20. sajandi alguses eelkõige oma alkoholilembuse kui oma kunstiga laineid löönud portreekunstnik, veini ning naiste armastaja ning piinatud hingega tihti kannatustes elanud kuid kaunite portreedega maailma kaunistanud Amedeo Modiglianist vändatud film keskendub eelkõige tema armastusloole Jeanne Hébuterne'iga ning rivaalitsemisele Picassoga. Samuti näidatakse kunstnike elu ja olu 20. sajandi alguses.Film "Modigliani" (2004, Rezhissör Mick Davis) on nagu Modigliani loomingki tehtud ilusates värvides ja võimsa muusikaga, kuid selle sisu on täis kannatusi ning kurbust, hullumeelsust ja ekstreemseid tundeid.
Kuid mida muud piinatud geeniuse tüüpi kunstnikult oodata!
Hoiatan: spoilerid tulevad nüüd, avaldan filmi sisu ja lõpu.
Filmi raamiks on Jeanne ise, kes küsib vaatajalt, kas too on kunagi armastanud nii tugevalt, et on nõus end selle nimel hukatusse saatma? Filmi lõpukaadris loodab ta, et teda mõistetakse ja talle andestatakse - naine ei saa elada Modiglianita ning pärast kunstniku surma hukkabki ennast, sest nagu eelnevalt emale öelnud: mul pole valikut.
Film ise algab Modigliani sisenemisega kohvikusse, kus Pariisi kunstnikud igaõhtuselt hängimas, visates roose ning luuletades. Publik on temast vaimustuses - ajaloo annaalid räägivad, et kui Modi (tema hüüdnimi tähendab prantsuse keeles umbes "neetut") Pariisi tuli, oli ta veinikonsuum vähene ning joonistuste arv päevas saja ringis, kuid Pariisi õhk muutis ta vagabondiks, kes pigem purjus peaga läbi tänavate hulkus ning inimeste meelt lahutas.
Modigliani tutvub Jeanne'iga joonistustunnis ning maalib neiut, areneb afäär ning katoliku perest pärit Jeanne jääb rasedaks. Tema ema mõistab tütre armunud südame kannatusi, kuid isa keelab Modiga suhtlemise ning ähvardab lapse nunnade kasvatada anda. Jeanne'il aga pole valikult, sest süda tahab seda, mida süda tahab.
Vahepeal on Modigliani rivaalitsemised Picassoga ning nende sõbralik vihkamine keskpunktis, ütlenb Modigliani isegi Picassole, kes küsib: Miks sa mind vihkad, Modi? vastuseks: Ma ei vihka sind, ma ise olen see, keda vihkan.
Picasso üritab Modiglianile läheneda, viib teda isegi Renoiri, "Jumalaks" tituleeritu, maakodusse kunstnikuga tutvuma - Renoir leiab, et Modigliani on hull ja naeratab kõiketeadvalt -, kuid ühel hetkel solvununa - tõestisündinud lugu - maalib Modigliani kingitud pildi lõuendi üle.
Mida filmis ei mainita on väike teadaolev fakt, et Modigliani kandis alati kenamat ülikonda, kuid Picasso pigem lihtsat pruuni riiet ning Modigliani olla nentinud, et oskus hästi maalida ei tohiks olla vabanduseks halvasti riietuda. mis Picassot väga solvas. Üldiselt pean aga ütlema, et filmi mikrosüsteemi kontekstis on tõde väga täpselt järgitud ja polnud vaja publiku tähelepanu leidmiseks mingeid elemente suuremaks puhuda ega ilustada; kõik, mida filmis näidatakse (peale paari pisitillukese narratiivi mitte mõjutava detaili) vastab - vähemalt minu uuringute kohaselt - tõele. Ka see on kiiduväärt asjaolu.
(Okei, Balzaci kuju oli tol aastal maha võetud ning ilmus hiljem uuesti selles pronksses variandis, mida filmis näha; Frida Kahlo oleks pidanud olema noorem; teatud muusikapalad mida filmis mängiti ei eksisteerinud tol ajal veel. Seda ei pea ma filmi mikrosüsteemi kontekstis niivõrd tähtsaks.)
Modi ja Picasso rivaalitsemine leiab kõrgpunkti kui kuulutatakse välja maalikonkurss, millest Picasso poolt matadooriks tituleeritu ja "Härg" ise osa võtavad. Samuti osalevad Soutine, Utrillo, Riviera ning Kisling.
Modi, kelle esimene ja ainus näitus varakult suletakse, kuna aktimaalid avalikkuse silmis liig skandaalsed, kannatab oma edu ning edutuse all samamoodi - Jeanne ning ühine laps, teine rasedus, vastutus tema õlul ning ühtlasi tema enda sisemine laps, kes mingil hetkel kehastub ja temaga juttu ajab ning Modit vastustundlikumale rajale üritab suunata - Modi on vaid vaba mees kunsti küüsis ning nagu teised figuurid on ta õnnelik luues, mitte argipäevas.
Filmi kulminatsiooniks on kõigi osalevate kunstnike loomisprotsess ning nende nägudel lähivõtetes avanev piin, töö, emotsioonid, mis lõuendisse voolavad ning katarsis maali valmides. 84'50'' - 89' 50'' on need viis minutit, mis "Modiglianist" eelkõige kunstniku hinge kehastava meisterfilmi teevad. Võiksin antud stseeni vaadata kordades ja kordades veel.
Konkursipäeva saabudes teab Modi, et lapsena põetud tuberkuloos pole tema kehast kunagi lahkunud ning tema elu ei kesta kaua. Seega annab ta pildi usaldatud kätesse ning läheb enese ja Jeanne'i jaoks abielutunnistust tooma. Sellega maandub ta - vaid paar drinki! lähimasse baari, kus kuulutab, et on maailma rikkaim mees ning kummutab alla vähemalt pudeli absinti. Kuna Modil aga üldiselt aktsepteeritud rahaühikuid ei ole ja ta kell kaheksa äkitselt arvet maksmata baarist välja ruttab, tuleb tal maksta verega ja Modi pekstakse armetult läbi.
Nii kukub ta oma pisikesse korterisse ja kuigi Jeanne teda arstida üritab, tuleb Modil siiski haiglasse minna - sealgi ei saa teda enam aidata, ning viimaste sõnadega: "Aeg on see hullumeelsus lõpetada" jätab Modi hüvasti. Surivoodile kokku tulnud sõbrad asuvad teda hullunud näoilmetega täis kannatust kuid samaaegselt inspiratsiooni joonistama.Film lõpeb küll Jeanne'i enesetapuga kuid enne seda näidatakse veel viimast korda Modit oma täies hiilguses, Balzaci kuju ümber tantsimas, veinipudel käes, täis graatsiat ja vaimustust:
Kuhjasin antud postitusse hulgaliselt screenshote filmist, kuna vaatasin filmi uuesti vaid blogimise ajel ning tahtsin teile näidata, kui ilusalt erinevad stseenid on lahendatud. Muusika, visuaalne seade ning näitlejatöö on kokku pandud mõjukalt ning õigesti. Film iseenesest on kunstiteos.
Muidugi võiks siinkohal kiita Andy Garciat, kes nimirollis väga head tööd teeb, oma õnnelik-õnnetu lootusetuse ning hulluse ning loomise valguse oma miimikas täpselt niimoodi välja mängib nagu peab; samuti Elsa Zylberstein, Jeanne, piinatud, lootusrikas, pettunud, kuid armunud ja viimase hingekübemeni Modi oma, viimase hetkeni tema külge seotud.
Siis ei tohi aga unustada Omid Djalili Picassot, kes nüansid ma-vihkan-sind ning ma-tahan-su-sõber-olla ning mul-on-sust-kahju ning ma-imetlen-sind-Modigliani vahel suurepäraselt välja mängib; Hippolyte Girardot, kes hullumeelsusest enim piinatud Utrillona filmi kõige ebastabiilsema elemendina ka Modiglianis uue tahu välja toob (imeilus stseen on Modi külaskäik kui Utrillo tõepoolest hullumajja pannakse) - kokkuvõttes on nii suuremad kui väiksemad kui pisitillukesed elemendid paigas ja tasakaalus.
Ühesõnaga, kes veel Modiglianit ei tunne, vaadake ja veetke kaks suurepärast tundi oma elust visuaalse, audiaalse ning näitlejaliku meisterklassiga.
Ilusa artikli Modigliani elust ja loomingust leidsin samuti Smithsonianist. (link)
No comments:
Post a Comment