Status update

Tere, mu suurepärased lugejad! Loodan, et käesoleva aasta esimene pool on olnud oodatust veelgi parem ja et teise poole plaanid ja ees ootav on kõik, mida loodate.

Doktoritöö kirjutamine ja üldine seminaride ettevalmistamine on võtnud tuule mu purjedest ja kohati siinsete blogipostituste arvu harvendanud. Jant lõppeb paari nädala pärast, mis võiks nagu tähendada, et kahenädalane intervall selle blogi postituste vahel muutub taas ühenädalaseks. Kahjuks pean ma aga jätkuvalt kolm-neli päeva nädalast kokteilide sheikimisega sisustama ja doktoritöö kirjutamise ajakulu ei vähene sugugi mitte. Samuti olen oktoobrist ülikoolis professori assistendina tööl ja seda veebruarini.

Seega tahan teid vaid lohutada tulevikulubadusega, et postitused jätkuvalt korrapärases rütmis. See rütm on aga neljateistkümne päeva taktis ja nii jääb ka ilmselt järgmise kevadeni.

Päikeselised tervitused ja kõike parimat,
Teie Päikesejänku

Arthur Schnitzler: Suremine

Saksa modernismi autor Arthur Schnitzleril (1862–1931) on kombeks oma jutustustes lugejat pinges hoida ja lõpuks oodatud lahenduse üllatuslikku alternatiivi pakkuda. Õnnelikud lõpud polnud modernismi ajal moes ja sellest kaugemale minnes võtab Schnitzler inimhinge üpris korralikult tükkideks ja emotsioonid, mis tavalugeja sentimentaalseks meelestavad, omandavad groteskse varjundi. Just selles peitub Schnitzleri esteetiline ja kirjanduslik väärtus - olla realistlik ja kirjeldada ja kritiseerida vana, sealjuures oma narratoloogilise filigraansusega lugejast ootamatus järjekorras emotsioone välja pigistades. Mis tundub lihtne, pole äkitselt enam sugugi nii lihtne. Ega ilus. Ega armastusväärne. Aga huvitav. Ja mitte nõrganärvilistele mõeldud.

"Suremine" (kirjutet' 1892, ilmunud 1894, eesti keeles 1920) on üks Schnitzleri repertuaari paremaid näiteid. Lugu räägib paarist, kel surmaga vastamisi seistes väga erinevad ideed ja emotsioonid peast läbi käivad ja sellest, kuidas nende emotsionaalne kaugenemine ja kapseldumine lõpuks kurvalt kulmineerub. Felix on haige ja tuberkuloosi suremas ja kui Marie kuuleb, et mehel on vaid aasta elada jäänud, on esimene reaktsioon: "Suren koos sinuga!". Samal ajal teeb Felix oma neiule hoopis ettepaneku lahku minna, enne kui olukorra traagika väljakannatamatuks muutub.

Paari soovid ja mõtted muutuvad sellest hetkest peale drastiliselt, mõrvast ja enesetapust põgenemise ja paranemiseni ja ausalt öeldes ei soovigi ma rohkem sisust avaldada, sest kui tumedateks mõteteks inimene võimeline on ja kui suurepäraselt ta seda oma kaaslase eest varjata oskab, teab näiteks Billy Joel, kui laulab: 

Well we all fall in love

But we disregard the danger

Though we share so many secrets

There are some we never tell

Why were you so surprised

That you never saw the stranger

Did you ever let your lover see

The stranger in yourself?

Lugu on eesti keeles sada viiskümmend ja paar lehekülge pikk, seega võtke see kätte ja lugege, sest Schnitzleri makaabrilt joonistatud sentimentaalse armastusloo kriitika on oma ülesehituselt nii tõene oma šokeeriva loomusega, et jätab teid pikemaks ajaks iseenda piiride üle mõtisklema.

79. Francois Rabelais: Gargantua and Pantagruel

Rabelaisi Gargantua ja Pantagruel on kirjutet' 16. sajandil ja on oma ülesehituselt tüüpiline renessansiraamat lühikeste peatükkide ja pikkade pealkirjadega. Põhimõtteliselt koosneb teos kahest raamatust, mis aga omakorda jagatud mitmeks osaks. Klassikalises jaotuses oli teos viieks raamatuks jagatud.

Gargantua ja Pantagruel, isa ja poeg, on hiiglased, kelle sünd ja elu on täis imelisi juhtumisi ja tegusid. Rabelais kirjutas algselt Pantagrueli elust, kui otsustas raamatu populaarsusele järgnevalt ka Gargantua elust kirjutada.

Raamatud on seiklusrikkad ja lõbusad, aga nii mul kui mitmel tuttaval, kellega Gargantua ja Pantagrueli sisust vestlesime, tuli enne täisväärtuslikku lugemisnaudingut otsustada, kas Rabelaisi naljad on ikka tõesti naljakad või pigem eemaletõukavad. Mihhail Bakhtin kirjeldas Rabelaisi stiili kui groteskset realismi ja pidevalt räägitakse erinevatest kehavedelikest ja nende väljutamisest, joomarlus on ainus õige eluviis jne jne. Samas on Gargantua huvitaval kombel oma aja kohta väga kõrgelt haritud ja loeb ja väitleb hea meelega - sest kolm vaati veini ei põhjusta nii hiiglasliku mehe puhul purjusolekut.

Ütleksin, et Rabelaisi romaanide puhul on raske alguses groteskse ja labase eesriide taha vaadata, sest eesriie lõhnab halvasti ja puudub tuju teda eest tõmmata, kartuses et selle taga ootab midagi veel jubedamat. Aga nagu mitmed hilisemad autorid on selgitanud, on raamatul sotsiaalkriitiline tasand, mida lihtne lugeja - kellele antud raamat kindlasti lõbu valmistab - ei avasta, sügavamalt mõtlev lugeja aga leiab selle ja loeb siis labasusest hoolimata edasi.

Vastandlikud reaktsioonid. Mind ei tõmmanud lõpuni lugema, kuigi lõbustas kohati päris hästi. Olen ma lihtne lugeja? Ei tea. Võibolla. Aga ütleksin, et tänapäeva lugejal on selle aja kirjandust raskem seedida - võrdluses Dekameroniga tundub Rabelais juba tunduvalt vähem labane kui võrdluses 20. sajandi romaanidega.