49. Yasunari Kawabata: "Mäe hääl" (Yama no oto, 1949-54)

"Yama no oto" ehk "Mäe hääl" on jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata, 1968 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kolmas inglise keelde tõlgitud romaan. Raamat avaldati osadena 1949-1954 ja ilmus inglisekeelses tõlkes 1970. Raamatust vändati mustvalge film aastal 1954.
Kawabatat peetakse jaapani naturalismi loojaks, üheks tähtsaimaks sõjale järgnenud aastate kirjanikuks Jaapanis ja ka üheks 20. sajandi tähtsamaks jaapani kirjanikuks.
Kuulsuse saavutas Kawabata romaanidega Snow Country ("Lumine maa", "Yukiguni") ja Thousand Cranes ("Tuhat kurge", "Senbazuru"), mis aga võrreldes "Mäe häälega", kuigi kaunid ja emotsioonide heliredelil veerandtoonideni küündivad, polevat kriitikute sõnul niivõrd mahukad ja komplekssed kui "Mäe hääl".
Lisaks pikemale proosale on Kawabata kirjutanud hea hulga lühijutte, näiteks "Izu no Odoriko" ehk "Jutustus Tantsijanna Izust" (The Izu Dancer).

"Yama no oto" on episood ühe pere argipäevast, edastatuna perepea, 62-aastase Shingo perspektiivist. Shingo silme läbi näeme abikaasa Yasukot, kes Shingost aasta noorem ja kelle kadunud õesse mees hullunult, kuid salaja armunud oli. Yasuko pole ilus naine ja Shingo on temast tüdinud, nimetab teda vanaemaks.
Poeg ja minia elavad perega, tütar mehega. Mõlemi abielud on ebaõnnestunud: tütar Fusako lahutab end mehest ja kolib koju tagasi, poeg Shuichi peab minia Kikuko kõrvalt armukest.
Kikuko ja Shingo vaheline suhe on kogu kompilatsiooni keskpunktis, kuna mõlemad näevad teist kui ainsat olendit, kellele oma lõputut kiindumust kinkida. Shingo oma tütar on aga õnnetu, nii ebaõnnestunud abielu kui kiusliku iseloomuga lapse kui isa tähelepanematuse tõttu.

Ja nii läbi päevade, nädalate ja aastaaegade, arenevad sündmused vaikselt, Shuichi suhted armukesega lähevad mäest üles ja alla, väikesed lapsed kannatavad, vanemad kannatavad ja oodatud kulminatsioon tegelikult kohale ei jõuagi... aga selline ongi naturalismi pärusmaa.

Kibemagus oleks hea sõna iseloomustamaks enamikku jaapani kirjandust, mis selle ka niivõrd suurepäraseks teeb - emotsionaalsuse mitmekihilisus, reserveeritud kombekas käitumine ja paralleelselt lugejale nähtavaks tehtud siseheitlus. Shingo on sõjas muutunud mees ja seetõttu kaotanud kontakti oma abikaasaga - mingil hetkel järgnes allaandmine. Naine on küll jätkuvalt tema kõrval, aga millestki rääkida neil enam pole. Ja kurbusega peab ta vaatama samasugust arengut oma poja abielus. Seetõttu üritab ta omal moel Kikukot kui oma uut võimalust õnnelikuks teha, olles samal ajal aga konfliktsetes olukordades poja poolt, kuna tegu on ju ikkagi tema pojaga.

Ja lugu olekski liiga trööstitu ja nukker a la Ibseni näidendid, mida lõpetades ("Vaimud" põhiliselt siinkohal) lootusetuse tunne kõhus muudkui närib ja närib.
Aga siinkohal tuleb esile Kawabata erilisus: naturalismile lisab ta näputäie realismi ja kaks näputäit impressionismi. Kõik tema tegelaskujud on head ja halvad, käituvad mõnikord ennastohverdavalt, mõnikord isepäiselt, võivad oma ingellikus loomuses järgmisel leheküljel peaaegu et mõrva sooritada. Ja kõige selle taustal on võimalus kogeda pildikesi Jaapanist, tema imelistest värvilistest aedadest erinevate puude ja lillede ja põõsastega, mille värvi ja kuju mõnikord lausa võimatu kirjeldada (ka see pakub ühes lõigus jutuainet), ning piltidega mägedest linna külje all ja linnadest mägede külje all.

Samuti lisab Kawabata lisakihi sümboolse tasandi näol. Shingo näeb pidevalt "veidraid" unenägusid, mida aga väga kergelt nii minevikukahetsuse kui tulevikuhoiatusena tõlgendada saab ja need lisavad tema isiksusele veelgi värvi. Lisaks räägitakse õhtusöögilauas kotatsu all varbaid soojendades enamasti sellest, mis päevalehes kirjutatud, ja needki lood on enamasti traagilise lõpu leidnud inimestest. Tihti inimestest, keda pere tunneb. Ja nii on inimlooma äärmuslik loomus pidevalt luubi all.

Narratiivi - ja psühholoogiline tasand jaotavad teksti oma mahult ilmselt pooleks - sündmused peres võtavad esimese, Shingo mõtisklused enese elu ja oleviku ja mineviku ja tema mõju üle oma lastele pluss unenäod teise poole.
Samuti on huvitav, kuidas tegelaskujud kohati täiesti mõistatuslikuks jäävad - valikud, mis tunduvad risti loomuvastased, tuuakse lugejani teiste inimeste vaatevinklist, mis tähendab, et lugejale jääb võimalus mõistatada, miks ometi Kikuko seda tegi, mida ta tegi. Sest vastus võib olla ilmselge, aga ei pruugi.

Kokkuvõttes: vaadake mõnd jaapani maali, vaadake geisha kurblike silmadega imekaunist nägu tantsuga kujundeid loova keha otsas või mägesid maastikumaalil, kus värvikontrastid meelega ülitugevaks maalitud. Just selline on Kawabata.

Kauni hingeeluga kirjandus. Soovitan soojalt ja süübin edaspidigi.

48. Astrid Lindgren: Pippi Longstocking

Kaasaegsed pidasid Astrid Lindgrenit üpriski peast põrunuks ja alguses oli autoril käsikirja avaldamisega raskusi, aga meie tunneme Pipi Pikksukka (Pippi Långstrump) ühe tuntuima lasteraamatutegelasena. Koos Vahtramäe Emili, Ronja, vendade Lõvisüdamete, Karlssoni ja Bullerby lastega kasvas enamik meist üles.

Pipi lood sündisid tegelikult Lindgreni tütar Karini mõttekirstust - tüdruk palus oma haigevoodil, et ema jutustaks talle väga tugevast tüdrukust, kes elab üksi, kellel on kaks sõpra ning ahv ja hobune. Raamatud avaldati 1945-1948, lisandus kaks lugu aastatel 1979 ja 2000.

Pipi on 9-aastane tüdruk, kes elab ahv härra Nilssoni ja hobusega Segasumma suvilas. Pipi isa on neegrikuningas ja seikleb merel, Pipi ema suri, kui Pipi oli väike.
Aga kõigest sellest hoolimata on Pipi rõõmsameelne ja elava fantaaisaga tüdruk, kes ketrab ja ketrab jutuvakka - nii tõmbab ta ligi naabrilapsed Tomi ja Annika, kellega iga päev uusi seiklusi leida. Pipi on maailma tugevaim tüdruk ja püstirikas - isa jättis talle elamiseks suure hunniku kulda.

Tegemist on küll lasteraamatuga, aga Pipi oma vaba hingega innustas rootsi naisi omal ajal uusi vabadusi nõudma ja otsima. Pipit peetakse rootsi naiste vabastajaks mitmel rindel, kuna noored tüdrukud õppisid pipi eeskujul poisilikumalt käituma ja end vabamalt tundma. Annika nimest kui pai laps siidkleidis, kes kardab puu otsa ronida, on tehtud halva alatekstiga väljend.

Äärmustesse viib Pipi viimaste aastate areng rootsi kirjanduslikul maastikul - "Lohetätoveeringuga tüdruku" triloogia autor Stieg Larsson tunnistanud intervjuus, et Lisbeth Salanderi tegelaskuju on tehtud Pipi eeskujul - tema idee sellest, milline Pipi võiks 20ndates olla. Koolihariduseta, aga tark; introvertne, aga heade sidemetega teatud ringkondades; võimeline ennast kehtestama ja väga tugeva õiglustundega.
Olgu, aga kas see peaks tähendama, et kõik lapsed, kes omal ajal Pipit fännasid, kasvavad just selliseks?

Ei, sest Pipi ei mõjuvat lastele nii hullusti kui täiskasvanu, kes tema seiklustest loeb, võiks arvata.
Ka minu esimene reaktsioon Pipit lugedes oli: minu lapsed ei loe seda raamatut! Sest Pipi sõprus naabrilastega põhineb alustuseks rohketel kingitustel, mis Pipi neile teeb, samuti sõbruneb Pipi naabrilastega neile 18 kilo komme ostes. Samas on varsti ilmselge, et Pipi teeb seda puhtast lahkusest, mitte vajadusest kellegagi sõbruneda - Tommit ja Annikat tõmbab Pipi poole tema elava ja põneva loomuse, mitte asjade pärast, kuigi raamat mainib, kui väga neile meeldib Pipi kummutis sobrada ja eksootilisi nipsasju uurida.
Pipi murrab nii mõnegi reegli, joonistades oma ainsal koolipäeval koolikoridori põrandale suure hobuse, lähenedes klassiruumile puu otsast ja keeldudes korrutustabelit või kirjutamist õppimast. Selline käitumismall ei tohiks kooliealisele lapsele omaseks saada - raamatut lugeda on hariv, ja algeline matemaatikaoskus ei tule ka üldharidusele kahjuks.
Aga mida Pipi enim õpetab, on olla kartmatu ja väljendada oma tundeid.
Lõppeks tahab ka Pipi õppida viisakamalt käituma ja ei ole endaga rahul, kui Annika külalisena daame ärritab - aga sellised daamid, nagu Annika tulevikuportree iseendast, on üldiselt ääretult igavad ja õelad, kui nad suu lahti teevad, olgugi, et nende kleidid põnevalt kahisevad ja et nende lokid hästi lõhnavad.

Seega on Pipi vaba hing, kes ei hooli soorollidest, ei karda kedagi ja oskab alati häid lugusid rääkida.

Siiski ei ole Pipi läbi ja lõhki sümpaatne tegelane.

Kokkuvõtteks: Lindgreni kangelastest pigem Ronja kui Pipi.

47. Franz Kafka: The Complete Stories

Kafkast on selles blogis juba korduvalt juttu olnud. Prahas sündinud, saksa keeles kirjutanud, kõige paremini iseloomustatav omadussõnaga kafkaeskne, üks 19.-20. sajandi tuntumaid kirjanikke.

Kafka loomingut läbivad eelkõige eksistentsialistlikud allegooriad ja isa range režiimi armid. Oma tuberkuloosi poolt lõpetatud neljakümne ühe eluaasta jooksul jõudis Kafka kirja panna kolm pooleli jäänud romaani ja suures koguses jutustusi ja väikesi fragmente. Max Brod, Kafka parim sõber, avalad postuumselt kõik, mis Kafka oli palunud põletada, seega on säilinud enamik Kafka loomigust.

Kafka loomingu võib peale romaanide jagada kategooriatesse müüdifragmendid (Gracchus, Prometheus), kafka-valmid ("Ah", ütles hiir), fragmendid või stseenid ("Loožis") ja lühijutud ("Näljakunstnik", "Maa-arst"). Kui soovite saada ülevaadet Kafka loomingu põhi-ideedest, on mõistlik lugeda lühijuttude kogumikku, mida minagi siinkohal tegin - kuigi olen eelnevalt enamiku Kafka loominguga tutvunud, oleks see heaks sissejuhatuseks algajale Kafka lugejale.

Toon loetud lühijuttudest esile enim meeldejäänud: ""Ah", ütles hiir", "Näljakunstnik", "Aruanne akadeemiale" ja "Seaduse ees".

Kafka loomingut läbivate motiivide hulka kuuluvad konflikt türannist isaga ja sellest tingitud ängistus igasuguste kantselei tüüpi bürokraatiaga seotud asutuste ees (Kafka töötas isa sunnil ametnikuna), üldine ängistustunne maailma suhtes - samuti tulenevalt kodusest allasurumisest -, kunstniku ja lugeja suhe, indiviidi tühisus ja palju muudki.

"Seaduse ees" on lühike jutt mehest, kes tuleb maalt ja soovib siseneda väravast, mille eest valvur. Sissepääs on mehele keelatud ja mees veedab oma eluaja värava ees oodates, kuni valvur värava lõpuks sulgeb. Tegu on nii bürokraatia kui eksistentsialismiga seotud temaatikaga - lugu leiab aset "seaduse ees", teel seaduseni, viimase takistusega veheldes. Tõlkida võiks ka "enne seadust" - saksa keeles on interpretatsioon kergem.
Kui vanaks jäänud mees lõpuks valvurilt küsib, miks keegi teine pole tahtnud väravast läbi minna, vastab valvur, et see värav oli vaid talle mõeldud. Tegu on ühtaegu seaduse keerukuse illustratsiooniga - valvur mainib selle värava taga ootavaid, palju hirmuäratavamaid väravaid -, samuti illusiooniga - kui mees oleks eiranud valvuri keeldu, oleks värav tõenäoliselt haihtunud. Takistused, mida üritame ületada, on tihtilugu vaid meie endi peas. Sedakorda lõpeb lugu kurvalt ja mees ei läbi kunagi väravat, vaid sellepärast, et tunnistab väravavahi autoriteeti ja ei nõua oma õigust, väravat läbida. Illusoorne autoriteet, nagu "Lossis" või "Protsessis", hoiab inimest tagasi minemast sinna, kuhu ta eelnevalt soovis minna. See illusoorne autoriteet on Kafka puhul tema isa, siinkohal siis valvur. Ka neid võib samastada.

"Aruanne akadeemiale" on võrratu lugu ahvist, kes kirjutab akadeemiale, kuidas on edenenud tema dresseerimisprotsess. Tegu on tavalise ahviga, inimeste poolt rääkima, jooma, piipu tõmbama õpetatud. Ahv istub kultuurselt ülikonnas ja kirjutab kirja.
Tegu on taas inimese-looma-piiride ja illusoorsete piiride mänguga - ahv jääb lõpuni ahviks, sest näeb end kui ahvi ja ei taipa, et inimesed piinavad teda, rohkem kui õpetavad. Saaks ta sellest aru, võiks ta end inimeseks nimetada. Nii muuseas sobib antud konteksti 90ndatel aastatel avastatud-leiutatud peegelneuronite teooria, mille kohaselt nii inimesed kui ahvid on võimelised empaatiaks.
Kui vähe meid ahvist lahutab ja millised ahvid me tegelikult ise oleme, kui kõrgele pjedestaalile inimene end asjatult asetab - kõike seda ühe ahvi mõtlikus raportis. Mürgine iroonia.

"Näljakunstnik" võtab oma teemaks kirjaniku ja tema loomingu mõistmise publiku poolt - näljakunstnik nälgib alati 40 päeva ja reisib ringi, näidates end raha eest publikule. Üle 40 päeva tal nälgida ei lubata, mis näljakunstnikku väga painab, sest ta on oma nälgimisvõimetes täiesti kindel. Ühel päeval aga raugeb huvi näljakunstniku vastu ja mees läheb tööle tsirkusesse, kus ta oma puuriga loomade kõrvale pannakse ja kus ta lõpuks lõpuni nälgib.
Kirjaniku looming võib minna teatud ekstreemumiteni, aga mingil hetkel ei leia ta enam ühendust oma publikuga; mingil hetkel tuleb tõmmata piir. Kafka loomingu keeleosavus on tase omaette, seega pole ka ime, et ta mingi osa oma loomingust mingil hetkel põletas. Samuti räägib Kafka oma eluajal kunstniku kohustusest, kehale söögi, joogi ja muude mõnude kohapealt võimalikult vähe tähelepanu pöörata, et vaim saaks pinnale tungida ja oma tööd tegema hakata. Kunstniku anne on kingitus publikule, kui ta seda aga liiga intensiivselt rakendab, sööb see ta keha ära, kuigi vaim hea meelega edasi laseks.

"Ah", ütles hiir - ja jooksis kassile suhu, kuid mitte enne, kui oli eelnevalt kurtnud selle üle, kuidas maailm väiksemaks ja ängistavamaks muutub... enne ei puudutanud üks sein teist, nüüd aga tõusevad nad aina kõrgemaks ja kõrgemaks ja alles lõppes üks, kui tuleb juba teine vastu. Päästev nõuanne kassilt - "muuda suunda" - tuleb hetk enne hiire nukrat lõppu.
Fragment on umbes sama mahuga kui siinne lõik. Ja ometi selline iroonia, nukruse ja ängiga täidetud allegooria.

Kafka lühijuttudest tuntuim on ilmselt "Metamorfoos", kus Gregor Samsast üleöö prussakas saab ja lugeja jälgib, kuidas loomast inimene ja inimesest loom saab, miks nii juhtus ja mida teha, et vabaneda prussakast meie sees. Abituse tunne, mis taaskord sigineb meie peas ja teeb hirmsaid asju, on Kafka temaatika pärl - jooksmine mööda tundmatuid labürinte ja tunne, et väljapääsu ei ole, või asjatu otsing millegi järele, mida olemas ei ole.

Kafkat võiks nimetada nukraks isiksuseks ja kogu tema teoste kogumit hävitavalt melanhooliku ja flegmaatiku planeerimata lapseks. Kafka isegi ütleb, et tema looming tekitab lugejas eelkõige nukrust, kuna parimad lõigud ja lood räägivad kellegi surmast või ebaõnnestumisest. Seega ei ole Kafka igaühele naudingut pakkuv.
Samas on kõigis juttudes sees nii palju elutarkust ja nii kaunist keelekasutust, et kohati kurnavad lühijutud tekitavad tahtmist neid veel ja veel lugeda - et neist paremini aru saada.

Elagu Kafka. (ja kafkale sobivalt ma siinkohal hüüumärki ei kasuta)

Kasutatud raamatud

Olen Saksamaal elades saanud nautida privileegi nimega kasutatud raamatud. Siinne internet kubiseb vastava pakkumisega lehtedest ja paari euro eest klassikuid lunastada pole mingi probleem.

Hakkasin huvi tundma, kas ka Eestis vastavat valikut leida on, sest siiani olen Tudengilinnas alati raamatukogust tarviliku leidnud.
Aga hurraa! Ka eesti veebis on leida nii mõnigi pakkumine kasutatud raamatute vallas.

Seega, kes lugemiselamusest raamatu hinna tõttu ilma jäetud, ärge laske päid norgu, vaid uurige siit:

http://vanajahea.ee

http://kasutatudraamat.ee/

Raamatukoi antikvariaat

Kultuurisalong Sõna

Teise ringi raamat

Väike paus

Tere hommikust, mu kallid lugejad!

Loodan, et te pole viimase aja vaikuse tulemusena ahastusse langenud ja ootate rõõmsas meelestuses mu järgmist arvamuspostitust.

Pean vabadama - ja kahjuks hilinenult - oma kahenädalase passiivsuse pärast, aga mind on tabanud tähtaegade ja unetuse keeristorm, mille nimi on Semester Hakkab Lõpule Jõudma Ja Mul On Samal Ajal Praktika Kirjastuses Iga Päev Kella Viieni.

Lootsin sel nädalal küll produktiivsem olla ka blogirindel, aga Kafka on ära teeninud rohkem kui kui kolm lõiku minu ja teie tähelepanu, seega vestlen temaga lähemalt ja naasen järgmisel kolmapäeval.

Selle blogi kommentaarium on olnud pigem passiivne - võib-olla soovite hoopis teie mulle vaikuse täitmiseks avaldada oma lemmikraamatu või hiljutise huvitava lugemiselamuse?

Jään huviga ootama ja kohtun teiega taas järgmisel kolmapäeval.

Teie Päikesejänku