Helene Hegemann: Axolotl Roadkill; Rebecca Martin: Frühling und so

Lapsnaiste põlvkond on Saksamaal esile kerkinud ja eesotsas Berliiniga on täiesti normaalne, et linnalillekesed mitte ainult nädalavahetusel mööda klubisid tuigerdavad ja oma keha ja meeled kõigile pakutavatele kogemustele avavad.

18-aastane Rebecca Martin paneb oma kogemused kirja romaanis "Frühling und so" - ehk siis umbes "Kevad ja nii", tegu on n.ö. igapäevase suurlinna tüdruku teisemeliseeluga: armastatud kallim jätab tüdruku maha, mispeale kool päevakavas tagaplaanile ja klubielu, narkootikumid ja vanemad mehed aina rohkem esiplaanile nihkuvad. Kuidas tüdrukuke siis linna ühest otsast teise tuigerdab, armumist edaspidi väldib, lõpuks siiski millegi hingestatu otsa komistab.

Üldiselt pole tegu millegi šokeerivaga, sest kes teismeliseeas vähegi nina kodust välja on pistnud, vähemalt minu tutvusringkonnas, on sarnaseid elamusi küll ja küll kohanud, kas enese kõrval või lähedal. Miks seda hea lugeda on? Sest tüdruk on tavaline, ja temaga on lihtne samastuda. Aga selliste raamatute paljusus vähemalt saksa turul on üllatav, seega võiks vabalt lugeda ka midagi muud.

Mina sattusin Martini otsa puhtalt, sest valmistusin selle kirjastuse töövestluseks. Ilmtingimata seda küll lugenud ei oleks.


Veidi teise malli romaan on ka rohkem kuulsust kogunud, kuigi ka kriitikat ärgitanud Helene Hegemanni Axolotl Roadkill. 17-aastase neiu poolt kirja pandud 16-aastase tüdruku maailmapilt kubiseb veidratest hallutsinatsioonidest ja keerukatest sõnakombinatsioonidest ja on samamoodi lugu teismelisest, kes iseennast otsib. Hegemanni päevik läheb sügavamale ja kirjeldab oma teekonda tunduvalt huvitavamalt kui Martin, aga on teada, et tüdruk kopeeris suure osa oma raamatust erinevatest blogidest, omistamata oma allikatele mingitki tunnustust ja argumenteerides ise hiljem, et ammutas "inspiratsiooni" kõigest, mis teda emotsionaalsel-hingelisel tasandil kõnetas.

Aga jätkem plagiaadisüüdistused kõrvale ja keskendugem asjaolule, et kogu selles uitmõtete rägastikus on üpris valuline ülestunnistus, et selles vanuses on väga raske maailmas hakkama saama hakata. Täiskasvanukssaamine, samal ajal oma emotsioonidega, finantsidega, intellektiga ja kõigi ülejäänud värdjatega su ümbruses jageledes, pole sugugi lihtne protseduur. Ja tegelikult on minuvanustel mõnikord samad mured, kuigi me neist üle üritame olla.

Samal ajal läbib romaani siidine eneseiroonia. Oskuslikult peidetud, samas nii nähtaval.

Oleks mul vaid nooremas eas selline raamat käepärast olnud nagu Axolotl Roadkill.

60. Franz Kafka: The Trial

Saksa kirjanduse tuntuimate nimede hulka kuuluv Prahas ilmavalgust näinud kirjanik Franz Kafka on tänu oma õõvastavale perekonnale maha saanud ühe 20. sajandi muljetavaldavama kirjandusliku mapiga.

"Protsess" ilmus 1925 ja selle eest, et jutustus üldse ilmavalgust nägi, tuleb tänada Kafka kirjanikust sõber Max Brodi, kes hoolimata Kafka palvest suur jagu oma loomingust põletada selle siiski avaldas.

"Kafkaeskne" on levinud omadussõna ja ilmselt annab idee, mida selle all mõista, kõige paremini just "Protsess". Lugu sellest, kuidas Josef K. mehele teadmata sooritatud kuriteo eest kohtu ette tuuakse, kuidas ta lootusetult kitsates koridorides eksleb ja tähtsusetute ametnikega jagelema peab, end kaitsta üritab ja lõpuks siiski nukra lõpu leiab, on klassikaline Kafka tort, nagu mulle näiteks keskkoolis õpetati: äng võimutseva isa ees, süütunne millegi imaginaarse pärast ja sellele järgnev pidev enesenüpeldamine ja õnnetu lõpuga siseheitlus realiseeritakse siin mingisuguse kuriteo näol. Oletatavasti on K. midagi valesti teinud. Konkreetseid süüdistusi tehtud ei ole. Kuna aga autoriteet nõnda ütleb, ei ole võimalik, et tegu on eksimusega. Bürokraatia ei valeta - mis siis, et praokil uste tagant on näha ja kuulda nii mõndagi ebanormaalset ja kahtlase väärtusega tegevust.

Kuidas inimene enesele ise piire seab ja end teiste poolt väiksemaks ja väiksemaks närida laseb, on tüüpiline 20. sajandi alguse kirjandusliku kriisi näide, sest just tol ajal ja enne seda eksperimenteerisid euroopa autorid oma teoste keele ja sisuga ja üritasid igas valdkonnas ekstreempunktidesse jõuda. Vaesel Kafkal tuleb selle õõvastava maailma joonistamine aga loomupäraselt nii teravalt ja detailselt välja, et enesele elavalt ette kujutades on tegu tõelise õuduslooga.

Veel veidramaks, et mitte öelda kafkaesksemaks, teeb loo Kafka alati neutraalne ametnikustiil, millega nii seksi ja vägivalda kui meeleheidet ja paanikat kirjeldatakse. Toimumas on midagi ebaõiglast, põhjendamatut, mis ühe inimese aina suuremasse jamasse mässib, ja kaamera Kafka paneb loo nõnda kirja, nagu oleks tegu ilmateatega.
Seda enam on autori sõnakasutus kaasakiskuv ja võrreldes näiteks Maupassanti emotsionaalse lühijutuga "Horla" (mida siingi käsitlenud olen), mis pigem emotsionaalses stiilis kirja pandud, tekitab Kafka oma lakoonilisusega täpselt samasuguse reaktsiooni.

Sealjuures pole tähtis, kas K. on kirja pandud tähelepanuväärse või üleüldse sümpaatse tegelasena. See, kuidas "kohtusüsteem" vaese mehe ribadeks kisub, on jube ja kumab läbi kõigist jutustuse lehekülgedest.

Kui kirjutasin Kafka "Lossist", kritiseerisin seda pidevat mööda ametlikke koridore ekslemist liig pika ja tüütavana, paeluvana vaid neile, kes süvendatult Kafkat fännavad, ja jään selle arvamuse juurde - "Protsess" on täpselt õige pikkusega, et bürokraatilises labürindis veidi eksleda, selle kitsust ja konventsionaalsust ja ängistavust tundes, ilma et liig monotoonses mitmesajaleheküljelisuses kogu kontseptsioonil õhk välja surutaks. Kafka on küll loonud midagi enneolematut, kuid julgen argumenteerida, et teda ei ole vaja lugeda täismahus.

Kahjuks on tegu lõpetamata teosega - kuigi teame, kuidas lugu lõpeb, jäid Kafkal mõned nüansid lisamata. Siiski suurimad tänud hr. Brodile, kes loo avaldas, ja "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu riiulil igatahes raudvara.

59. Lu Xun: Diary of a Madman and Other Stories

Lu Xun kuulub Hiina 20. sajandi tähtsaimate kirjanike hulka ja teadvustab oma publikule lihtsates, enamasti minaperspektiivis kirjutatud lugudes ühiskonnakriitilisi argumente ja inimlikkuse haprust. Tema esseed, lühijutud ja luuletused olid eeskujuks modernse hiina kirjanduse kujunemisele ja pioneeriks lääne ja ida kirjanduse ühendamisel, kuna ühendab keeleliselt traditsioonid ja uuendusliku.


Lu Xuni lühijutud on lood elust enesest ja sisaldavad enamasti väga selget õpetlikku sõnumit. Kõige südamlikumana jäi mulle meelde Kung I-Chi, lugu mehest, kes küll omas kuhjaga intelligentsi, kuid keeldus ülikoolis eksamit sooritamast, kuna see ta ülemklassi oleks paigutanud. Juhutöödest elatuv kalligraaf veedab enamiku oma õhtuid kõrtsis, joob hea meelega, on laisk ja saab sellepärast pidevalt peksa. Tema südamlikkus ei kahane aga ka siis, kui Kung I-Chi jalad murtakse ja teda ei häiri, et inimesed pidevalt tema üle nalja teevad.
See lugu illustreerib tudengielu ja kritiseerib mammonale ja staatusele suunatud kraadi, mis tegelikult peaks intelligentsi au sees hoidma, ja selline kriitika kehtib tänapäevalgi. Intelligents staatuseta tallatakse pahatihti porri ja Lu Xun paneb selle kurva loo tabavalt kirja.

Veel tugevama mulje jättiski A Madman's Diary, päevikuvormis minategelase paranoia kirjeldus, kuidas kõik tema küla inimesed söövad inimliha ja tahavad tedagi ära süüa. Kõik teavad seda ju tegelikult, aga seda välja öelda oleks vale...
Jällegi väga selge inimeste omavahelise hävitamise ja vastastikuse hoolivuse puudumise metafoor, kus igaüks vaid oma redelit mööda ronib ja teised redelid seinalt tõukab.

Just lihtsa keele pärast on Lu Xuni lood kõigile kergesti arusaadavad, lähevad aga samas nii inimlikul kui ühiskonnakriitilisel tasandil nii sügavale, et põhjendavad oma staatust täielikult. Samas tunnistavad Lu Xuni esseed laialdasest haridusest nii ida kui lääne filosoofias ja argumenteerivad hästi. Pole siis ime, et Mao Zedong Lu Xuni fännas, olgugi et viimane kommunistliku parteiga ei ühinenud.


Mõningaid Lu Xuni jutustusi saab lugeda siit:
http://www.marxists.org/archive/lu-xun/index.htm