Doris Lessing: The Grass is Singing

Doris Lessingi (sünd. 1919) "Kuldne märkmeraamat" on siinses lugemispäevikus juba kiitust leidnud - ausalt öeldes polnud ma Briti kirjanikust enne nimekirjale järgnemist kuulnudki. Tegu on aga Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (2007) ja väga erakordse kirjanikuga. Seetõttu otsustasin lugeda "Rohi laulab" - lühem romaan, mille narratiiv põgusalt "Kuldsest märkmeraamatust" läbi käib, jutustusena ühe figuuri suust.

"Rohi laulab" on romaan täis ootamatusi ja kes Lessingi esimese loona seda loeb, saab kindlasti paari emotsionaalse üllatuse osaliseks. Nimelt räägib Zimbabwes toimuv lugu Mary Turneri elust ja selle traagilisest lõpust, millega raamat algabki: Mary Turner, taluniku naine, mõrvati neegerteenri poolt.

Lessingi kiitus seisneb enamjaolt väga täpses ja süvitsiminevas kriitikas oma ümbruse suhtes, paralleelselt sellega on Lessing ka väga skeptiline ja küüniline. Paralleelselt sellega oskab Lessing ka suurepäraselt naise siseelu kirjeldada.

"Rohi laulab" kõlab küll nagu idülliline lugu Aafrika aasadelt (iroonia, Aafrikas pole aasasid), tegu on aga traagilise kroonikaga Mary Turneri täielikust närtsimisest. Neiu on põhimõtteliselt eluga rahul, edukas, üksik, allub aga mingil hetkel sõbrannade survele ja abiellub täieliku luuseriga, kes naise kehaliselt ja vaimselt hävitab. Romaani alguses tekkinud kaastunne mõrvatu suhtes muutub pigem kergendustundeks, et naine oma õnnetust olukorrast päästeti.

Tegu on ka väga hästi põimitud narratiiviga, kuna lugu algab nagu põnev kriminaalromaan, muutub seejärel psühholoogiliseks, on seejärel lausa naisteka laadis, kulmineerudes aga naturalistlik-lootusetus, kuid samas nii realistlikult loodud toonis, et kogu lugeja emotsioonide haardeulatus võetakse pihku ja tutistatakse läbi.

Pluss siis poliitiline temaatika mustad-valged ja mustanahaliste täielik halvustamine. Mary ei ole sümpaatne naine. Aga ta on lihtsalt nii... huvitav.

Soovitan absoluutselt igaühele. Väga hästi kirjutatud ja ehitatud romaan.

 

68. Salman Rushdie: Midnight's Children

Sir Salman Rushdie (sünd. 1947) on oma romaanidega nii rõõmu kui pahameelt tekitanud. "Saatanlikud värsid" (1988) põhjustas moslemite kogukonnas furoori, kuna autor suvatses Koraani sisuga liiga interpretatiivselt-vabameelselt ümber käia ja sellest tulenevalt nõudis Iraani vaimulik Ruhollah Khomeini lausa Rushdie tapmist. Lõppude lõpuks mõtles Khomeini küll ümber, aga pahandust tekitas Rushdie vabameelsus siiski.

Alustuseks keskendun Rushdiele Bookeri kirjandusauhinna toonud romaanile "Kesköö lapsed" (1980), mille keskseks teemaks India ja Pakistani ajalugu aastatel 1915-1977. Jutustaja räägib lugejale iseendast, kuna kardab, et muutub varsti vanaduse lähenedes lausa tolmuks ja leiab, et elulugu on vaja kiirelt kirja panna.

Rushdie loomingus on väga palju elemente, millest enamik omavahel kenasti põimitud ja üksteisele kaalu ja kihilisust lisavad. Näiteks räägib "Kesköö lapsed" väga palju India ajaloost, kuigi kõik need sündmused eelkõige protagonisti arengu taustamuusikaks mängivad. Sisuliselt on kirjeldatud väga paljusid tegelasi, kuna protagonist alustab oma vanaisa nooruspõlve lugudega. Tegu on lõppude lõpuks tähtsustetute nüanssidega, aga figuuride kirjeldused ja suguvõsa pärandina tunduvate loomu- ja näojoonte põlvest põlve liikumine on kokkuvõttes huvitavad.

Rushdie oskab oma stilistilisest lohakusest hoolimata - mõnikord ehitab ta suurepäraseid lauseid, mõnikord unustab komad sootuks - väga kaasahaaravalt jutustada ja kõigi nende perekonna liikmete saatused on kogu nende traagikat mäletades samaväärselt koomilised, mistõttu nende piinlik inimlikkus ka sümpaatiat ja empaatiat tekitab.

Indias käinute Rushdie-lembuse kohta julgen ka siinkohal spekuleerida, sest minu jaoks lausa märkamatult põimuvad loolõime hõredamatesse kohtadesse pildid jõgedest, punasest kindlusest, erinevatest väljakutest, põiktänavatest, kerjustest, värvidest, lõhnadest, helidest ja kogu minu isiklik India kogemus tuleb vaikselt-vaikselt esiplaanile.

Lisaks kõigele toob Rushdie oma romaani väga Marqueziliku elemendi maagilisest realismist, kus mineviku vaimud on lähedal, inimestel on üleloomulikud võimed, kui midagi ikka väga tahta, see ka juhtub, ja kus sellist asja nagu juhus pole olemas. On veider leida selliseid jooni Rushdie loomingus, aga mingitmoodi ta sobitab nad oma kokkuvõttes siiski üpris realistlikku India-ajalugu-tema-minategelase-suure-nina-tagant-piilumas-maastikumaali-portreesse nii, et nad sobivad sinna.

Kõik ülalmainitu on hästi tehtud ja Rushdie oskab jutustada, kuid "Kesköö lapsed" on mulle ebasümpaatne, sest ma ei saa kunagi sõbraks romaani minategelasega.

Okei, ta räägib lugejaga nagu sõbra või oma päevikuga, miks ka mitte, enam veel nagu iseendaga, kuigi jutustab oma elust samal ajal abikaasa Padmale, kes tal pidevalt üle õla kiikab, kaasa loeb, kritiseerib ja küsimusi esitab, ja tahab oma elust oma pojale jutustada, et pärast kirjutamise lõpetamist tolmuks muutuda - kuna tunne kuulutab juba mõnda aega, et tuulde lendamise aeg on lähenemas.

Mulle meeldib idee, et mingil hetkel peaks igaüks meist vähemalt enda jaoks ja vähemalt oma peas oma elu paika ja kirja panema ja endale selgeks tegema, mis ja kes meid enim mõjutas ja kas ja kui palju me mingil hetkel päris õiges või päris vales suunas kõndinud oleme ja kuhu see meid toonud on. Aga Rushdie Saleem Sinai kõhkleb ja kahtleb, kas nüüd või millal jutustada teatud asju, topib teatud lugusid kohtadesse, kuhu nad kronoloogias ei kuulu, ja mis kõige hullem: käsitleb ennast kui kõige suurepärasemat objekti kogu maailmas.
Okei, üleelusuurune nina või erakorselt suur kasv või kõverad jalad ei anna tema välimusele küll suurt juurde, ja neid kirjeldatakse sellistena, nagu nad on, aga üleüldiselt keskendub Saleem minu maitsele liialt oma perspektiivile ja sellega seoses vaatab ülejäänud maailmale ülevalt alla. Siinkohal kaob minu jaoks romaani iroonia võlu ja toon muutub lihtsalt üleolevaks.

Mõnikord juhtub väga heaks peetud kirjanikuga nii. Romaani mitmesajandal leheküljel, pressides end teatud peatükkidest läbi, tundes mõnedes taas, et väga põnevaks läheb, ja pööritades vahepeal taas silmi....

Jään austust avaldavale, kuid ebalevale seisukohale.