4. Joseph Conrad: Nostromo

Nostromo is a 1904 novel by Polish-born British novelist Joseph Conrad, set in the fictitious South American republic of "Costaguana."

Conrad sets his novel in the mining town of Sulaco, an imaginary port in the occidental region of the imaginary country of Costaguana. This town and its denizens are believed by many to be among Conrad's greatest literary creations.

The book has more fully developed characters than any other of his novels, but two characters dominate the narrative: Señor Gould and the eponymous anti-hero, the "incorruptible" Nostromo.


Mitte just väga palju öeldud, eksole?
Raamat seevastu on tõsiselt kompleksne, äärmise filigraansusega detailideni väljatöötatud konstrukt.

Conradi teose mastaap on tohutu ja see ujutab lugeja üle juba esimeses osas raamatu kolmikjaotusest. Kirjanik on küll suurepärane kirjeldaja nii looduse, tehnika, ajaloo, poliitika kui inimsuhete osas – väikesed tähelepanekud ja omanäolised iseloomustused tikivad kauni mustri, mis esimest osa läbib. Aga kuna tegelaste ja sündmuste võrgustik nii mitmekihiline ja komleksne on, on raske jälgida kõiki, keda alguses tutvustatakse, samal ajal sündmuste käiguga kaasa minnes ja Sta. Maria linna saatust jälgides.

„The sentiment of love can enter into any subject and live ardently in remote phrases“ – kõlab tsitaat raamatu 60ndalt leheküljelt ja tõde on, et Conrad oma hinge raamatusse pannud – sest tegelaste valik on niivõrd värvikas ja tõepärane, et alguses harjumatu uus maailm mõne aja pärast täiesti hubane ja kodune tundub. Nagu Austeni kirjeldustest järeldati, et ta enamiku oma uhkuse ja eelarvamuse tegelastest enese tutvusringkonnast laenanud, tundub ka siin, et autor on kirjeldatud maailmas vägagi sees. Tegelikult on raamat mitmete allikate põhjal kirjutatud ja autor on märkimisväärselt vähe, kui üldse, aega antud piirkonnas veetnud. Aga seda ei märka keegi, kes ei tea.

Selline värvikas kirjeldus narratiivile sajaprotsendiliselt värskendavalt ei mõju – kuna kirjeldusi on rohkem kui tegevust, satub lugeja tihti ohtu ära eksida ja kuna koridor uksi täis, ei tea alati enam, millisest uksest õige tagasi minna on.

Tutvustuseks lõik ühest Conradi allikatest:
„If I went to San Felipe, I could easily go on to the coppermines of Aroa, which I was desirous of visiting. These mines were worked for a time under the superintendence of Englishmen with good results; but unfortunately one fine day the native miners took it into their heads that they had a grievance against the foreigners, so they fell on them suddenly, split their skulls with hatchets, and decamped with their property. For this cruel and cowardly deed some of the guilty parties were afterwards executed, but the mines were for a time abandoned.“ (Edward B. Eastwick: Venezuela or Sketches of Life in a South American Republic)

Hõbedakaevanduste ja raudteede ja sadamakaubanduse teemad lisaks üldpoliitilisele problemaatikale seal kesksed on ja seetõttu ma Nostromot tingimata naiste lemmikraamatuks ei nimetaks – hoolimata kohati sisse pikitud armastuse nüanssidest mõnede tegelaste vahel ja lõpuks kokkupandava Nostromo tegelaskuju prisma geniaalsusest venis raamat tohutult ja raske oli kogupilti meeles pidades samal ajal detaile jälgida.

Aga see ei tähenda, et raamat mulle muljet poleks avaldanud.

3. Samuel Beckett: Molloy

Molloy, the first of the three masterpieces which constitute Samuel Beckett’s famous trilogy, appeared in French in 1951, followed seven months later by Malone Dies (Malone meurt) and two years later by The Unnamable (L’Innommable). Few works of contemporary literature have been so universally acclaimed as central to their time and to our understanding of the human experience.

On first appearance the book concerns two different characters, both of whom have interior monologues in the book. As the story moves along the two characters are distinguished by name only as their experiences and thoughts are, to say the least, similar. The novel is set in an indeterminate place, most often identified with the Ireland of Beckett's birth. It was written in Paris, along with the other two books (Malone Dies and The Unnamable) of 'The Trilogy', between 1946 and 1950. 'The Trilogy' is generally considered to be one of the most important literary works of the 20th century, and the most important non-dramatic work in Beckett's oeuvre.


Molloy sisemaailm on kahtlemata iseseisev ökosüsteem. Ta on küll kunagi kuulnud sellest, mismoodi tavaline maailm töötab, aga pole sellesse sisse elada saanud. Halvatud jalaga hambutu aeglase arusaamisega olend tekitab ju enamikus meist võõrastust, et mitte öelda õõvastust.

Aga Molloy ei koosne ainult veidratest harjumustest (süstemaatiline kivide lutsutamine nälja peletamiseks? eergh), tal on tunded ja kuigi ta enesele suurt emotsionaalset üleküllust ei luba ja oma kapseldumise tagajärjel end ka raskesti väljendab, empiirilised vaatlused on küll detailsed (ta lebab põõsas ja kirjeldab möödaminejaid), aga oma tundespektrit ta analüüsida ei oska. Huumor, tema puhul küll pigem võidukas enese üle naermine – ka seda võib raamatust leida.

Molloy õnnelik lõpp võinuks Kivirähu Meemega võrduda – metsa sambla sisse sulada ja sinna rahulikult lesima jääda. Sest loodusega oli ta võimeline kõige kvaliteetsemat kooskõla saavutama. Aga kahjuks rebisid teised inimesed teda algusest lõpuni siia-sinna, kuni rebenemiseni.

Ühe sõnaga kirjeldades: veider raamat veidra karakteri veidrast elust, millesse on raske sisse elada – kuniks pole õpitud sügavamale vaatama (sest narratiivi tasandil võiks raamat olla 25lk). Aga vägagi väärt süübimist.


Triloogia jääb hetkel jätkamata, sest kuigi Becketti luule sümpaatselt ja paeluvalt omanäoline on, siis need raamatud mulle üdini maitsev tee ei tundu olevat. Kirjanik ise on öelnud: „I shall state silences more competently than ever a better man spangled the butterflies of vertigo,“ mis on ka täiesti tõsi, sest ma pole siiani kohanud kedagi, kes nii soravalt oskaks mitte millegi toimumist kirjeldada. Selline lähenemine on kohati huvitav, ja raamatu esimene osa jättis minusse sügava jälje. Aga kuna tegu on kahe looga samast tegelasest, kes, muutudes aina ebainimlikumaks, muutub ometigi aina sümpaatsemaks ja raamat on selles võtmes tagurpidi, on lõppu raskem lugeda kui algust. Hetkel piirdun kogetuga.

Andreae Capellani regii Francorum de Amore libri tres (1186-1190)

...ehk Andreas Capellanuse "Armastusest. Kolm raamatut".
Selle kogumiku inspiratsiooniallikate hulka loetakse nii Ovidiust kui islami autoreid.

Kirjutatud 1186-90 Akvitaania kuninganna Eleanore ja Prantsuse kuninga Louis VII tütre Marie de Champagne soovil - kes muide olid palju intelligentsemad kui neid omal ajal ümbritsenud meeskodanikud ja kes tegelesid oma meeste äraolekul täiesti legitiimiselt riigiasjadega -, sisaldab raamat dialooge meeste ja naiste vahel erinevatest ühiskonnaklassides ja defineerib erinevates võtmetes, mis on armastus, kuidas oma armastatu südant vallutada ja miks armastus lõpeb.

Miks mul hetkel tohutu kihk tekkis seda kogemust jagada - lugesin kilde sellest märkimisväärse sõnaosavusega koostatud "õpikust" ja kuigi pean loetu põhjal referaati kirjutama, ajab sisu ikka tõsiselt muigama. Tuleb muidugi arvestada, et tegemist on ajastukontekstipõhiste nõuannetega, aga ikkagi.

Tõeks võib võtta tema armastuse liigituse neljaks faasiks. Realistlik.

"Throughout all the ages, there have been only four degrees [gradus] in love:

"The first consists in arousing hope;

"The second in offering kisses;

"The third in the enjoyment of intimate embraces;

"The fourth in the abandonment of the entire person."

Aga kui hakatakse rääkima klasside- ja sugudepõhisest armastusest, ilmneb, et näiteks vaimulike meeste sammud füüsilise naudingu kõverteel andestatakse, sest selline on looduse tahe ja looduse tahet Jumal muuta ei saa. Samas kui nunn peaks eksima puhtusereegli vastu, on see skandaal ja kui teda ilmaliku võimu poolt tuleks karistada surmaga, on tema karistus pärast surma põrgutules põlemine.

Samuti õpetatakse, et abielurikkumine minne ehk rüütli ja tema daami vahelise armastuse (courtly love) viljana ei ole patt, sest sellisel armastusel on omad reeglid, mis kristlike doktriinide ökosüsteemist väljaspool seisavad. Abielumehe ja -naise vahel ei valitse nagunii muid tundeid kui kiindumus ja hoolivus teineteise vastu, nad kohtuvad magamistoas laste saamise eesmärgil. Kui peaks juhtuma, et mehe kirg omaenda naise vastu nõnda suureks kasvab, et ta naisega ka lihtsalt lõbu eesmärgil magada soovib, teostab ta abielurikkumist omaenda naisega ja on sellega raskelt pattu langenud.


Olid toredad ajad. Tahtsin neid teile veidi lähemale tuua ja mõtisklust putitada, mis tänapäeva abielus mehe ja naise vahel on. Alguses, kümne aasta pärast, 25 aasta pärast, teie endi soovides ja samas teie tutvusringkonnas. Ja kas on tõesti mõistlik ja arusaadav armukese pidamist tolereerida, isegi kui see säilitab (näilist) harmooniat abielus?

Kuna tol ajal abielud 90% vanemate või meessoost sugulaste (vend, onu) poolt paika pandi ja naisel vähe sõnaõigust oli, pole ime, et abikaasat kohustuse ja armukest vabaduse nautimise võimalusena nähti. Mees teadis, kui naine oli mõne rüütli südamedaam ja lasi sel rahus südamega juhtuda. Ja iseenesest on siin ajatult välja öeldud, et armastus haarab su mõistuse ja keha kui kiskja - sellele ei ole võimalik vastu panna.

Aga agape ja eros on kaks erinevat asja.
Seega, tekst 12nda sajandi lõpust - kohati täiesti akuraatne ja kohati ülim absurdum.
Kas kõik kordub ja on noorus alati hukas või muutub moraal mingis suunas?


Vastuste leidmiseks soovitan pöörduda signore Capellani ja oma südametunnistuse poole. :]

2. Jane Austen, England: Pride and Prejudice

Wiki tutvustus:
Pride and Prejudice is a romance novel by Jane Austen. First published on 28 January 1813, it was her second published novel. Its manuscript was initially written between 1796 and 1797 in Steventon, Hampshire, where Austen lived in the rectory. Originally called First Impressions, it was never published under that title, and in following revisions it was retitled Pride and Prejudice.

The book is narrated in free indirect speech following the main character Elizabeth Bennet as she deals with matters of upbringing, marriage, moral rightness and education in her aristocratic society. Though the book's setting is uniquely turn of the 19th century, it remains a fascination of modern readership, continuing to remain at the top of lists titled "most loved books of all time", and receiving considerable attention from literary critics. This modern interest has resulted in a number of dramatic adaptations and a plethora of books developing Austen's memorable characters further.

To date, the book has sold some 20 million copies worldwide.


Minu arvamus:
Olles eelevalt filmi näinud ja selle kvaliteedis veendunud, olid ootused Austeni tuntuima teose suhtes muidugi suured, mis oleks võinud raamatu muljet mingilgi määral tuhmimaks muuta. Aga oh, ei! Raamat ületab kahtlemata igasuguste filmide kvaliteedi ja paneb igal skaalal esimesest leheküljest viimaseni dialoogi terava huumori, lõpmatu väljendusrikkuse ja kompositsioonitäiuslikkusega ära.

Tõsi see on ja selgelt välja tuleb, et Elizabeth on prejudice ja mr. Darcy pride. Ja nii ilus on nendevahelist dünaamika ökosüsteemi ja teiste organismide liikumist ja osalust selles jälgida. Aga puhast ja kaunist armastust jälgides saab samaaegselt seedida ka hägusema moraaliga tegelaste õnne sillutamise võimalikkust ja õnnestumist.

Suurepärane lugu, haarab enesesse algusest lõpuni. Nii pea- kui kõrvaltegelaste iseloomud nii värvikalt kirjeldatud, unustamata sealjuures imeilusat arhitektuuri ja loodust kangelaste ümbruses. Ja mida saabki rohkem öelda, kui et lugege kindlasti.

Uhh, mis hea kogemus : )