58. George Orwell: 1984

Ettenägematutel põhjustel sain alles nüüd naaseda. Loodan, et naudite oma suve!

Selle nädala raamatust rääkides:

Tõeministeeriumi töötaja Winston Smith on vaid üks tilluke hammasratas hästiõlitatud propagandamasinas, mille põhiline ülesanne on minevikku ehk siis printmeedias ilmunut pidevalt toimetada nõnda, et parteil oleks alati õigus.

Tänapäeva demokraatlikus euroopa ühiskonnas tundub selline totaalne kontroll võib-olla liialdatud fantaasiamaailmana, aga kujutan ette, et kui ameerika kirjanik George Orwelli "1984" 1949ndal aastal ilmus, oli tema düstoopia täiesti ajakohane ja asetas teatud maailmajaod väga hea resolutsiooniga peegli ette.

Tahan end väga lühidalt väljendada ja lihtsalt öelda, et Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm" ja Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on düstoopiate kuldkolmik, mida kindlasti lugeda tasuks. Antud juhul ehk siis "1984"st võib leida nii väärastunud armastust, ajakajalist poliitilist esseed kui makaabreid naturalistlikke elukirjeldusi.

Samuti arvan, et seda romaani (nagu ka teisi kahte ülalpool mainitut) tuleks uuesti ja uuesti lugeda erinevas vanuses - lugesin Orwelli keskkoolis, nüüd uuesti, ja kogu selle maailma õudus jäi sügavamale kumisema kui esimesel korral.

Ma usun, et enamik teist on selle raamatu nagunii kätte võtnud ja muidugi huvitaks mind kriitika. Olen mõtisklenud mõningate küsimuste üle nagu üleminekud proletariaadi ja parteiliste vahel, kuna kõige ülemised ja kõige alumised tunduvad oma kohta mitte kahtluse alla seadma. Samuti tahaksin, et naistegelase pähe natuke rohkem ronitaks.

Geniaalne on aga kogu Newspeaki kontsept, kuidas keele piiramise abil piiratakse võimet mõtteid väljendada ja kuidas seetõttu igasugune dissidentlus võimatuks muutub. Taaskord tundub selle rakendamine alamates kihtides ebarealistlik, samas võib argumenteerida nii poolt kui vastu.

Igatahes jätab jätkuvalt võrratult õõvastava jälje see, kuidas partei vaenlaste ajud täielikult puhtaks pestakse. Raamatu lõpp on nii suurepärane kulminatsioon. Lootusetus. Absoluutne kontroll.

Kohutav! Ja suurepärane!

Suvepäevad

Päikesejänku loeb küll ka kuumematel kuudel hea meelega puu või kardina varjus raamatut, aga teeb seda järgnevatel päevadel maakodus.

Seega luban siinsele blogile väikese suvepuhkuse ja naasen kümne päeva pärast, rännupaunas häid mõtteid kaasas.

Seni soovin kõigile kaunist suve, ainult leebeid kokkupuuteid sääskedega ja täidetud jääriiulit külmkapis!

:-)

John Irving: The Fourth Hand

"Neljas käsi" on üks ameerika autor John Irvingu populaarsematest romaanidest. Raamat nägi valmiskujul ilmavalgust aastal 2001 ja on sellest ajast saati populaarsust kogunud.

Romaan algab ülinaljakate kirjeldustega peategelaste eludest: reporter Patrick Wallingford, kes kaotab Indias oma käe lõvi hammaste vahele, staarkäekirurg Nicky Zajac, kes haarab intitsiatiivi ja otsustab Wallingfordile uue käe leida ja edukalt külge opereerida, ja Doris Claussen, kelle suurim soov on Patrickule uus käsi kinkida - mitte enda oma, muidugi.

Millised jaburad inimesed meie planeeti sisustavad, kui koomilised nende väikesed kiiksud olla võivad ja kuidas pisikesed kokkusattumused ja kokkusobivused inimesed teineteisesse kiinduma panevad, pakub palju muigamis- ja mõtlemismaterjali, ning Irving põimib oma tegevusliinid väga kenasti paika ja laseb oma tegelastel lõpuks kokku põrgata.

Patrick saab uue käe ja temaga toimuvad muutused teevad temast uue inimese. Naistemees õpib armastama ja pühenduma, isaks olema ja intriigidest eemale hoidma, kuna kannab endaga tükikest teisest inimesest.
Sotsiopaadist arst ja temasse sügavalt armunud lapsehoidja leiavad ja sõna otseses mõttes täiustavad teineteist: lapsehoidja saavutab arstile muljet avaldamise eesmärgil ideaalkaalu, hirmpeenike Nicky Zajac - ja isa eeskujul ka tema hirmtilluke poeg - hakkab/hakkavad oma uue naise/kasuema seltskonnas lõpuks toitu nautima.

Kahjuks muutub raamat kusagil oma teise kolmandiku lõpus ja tundub, et kui Patrick oma uuest käest loobuma peab, läheb ka tükike heairvinglikku jutustust kaduma. Miskipärast otsustab mees, et see hea, mis temasse tulnud, on mitte ainult uue käe andja, vaid uue käe andja otsuseid teinu teene ja veedab tüki aega, et püüda selle iseka naise armastust - kes oma elusa mehe käe hea meelega ohverdaks, tolle surma tagajärjel aga avastab, kui väga toda armastas.

Samuti kaob teatud osa sügavusest. Raamat lubab lugejat nii Patricku, Nicky kui ka Dorise mõtetesse vaadata, kaugeneb aga lõpupoole oma tegelastest ja jääb küll Patricku vaatevinklisse, omandab aga teatud mõttes siiski kaameraperspektiivi.

Irvingu säde on omamoodi ja tema fantaasia lisab igapäevastesse juhtumitesse väikeste koomiliste detailide abil tohutu naljapotentsiaali. Seega uurin kindlasti ülejäänud loomingut. Aga "Neljas käsi" ei olnud see teos, mida veel ja veel loeks.