Alice Munro: Too Much Happiness

Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.

Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.

Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.

Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..

Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.

Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.

Soovitan soojalt.

Tulevik

Oleksin ma suutnud oma algtempos lugemist ja analüüsimist jätkata ja muid raamatuid blogimisest kõrvale jätta, oleks Päikesejänku ja sada raamatut ammu juba oma maailma saja parima raamatu nimekirjaga mäele saanud. Kuna aga elu on nagu ta on ja siia on ilmunud nii mõnigi üllatusesineja ja nii mõnigi ekskurss filmilinale, võin realistlikult prognoosida nimekirja seljatamist umbes märtsikuuks 2014.

Mis saab edasi? Kuna enamik blogisid kirjandusblogide maastikul on mu sildistanud kui kirjandusklassika lugemise projekti, siis jätkan ma kirjandusklassika lugemise projekti Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Autorid, keda juba käsitlenud olen, oleksid (järgmise nädala seisuga) Alice Munroe, Thomas Mann ja Mario Vargas Llosa, kellest juba piisavalt kirjutanud olen. Aga üldiselt pole selles nimekirjas, mida hetkel käsitlen, kas üllataval kombel või hetkevaliku ilmumise ajast tulenevalt, praktiliselt ühtegi Nobeli kirjanduspreemia laureaati.

Olen nüüd juhuslikult sattunud lugema kahte Nobelite nimekirjast ja sihilikult lugenud kui ma ei eksi siis kolme ja kõik on olnud mõnusad lugemiskogemused. Seega tundub antud nimekiri kirjandusklassika lugemise projekti teise etapina vägagi sobilik.

Üks on kindel - Päikesejänku ei lõpeta kindlasti mitte pärast saja raamatu nimekirja sajanda raamatu riiulisse panemist. Kõigile, kes loevad ja mõtlevad, saab kirjanduskommentaarium jätkuma kuni tüdimus saabub, ja kirjandusest ei tüdi ma suure tõenäosusega selle hetkeni, mil mu tuhk kunagi ookeani raputatakse.

Kaunist sügist kõigile!

82. Marcel Proust: Kaotatud aega otsimas

Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.

Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.

Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.

Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.

Joyce Carol Oates: Foxfire: Confessions of a Girl Gang

1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.

Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.

Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.

Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.

Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.