88. Njálli saaga

"Njálli saaga" on üks kuulsamaid Islandi saagasid. Teose tegevus pärineb 10.-11. sajandist, kirja pandud on ta 13. sajandil. Saaga autor on teadmata.

Nagu teisedki tolle aja saagad räägib "Njálli saaga" oma aja tavadest, inimestest, nende erakordsetest võimetest ja perekondade vahelistest konfliktidest. Saaga hõlmab tohutult palju figuure, kes omavahelistesse kaklustesse põimitakse ja kelle pered teineteisele kordades järgemööda kätte maksavad.

Väljaanne, mida mina - netist, muide - lugesin, sisaldab eelsõna, kus lähemalt kirjeldatud tolleaegset kombestikku, et teatud väljendeid ja teguviise paremini mõistetavaks teha, näiteks et tähtsaim isik või külaline majas istub kõrgel toolil, kuidas söögilauda istujad on paigutatud, milline on levinud reaktsioon teatud solvangu korral ja kuidas elada auväärset elu.

Silma torkas sugudevaheline asjaajamine - teatud valdkondades valitseb mõningane võrdväärsus ja naistel on näiteks õigus oma surnud mehe varandust nõuda, kuid saagas endas kirjeldatakse meeste puhul enamasti nende võimeid ja tugevust ja naiste puhul nende kaunist välimust ning kas nad olid kombekad või mitte.

Üldiselt on tegu hea kultuurilise seletusega põneva narratiivi näol ja Njáll, üks saaga peategelasi on tuntud pigem oma nutikuse kui tugevuse poolest, mis tähendab, et arvukate detailirikaste kirvestega jäsemete maharaiumise stseenide vahele on pikitud ka lugusid sellest, kuidas Njál kavala planeerimise ja/või argumenteerimise abil nii mõnegi varanduse tagasi võitis.

Skandinavistikahuvilistele on "Njàlli saaga" väga hea sissejuhatus kultuurilukku ja kohustuslik lugemisvara, lahinguhuvilistele pakub ta ka pinget. Antud huvide puudumise korral on ta vaid lühikeste lugude, nimede, mõrvade ja mõnede nutikuste pikk-pikk kogum ja võib riiulilt ka ära jääda. Kuna mul aga mõlemad eelnimetatud huvid on, meeldis mulle "Njàlli saagat" lugeda ja Islandi kultuuri üle mõtiskleda.

Ekskurss filmilinale: "12 aastat orjana" (12 Years a Slave, 2013)

Tõsielul põhinev draama "12 aastat orjana" (2013) räägib vaba mehena sündinud ja röövimise ning orjaksmüümise ohvriks langenud Solomon Northopi (Chiwetel Eljofor) kurvast saatusest, kes orjapõlve kaksteist aastat maitsma peab, enne kui kurja orjapidaja Edwin Eppsi (Michael Fassbender) küüsist päästetakse.

Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.

"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.

Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).

Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.

Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.

August Kitzberg: "Libahunt" ja "Kauka jumal"

Näitekirjanik August Kitzbergi (1855–1927) looming pole suurearvuline, kuid seda enam kvaliteetne
ja tema draamad "Libahunt" (1891/1912) ja "Kauka jumal" (1912./1915.) on tuntud igas kodus ja koolis.

Tükid on välja antud ühes köites, mis seondub ilmselt eelkõige nende ilmumise ajalise lähedusega, kuid on samaaegselt ka Kitzbergi kaks kuulsat draamat, mis teatud mõttes kokku kuuluvadki.

"Libahunt" jutustab Tammaru pere ülimalt ontlikust elust, mille pöörab pea peale orvuks jäänud Tiina saabumine tallu. Tiina ema olla olnud nõid ja seetõttu surnuks pekstud - pere küll pelgab võõrast nagu tol ajal kombeks -, aga võtab heast südamest kasulapse majja. Tiinast sirgub ilus, erakordne neid, aga samal ajal liialt erinev teistest: särtsakas, seiklushimuline, tõmmu. Kuna Tammaru peres on juba põlvkondi kombeks olnud omavahel ühte heita, ajab peretütre kadedus ja sellest tulenevad mürgised kuulujutud. Tiina metsa, kuulujuttude pärast huntidega ulguma. Tiina jääbki kadunuks, kuni ühel õhtul hunti lastes Tammaru Margus metsast tulnud neiut püssiga tabab.

Olgu Tiina libahunt või mitte, seda siinkohal ei oskagi öelda, sest Kitzbergi jutustustele on omane teatud maagiline realism, aga tähtis on siinkohal võõra elemendi ja harjumuspärase elemendi põrkumine ning Tiina uhkus olla omapärane ja teistest erinev. Kogu näidendi traagika pole Tiina ja Marguse armastuslugu - sest nagu "Kauka jumalaski" - ja siinkohal meenuvad mulle Ibseni suurepärased näidendid - on iga tegelane traagiline. Margus tahab olla piisavalt julge Tiina äravõtmiseks, Mari tahab olla piisavalt tähelepanuväärne, et Tiina Marguse südamest peletada, Tiina tahab olla omaksvõetud vähemalt selle poolt, kes talle tähtis, olgugi et tema individualiseering teistest figuuridest tunduvalt kõrgem on - ka see killuke, leida keegi, kes on sama erinev, ja selles luhtuda, annab Tiina olukorrale veelgi traagikat juurde, kuna ta küll hindab oma eripära, soovib aga ka oma keskkonda sulanduda. Libahunt ise jääb pigem tagaplaanile tundmatu elemendi metafoorina - Tiinat ei võeta omaks, kuna ta erineb, ja see on ja jääb ajatuks temaatikaks-problemaatikaks.

"Kauka jumal" räägib rahahulluses Mogri Märdi laste traagilistest saatustest ja sellest, kuidas rahaahnus ja võimetus vähem soodsas majanduslikus seisus inimesi üleüldse inimestena aktsepteerida vana Märdi lõpuks täieliku vaimse lagunemiseni viib ja temalt mõlemad lapsed võtab. Ka selles näidendis on põhimõtteliselt kõik tegelased traagilised: vana Märt oma pimeduses - mis teda lõpuks ka ilusa allegooria joonistamiseks ka reaalsel kujul tabab -, Märdi naine võimetuses mehele vastu rääkida, lapsed otsides isa armastust ja head tahet, kannatades mõlemad elu lõpuni isa julmuse ja väikluse all.

Kitzbergi näidendid on minu silmis praktiliselt naturalismi esindajad, kuna toovad esile halba inimestes ja näitavad inimlikest eksimustest ja rumalustest põhjustatud traagilisi saatusi. Ometi on Kitzbergi saatuslik-emotsionaalses kirjaviisis samamoodi midagi maagilise realismi valdkonnast, mistõttu neil näidenditel on väga intensiivne mõju ja teoreetiliselt liigsete hüüumärkidega pikitud draamad jäävad praktiliselt hingestatud, võimsateks draamadeks.

Huvitav on ka Kitzbergi ümberkäimine religiooni ehk siis kristlusega - Tammaru pere küll õpib Katekismus, sest nii on kästud ja üritab mingist perspektiivist kõike õigel viisil teha, kuid ei ole võimelised küsimusteta ligimesearmastuseks. Mogri Märt peab end Jumalast kõrgemaks, sest tal on raha, ja saatus on karm ta vastu. Teemat käsitletakse juba selle ajaloolise relevantsuse tõttu, siiski ei muutu see keskseks, mis Kitzbergi kasuks räägib.

Loen Kitzbergi alati hea meelega ning ikka ja jälle. Kui siin leidub veel keegi, kes pole Kitzbergi lugenud - ruttu-ruttu raamatukokku! Te ei kahetse.


Tekstid internetis:
Libahunt
Kauka jumal

87. Marguerite Yourcenar: Hadrianuse mälestused

Belgia kirjanik Marguerite Yourcenari peaaegu-ajalooline romaan "Hadrianuse mälestused" (Mémoires d'Hadrien) (1951) saavutas oma ilmumise ajal tohutu edu ja kuigi tundub olevat tänaseks aktuaalsemate klassikute nimekirjast kadunud, on hüva lugemine igal kümnendil ja aastaajal.

Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.

Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.

Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.

Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.

Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.

Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.