tag:blogger.com,1999:blog-5127704316233008948.post1049721856116796225..comments2022-11-04T08:23:38.912+01:00Comments on Sada Raamatut. Lugemiselamusi igast maailma nurgast: Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me GoSandra Falkehttp://www.blogger.com/profile/10766235740893971342noreply@blogger.comBlogger4125tag:blogger.com,1999:blog-5127704316233008948.post-30355978520844175372011-01-18T20:31:45.397+01:002011-01-18T20:31:45.397+01:00Tõsi on, et arvustus on juba oma sõnalises tähendu...Tõsi on, et arvustus on juba oma sõnalises tähenduses subjektiivse sisuga ja sellest pole pääsu. Üritan enamikku teoseid teatud väärtushinnangute skaalale paigutada ja sellega mingil määral objektiivsust ja neutraalset distantsi säilitada.<br /><br />Mõningane n.ö. kuiv stiil võib minu puhul tuleneda hetkemõjudest - viibin saksamaal ja siinne kirjanduslik artikkel on tihtipeale väga teoreetiline ja tõrjub puhtemotsionaalse kirjelduse räigelt tagaplaanile.<br /><br />igal juhul olen tänulik konstruktiivse kriitika eest ja jätan soovitused meelde.<br /><br />Päikest!Sandra Falkehttps://www.blogger.com/profile/10766235740893971342noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5127704316233008948.post-83224388076264735462011-01-18T17:56:10.458+01:002011-01-18T17:56:10.458+01:00kui see on soovitud kaugus, siis pole muidugi mida...kui see on soovitud kaugus, siis pole muidugi midagi öelda, kui raamat tugevaid emotsioone ei tekitanud, siis pole samuti midagi teha jne. <br />siinkohal ilmselt lahknevad meie arvamused arvustamise koha pealt. minu meelest peaks pigem emotsioone kirjeldama: teose ülesehituse meeldivus on täpselt sama subjektiivne kui emotsioonid, mis lugemise käigus tekivad ning mõlemal juhul on tegu kõigest arvamusega, mis teebki arvustuste lugemise huvitavaks. kui selle teksti mõte ongi lihtsalt sõnadega mängida ning näidata, mil viisil see teos kirjutatud on, siis võib muidugi ka nii teha, kuid liialt kuiv tundub see sellegipoolest.<br /><br />mulle muidu väga meeldib see, mida te siin leheküljel teete ning olen sellel kohal juba pikka aega silma peal hoidnud. varem pole see lakoonilisus (võib vist isegi nii öelda) emotsioonide kirjeldamisel mind sedavõrd häirinud, kuid siinkohal tundus, et ilus idee oli julmalt taandatud kuivadele sõnadele. head sõnad, seda küll, kuid kuivad sellegipoolest. ehk oli asi jälle selles, et minule raamat tugevamini (kui antud kohast välja võib lugeda) mõjus ning miski alateadlikkus asus selle tõttu võitlema. räägin siis raamatust "never let me go"<br /><br />jõudu ja jaksu edaspidises!Norahttps://www.blogger.com/profile/04046151761024979080noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5127704316233008948.post-70521372317236506092011-01-18T16:16:25.620+01:002011-01-18T16:16:25.620+01:00Kuna õpin kirjandusteadust, üritan raamatuid arvus...Kuna õpin kirjandusteadust, üritan raamatuid arvustades teatud distantsi hoida. Tõde on, et kui raamat minus tugevat emotsiooni tekitab, ei hoia ma seda tagasi, nagu nii mõneski eelnevas arvustusest näha.<br /><br />Samuti üritan aga kirjandusteoreetilisi aspekte käsitleda - kompositsioon, tegelaskujud, stiil, lugu oma ülesehituses.<br /><br />Küsimus on nüüd, kummast raamatust te räägite? Mõlemad räägivad sügaval istuvatest muredest nii oma ajal kui ajatus võtmes, Ishiguro stiil on aga väga salakaval, kuna peidab oma emotsioonid kirjelduste taha.<br /><br />Arvustuse mõte oli seda tehnikat esile tuua, mitte kirjeldada emotsioone, mida raamat minus tekitas - lugu on loomulikult mõlemal juhul ilus ja kaasahaarav. Aga algus on mõlemal juhul aeglane.Sandra Falkehttps://www.blogger.com/profile/10766235740893971342noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-5127704316233008948.post-53672763182669566162011-01-15T10:25:03.639+01:002011-01-15T10:25:03.639+01:00kuiv arvustus niivõrd heast ja emotsionaalsest raa...kuiv arvustus niivõrd heast ja emotsionaalsest raamatust, natuke kahju.Norahttps://www.blogger.com/profile/04046151761024979080noreply@blogger.com