Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.
Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.
Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.
Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.
Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.
Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.
Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.
Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.
Tränen im Vakuum. Sofi Oksanen: „Putins Krieg gegen die Frauen“
-
Oksanen durchleuchtet Dekaden des Kolonialismus, der durchgehenden Tyrannei
und des systematischen Terrors in der Innen- und Außenpolitik – und stellt
die ...
kuiv arvustus niivõrd heast ja emotsionaalsest raamatust, natuke kahju.
ReplyDeleteKuna õpin kirjandusteadust, üritan raamatuid arvustades teatud distantsi hoida. Tõde on, et kui raamat minus tugevat emotsiooni tekitab, ei hoia ma seda tagasi, nagu nii mõneski eelnevas arvustusest näha.
ReplyDeleteSamuti üritan aga kirjandusteoreetilisi aspekte käsitleda - kompositsioon, tegelaskujud, stiil, lugu oma ülesehituses.
Küsimus on nüüd, kummast raamatust te räägite? Mõlemad räägivad sügaval istuvatest muredest nii oma ajal kui ajatus võtmes, Ishiguro stiil on aga väga salakaval, kuna peidab oma emotsioonid kirjelduste taha.
Arvustuse mõte oli seda tehnikat esile tuua, mitte kirjeldada emotsioone, mida raamat minus tekitas - lugu on loomulikult mõlemal juhul ilus ja kaasahaarav. Aga algus on mõlemal juhul aeglane.
kui see on soovitud kaugus, siis pole muidugi midagi öelda, kui raamat tugevaid emotsioone ei tekitanud, siis pole samuti midagi teha jne.
ReplyDeletesiinkohal ilmselt lahknevad meie arvamused arvustamise koha pealt. minu meelest peaks pigem emotsioone kirjeldama: teose ülesehituse meeldivus on täpselt sama subjektiivne kui emotsioonid, mis lugemise käigus tekivad ning mõlemal juhul on tegu kõigest arvamusega, mis teebki arvustuste lugemise huvitavaks. kui selle teksti mõte ongi lihtsalt sõnadega mängida ning näidata, mil viisil see teos kirjutatud on, siis võib muidugi ka nii teha, kuid liialt kuiv tundub see sellegipoolest.
mulle muidu väga meeldib see, mida te siin leheküljel teete ning olen sellel kohal juba pikka aega silma peal hoidnud. varem pole see lakoonilisus (võib vist isegi nii öelda) emotsioonide kirjeldamisel mind sedavõrd häirinud, kuid siinkohal tundus, et ilus idee oli julmalt taandatud kuivadele sõnadele. head sõnad, seda küll, kuid kuivad sellegipoolest. ehk oli asi jälle selles, et minule raamat tugevamini (kui antud kohast välja võib lugeda) mõjus ning miski alateadlikkus asus selle tõttu võitlema. räägin siis raamatust "never let me go"
jõudu ja jaksu edaspidises!
Tõsi on, et arvustus on juba oma sõnalises tähenduses subjektiivse sisuga ja sellest pole pääsu. Üritan enamikku teoseid teatud väärtushinnangute skaalale paigutada ja sellega mingil määral objektiivsust ja neutraalset distantsi säilitada.
ReplyDeleteMõningane n.ö. kuiv stiil võib minu puhul tuleneda hetkemõjudest - viibin saksamaal ja siinne kirjanduslik artikkel on tihtipeale väga teoreetiline ja tõrjub puhtemotsionaalse kirjelduse räigelt tagaplaanile.
igal juhul olen tänulik konstruktiivse kriitika eest ja jätan soovitused meelde.
Päikest!