Georg Heym: Der Irre

"Der Irre" ehk "Hull" on üks kahest Georg Heymi kuulsaimast novellist. Autor kuulub ekspressionistide hulka ja seda on ka kohe tunda, kui novelli lugeda - on ju üks nende põhitaotlustest lugejat shokeerida ja seeläbi võimsamaid emotsioone esile kutsuda. Teine ekspressionistide omadus on kirjeldada maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu nende tegelane seda näeb ja seeläbi tema silmade läbi nähtu põhjal uus maailm luua. Terviklik ei ole ei välismaailm ega sisemaailm, kogu jutt edastatakse lugejale kildudena, millest täit reaalsust lõpuni kokku panna ei saa. Kuni äkilise ja mitte üllatava, aga rohkemat igatsema jätva lõpuni.

Jutu sisuks on hull, kes hullumajast välja lastakse ja kes kohe oma naise korterisse suundub, mõttega naine kättemaksuks maha lüüa - vägivalla tõttu naise suhtes ta hullumajja sattus. Kohe alguses ilmneb hullu vägivaldne kalduvus kogu välismaailma vastu ja asjaolu, et tema vaimne tervis hullumajas olemise aja jooksul paranenud ei ole. Lainetena valdavad teda loomsed instinktid, ta muutub sisemiselt loomaks ja rebib puruks alustuseks küll ainult võililli aasal, hiljem aga ka lapsi ja naisi.

Et lugu edastatakse hullu isiklikust perspektiivist, aitab lugejal veel rohkem tema pähe sisse elada. End peategelasega samastada oleks ilmselgelt liiast, sest on näha, et ta ei ole oma mõistuse peremees - aga lugeja saab järkjärguliselt jälgida, mis toimub hullu peas ja seetõttu sügavale tegevusse sisse elada.

Küsimus, mis kerkis "Hullu" lugedes - kas mees oli alati selline olnud, tehti temaga hullumajas midagi, et tema seisundit veelgi halvemaks muuta, või näitab lugu meile tema loomaliku poole järkjärgulist võitu viimase inimlikkuse üle?
Ise vastaksin, et erinevalt Maupassanti "Horlast", kus peategelane tõesti järkjärguliselt kirjeldab, kuidas ta tunneb, et kuri vaim teda haaramas on ja pidevalt jälitab, on Heymi hull nagu pealkirigi ütleb seda alati olnud ja ei pääse sellest ka kunagi välja. Ja selle vastuseni jõudes tunneb lugeja - mina vähemalt - veel tugevamaid emotsioone, olgu need siis vastumeelsus või kaastunne.

Loo lõpp on küll loogiline ja vabastab lugeja kaastunde ja hullu oma mõistuse(tuse) kütkest, on aga väga lõplik lõpp ja sellega seoses meeldis Maupassanti lahendus paremini.

Aga lõppkokkuvõttes - kui te Maupassanti "Horlat" lugesite ja see teile meeldis, meeldib kindlasti ka Heym.