised samaväärselt, naised võivad ka vaimuliku ametit pidada. Üpris hämmastav, arvestades raamatu ilmumisaega. Samas on siiski tegemist rangelt patriarhaalse ühiskonnaga - perekonnas valitseb hierarhia, naine allub oma mehele ja lapsed oma vanematele.

Sugudevaheline suhtekorraldus on samuti väga rangelt korraldatud, seks enne abielu on keelatud - sest kui see oleks lubatud, ei näeks noored inimesed enam abiellumisega vaeva, tsiteerides teost. Tjah. Abielu on samuti kogu eluks.

Religioonist rääkides valitseb usuvabadus ja tolerans erinevate religioonide suhtes, ei kirjeldata küll detailselt, aga vihjatakse religioonide paljususele saarel. Samas on neli põhimõtet, mida kõik uskuma peavad: Jumal lõi maailma; hing on surematu; teispoolsuses ootab meid karistus või tasu maapealsete tegude eest; on olemas jumalik plaan kogu maailma jaoks.
Kui natuke mõtiskleda, ei ole need neli täiesti piiravad. Aga kaval tuleb sellisel juhul olla oma uskumistes.

Haridus on suurima au sees, samal ajal on orjapidamine täiesti õigustatud. Surmanuhtlus puudub, küll aga ootab kurjategijaid sunnitöö. Väärismetallide kandmist peetakse lapsikuks ja uhkete riiete kandmist narruseks. Välismaailma kultuuri ja keeli ja külalisi võetakse vastu suure huviga - juhul, kui neil on jagada midagi kohalikke harivat.


Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Utoopia ühiskonnas on nii head kui halba ja kui selline saar kusagil olemas oleks, kuuluks ta maailmaaia kirevaimate taimede hulka - kuigi valgete õitega -, aga kas selline rangelt mõistuse poolt valitsetud rõõmuga igapäevaselt kohustustele pühenduvate ja naudingut ja hedonismi mitte tsikapenegi igatsevate inimeste keskel elamine minu jaoks on... kindlasti mitte.

Õigustatult pealkiri Utoopia ja jutustaja nimi Nonsenso.

Jääb aga küsimus: milliseid selle ideaalsaare põhimõtteid peaks reaalse riigi pea kaaluma üle võtta ja millistest suure kaarega mööda käima? Kui More ka oma ajast tugevalt ees oli, kas ka meil on temalt veel midagi õppida?

Soovitan lugeda ja mõtiskleda.