Blogi uus aadress

Wednesday, February 16, 2011

48. Astrid Lindgren: Pippi Longstocking

Kaasaegsed pidasid Astrid Lindgrenit üpriski peast põrunuks ja alguses oli autoril käsikirja avaldamisega raskusi, aga meie tunneme Pipi Pikksukka (Pippi Långstrump) ühe tuntuima lasteraamatutegelasena. Koos Vahtramäe Emili, Ronja, vendade Lõvisüdamete, Karlssoni ja Bullerby lastega kasvas enamik meist üles.

Pipi lood sündisid tegelikult Lindgreni tütar Karini mõttekirstust - tüdruk palus oma haigevoodil, et ema jutustaks talle väga tugevast tüdrukust, kes elab üksi, kellel on kaks sõpra ning ahv ja hobune. Raamatud avaldati 1945-1948, lisandus kaks lugu aastatel 1979 ja 2000.

Pipi on 9-aastane tüdruk, kes elab ahv härra Nilssoni ja hobusega Segasumma suvilas. Pipi isa on neegrikuningas ja seikleb merel, Pipi ema suri, kui Pipi oli väike.
Aga kõigest sellest hoolimata on Pipi rõõmsameelne ja elava fantaaisaga tüdruk, kes ketrab ja ketrab jutuvakka - nii tõmbab ta ligi naabrilapsed Tomi ja Annika, kellega iga päev uusi seiklusi leida. Pipi on maailma tugevaim tüdruk ja püstirikas - isa jättis talle elamiseks suure hunniku kulda.

Tegemist on küll lasteraamatuga, aga Pipi oma vaba hingega innustas rootsi naisi omal ajal uusi vabadusi nõudma ja otsima. Pipit peetakse rootsi naiste vabastajaks mitmel rindel, kuna noored tüdrukud õppisid pipi eeskujul poisilikumalt käituma ja end vabamalt tundma. Annika nimest kui pai laps siidkleidis, kes kardab puu otsa ronida, on tehtud halva alatekstiga väljend.

Äärmustesse viib Pipi viimaste aastate areng rootsi kirjanduslikul maastikul - "Lohetätoveeringuga tüdruku" triloogia autor Stieg Larsson tunnistanud intervjuus, et Lisbeth Salanderi tegelaskuju on tehtud Pipi eeskujul - tema idee sellest, milline Pipi võiks 20ndates olla. Koolihariduseta, aga tark; introvertne, aga heade sidemetega teatud ringkondades; võimeline ennast kehtestama ja väga tugeva õiglustundega.
Olgu, aga kas see peaks tähendama, et kõik lapsed, kes omal ajal Pipit fännasid, kasvavad just selliseks?

Ei, sest Pipi ei mõjuvat lastele nii hullusti kui täiskasvanu, kes tema seiklustest loeb, võiks arvata.
Ka minu esimene reaktsioon Pipit lugedes oli: minu lapsed ei loe seda raamatut! Sest Pipi sõprus naabrilastega põhineb alustuseks rohketel kingitustel, mis Pipi neile teeb, samuti sõbruneb Pipi naabrilastega neile 18 kilo komme ostes. Samas on varsti ilmselge, et Pipi teeb seda puhtast lahkusest, mitte vajadusest kellegagi sõbruneda - Tommit ja Annikat tõmbab Pipi poole tema elava ja põneva loomuse, mitte asjade pärast, kuigi raamat mainib, kui väga neile meeldib Pipi kummutis sobrada ja eksootilisi nipsasju uurida.
Pipi murrab nii mõnegi reegli, joonistades oma ainsal koolipäeval koolikoridori põrandale suure hobuse, lähenedes klassiruumile puu otsast ja keeldudes korrutustabelit või kirjutamist õppimast. Selline käitumismall ei tohiks kooliealisele lapsele omaseks saada - raamatut lugeda on hariv, ja algeline matemaatikaoskus ei tule ka üldharidusele kahjuks.
Aga mida Pipi enim õpetab, on olla kartmatu ja väljendada oma tundeid.
Lõppeks tahab ka Pipi õppida viisakamalt käituma ja ei ole endaga rahul, kui Annika külalisena daame ärritab - aga sellised daamid, nagu Annika tulevikuportree iseendast, on üldiselt ääretult igavad ja õelad, kui nad suu lahti teevad, olgugi, et nende kleidid põnevalt kahisevad ja et nende lokid hästi lõhnavad.

Seega on Pipi vaba hing, kes ei hooli soorollidest, ei karda kedagi ja oskab alati häid lugusid rääkida.

Siiski ei ole Pipi läbi ja lõhki sümpaatne tegelane.

Kokkuvõtteks: Lindgreni kangelastest pigem Ronja kui Pipi.

4 comments:

  1. Ma kirjutasin just ühe hiiglapõhjaliku kommentaari ja kaotasin selle ühe klõpsuga. Kogun end pisut ja üritan uuesti. Hipp-hipp-hurraa!

    ReplyDelete
  2. Nüüd lõpuks jõudsin jälle oma Pipi-postituseni.

    Pipiga seotud poleemikast(eriti sellest omaaegsest) rääkides, taban ennast alati mõttelt, et lapsed on tegelikult sageli targemad, kui neid valvata-kontrollida püüdvad täiskasvanud, eriti, kui asi puudutab fantaasiate ning päriselu eristamist. Sageli on väga üllatav see, kuidas juba üsna pisikesed lapsed, kes pealtnäha paistavad olevat andunult mingit oma fantaasiamaailma mängu mängimas, võivad suvalisel hetkel sellest hoobilt välja astuda. Näiteks niipea, kui mõni täiskasvanu mõne oma (ilmselgelt rolli siseneda püüdva) kommentaariga puusse paneb, võib ta saada vastuseks midagi stiilis "rumal tädi, see on ju mängult".

    Seda, et Pipi on vastuoluline ning päris selliseid asju ei tohiks ikka teha, kipuvad ka lapsed sageli ära tajuma. Vähemalt need lapsed küll, kes ise Pipit lugema sattuvad(või kellele raamatuid ette loetakse), sest ega see siis ainus raamat pole, mida nad näinud on. Soorolle kipub kaasaegne maailm ise nii palju toetama, et väikesed tüdrukud mõningates asjades pigem Annika, kui Pipi poolele asuvad, ent siiski muidugi vabade hingedena rõõmsalt koerusi sooritavad.

    Samas on alati ju ka palju lapsi, kelle vanemad/kodu just kuigi palju õpetust ei jaga, neil võibolla ehk läheb raskemini lubatu ja lubamatu eristamine. Kuigi ma siiski usun, et väljamõeldise ja päriselu vahel teeb üks keskmine laps väga hästi vahet. Need väljamõeldised, millest loobuda ei taheta on pigem teistlaadi.

    Huvitav, kas kaasaegsete Pipi trükkidele lisatakse kaanele ka hoiatus, et ärge seda kodus järgi tehke? Arvestades üliarenenud laste vati sees hoidmise kultuuri, oleks üsna loogiline:P Mõnikord taban end (ja eks teisedki) mõttelt, et meiesuguste puhul on täiskasvanuks saamine suisa ime. Polnud mingeid seadusi, mis kapuutsipaela pikkust või mänguasjajuppide ohutust oleks reguleerinud. Või siis oligi maailm ikka parem. Juba tabavad mind nostalgialained, mis seal ikka:)

    ReplyDelete
  3. Ma valiks ka pigem Ronja, kuigi mu kõige lemmikum Lindgreni raamat on "Vennad Lõvisüdamed". Vanemas eestikeelses trükis olid nad kenasti samade kaante vahel ja ma lugesin neid mõlemaid ikka kordi ja kordi. Mu tagahoov muutus vahepeal Kirsioruks ja siis jälle röövlite metsaks (ei mäleta enam, kas sellel ka mingi nimi oli?).

    ReplyDelete