45. James Joyce: Ulysses

"Ulysses" on britt James Joyce'i tuntuim teos ja üks modernse kirjanduse esiteoseid. Kirjutatud aastatel 1914-1918 ja esmalt ilmunud osade kaupa 1918-1920, ilmus Ulysses raamatuna 1922 Joyce'i sünnipäeval Pariisis.

Mõtliku pilguga tuleb tõdeda, et Joyce'i romaan pole algajale ega laisale lugejale mõeldud. See avaldub juba teose mõõdus - 900-leheküljeline raamat nõuab pühendunud lugejalt kindlasti ühe nädalavahetuse, öökapilugejalt usun, et nädala.

Üldiselt koosneb tüüpiline romaan kui struktureeritud objekt sammudest, mis lähenevad tegevusele välispidiselt või vähemalt valmistades lugejat veidi ette selleks, mis ja kuidas toimuma hakkab. On olemas mõisted story ja plot, on narratiiv, on tegvuspaigad ja tegelased ehk figuurid. Tihti läheneb autor asjale välisest perspektiivist - alustatakse kirjeldusega ja laskutakse siis refleksiivsusesse või siseperspektiivi. Mõnikord piirdutakse ka siseperspektiiviga, kuid enamasti töötab kirjanik siiski sammhaaval-tehnikas ja tegelaste mõtisklustest selgub nende taust ja suhtestatus.

Joyce aga, kuigi kulutas oma suurromaani kirjapanekuks neli aastat ja ilmselgelt töötab vägagi täpsete ja läbimõeldud võtetega, mõjub pigem toorelt ja killustatult. Lugeja visatakse mõtete, uitmõtete, sisemonoloogide ja tihti kiirelt vahelduvate dialoogide keskele, ja võib tekkida eksinu tunne. Struktuur tunduks justkui puuduvat.

Raamatu omanäolisus väljendub ka jutustustempu aegluses: tegevus kestab reaalselt vaid ühe päeva, kuid laskudes enamiku tegelaste mõttekäikudesse, peatub pidevalt narratiivi ja läheb üle reflektiivsele-psühholoogilisele tasandile.

Iseenesest on Joyce'i pühendumus ja figuuride väljatöötamisel saavutatud filigraansus erakordne - kui mitmed fiktiivdialoogid peaks üks autor oma loomingu peategelastega maha pidama, et nõnda detailselt väljendada ja mõista, millised seosetud (kuigi kohati hiljem põhjendatud) mõtted nende peast ühel tavalisel pärastlõunal läbi võiksid joosta!

Vaieldamatult on "Ulysses" revolutsiooniline, tohutu näpuosavusega välja töötatud organism, tabavalt kirja pandud rakutuumade täppiskirjeldusteni välja. Samuti paneb ta igal juhul mõtlema, milline üks romaan olla võiks, sest eirab varem kehtestatud reegleid ja loob iseendale uue metoodika. Valgustusajal nimetati seda geeniuse-esteetikaks.

Kas Joyce aga tõesti geenius või lihtsalt kirjandusteooriatest läbi imbunud oivik on, jääb küsimärgi alla.

Tekivad küsimused: kas selline kirjandus annab lugejale midagi enamat? Kas selline kirjandus üleüldse toimib ilukirjandusena?

Mõtted ja dialoogid joonistavad ajastukohase pildi ja portreteerivad poliitilis-sotsiaalset miljööd. Samuti joonistavad tegelastevahelised suhted välja teatud inimliku tasandi. Selge narratiiv aga puudub. Tegu on lõikudega erinevas vanuses inimeste eludest, mis tihti põimuvad ja põrkuvad, sellest tulenevalt juhtub kohati ka üht-teist. Lõppkokkuvõttes koosneb lugu siiski vaid igapäevastest sündmustest käputäie inimeste eludes. Murdelist, kurioosset, ennekuulmatut sündmust ei toimu. Tegelaste minevik ja siseelu tuuakse küll lugejani, aga tegelastes ei toimu muutust. Lugu on üldplaanis staatiline ja ei tekita seetõttu ka tahtmist, lõpuni kaasa elada.

Teiseks on süvapsühholoogiaga käsikäes ette võetud rännak kuhugi keset metsa pidama jäänud, sest realistlikkuse huvides uitmõtteid täispikitud sisemaailma vaatlemine on mitte asjasse pühendatule pigem segadusseajav. Mõeldes samal ajal eesootavatele sadadele lehekülgedele, tekitab "Ulysses" pigem tüdimust. Kohati on tegu ka lugemiselamuse rikkumisega, sest lähenedes tegelastele väljast, jääb lugejale palju rohkem mänguruumi motiivide väljapakkumiseks. Siin ei saa tegelaste sisemaailma nõnda analüüsida - kuigi ka nende mõtisklustest nii mõndagi ütlemata jäänut järeldada saab, kaardid on, üldplaanis jällegi, laual.

Kolmandaks toimub tegevus märkamatult (neid on küll kirjeldatud, ülevaade tekib aga vaid väga tähelepanelikul lugejal) paljudes paikades ja ei liigu kunagi vaid ühes suunas (mis on küll parem kui tegevuse dünaamika, kuna tegevus reaalselt üldse mitte kuhugi ei liigu, kui üks eneserahuldamisepisood välja arvata). Kõik 18 episoodi ei põimu samuti.


Joyce on loonud midagi uudset, nõudlikku ja põhjalikku. Tema tehnika avastab peaaegu et juba empiiriliselt alateadvust, töömaht ja kirjapandu filigraansus on muljetavaldavad.

Kahjuks tekitab "Ulysses" aga siiski pigem küsivaid mõtteid ja segaseid tundeid kui ilukirjanduslikku naudingut.
Sobilik vaid laialdase süvapsühholoogilise huvispektriga kirjandusteadlasele või, veel parem, kirjanduslike huviga psühholoogile.

Pigem piits kui präänik.

44. Iiobi raamat

Iiobi raamat on üks Piibli Vana Testamendi 39st raamatust ja Toora kõrval tuntuim Vana Testamendi osa. Iiobi raamatut peetakse Vana Testamendi kõige kaunimalt kirjutatud osaks, sellele on osaks saanud tohutu tähelepanu ja tihti suubutakse piiblieksegeesi (seletamise) käigus eelistatult Iiobi loo poole.

Iiobi raamat on olnud eeskujuks nii Goethele (Faust) kui Shakespeare'le (Hamlet). Pole ka imestada, sest tegu on klassikalise hea ja kurja võitlusega inimeses - kuigi veidi äärmuslikul kujul: saatan ja Issand testivad Issanda sulane Iiobit, võttes talt lapsed, vara ja tervise, kuid Iiob jääb oma Issandale truuks, mispeale saab tagasi mitmekordselt kõik, mille oli kaotanud.

Küsimus on siinkohal, kas Jumal on oma loomuselt kuri, kuna lasi saatanal võtta kogu Iiobi vara ja ei kaitsenud teda? Kas katse oli õigustatud?
Samuti piiblist on pärit nõuanne palvetada tasa ja omaette, mitte valjult kõigi ees - seega võib Iiobi kadalippu võtta kui katset, mis läheb tema kõige sügavama sisemuse tuumikusse ja vaatab, kas Iiob ikka tõesti on nii vaga ja puhas oma headuses ja usus, kui tundub.

Ühest küljest pole selline katsetamine tarvilik, kuna Piibel ütleb ka, et Jumal näeb, mis on sinu südames - seega milleks Iiobit kiusata ja piinata? Oled kindel oma sulase Iiobi headuses ja õigluses, Issand, miks lased tal selliseid piinu läbi elada?

Teisalt, nagu üks tark sõber mulle kunagi ütles - kui sul on suhe Jumalaga, pole miski muu tähtis. Seega võiks puhtkristlikust küljest argumenteerida, et Iiobil ei olegi muud vaja kui oma Jumalat, kelle poole palvetada, see hoiab tema hinge puhta ja vaimu värske. Pole vaja naist, lapsi ega lambakarja.


Minu jaoks on Iiobi raamat ärritav, kuigi paradoksaalselt usun, et igast halvast tuleb võtta tükike head, olgu see siis vaid õppetund edasiseks. Iiobi usk on pime ja kuigi Piiblist tuleb ka ütlus: õndsad on need, kes ei näe, vaid usuvad, arvan, et Iiob kui musternäide kõigile, kes oma usus vankuvad, on hea eeskuju - ärge kaotage oma usku, Jumal on kõikvõimas ja kui te elate üle piinad, mis teie teele saadetakse, tasutakse teile lõpus rikkalikult -, aga kas keegi on sellist kohtlemist väärt, jääb muidugi küsitavaks.

Siit ka Iiobi loo ajatus ja igihaljas aktuaalsus - pidevalt tehakse headele inimestele halba. Miks see nii on, kas tegu on mingisuguse karmavõlaga, kurja nõia kättemaksuga või on saatanal tõesti igav - igaühe religioosne taust ja mõttekäigud loovad vastuse sellele küsimusele.
Õpetliku mõtte iseseisvaks eluks võib Iiobi loolt siiski võtta ja taskusse panna - ära lase oma usul heasse vankuda ka halvas. Sest rasketes olukordades tuleb välja inimese tõeline loomus ja kui sisemine naeratus püsib, ei saa maapealsed hädad sulle mitte ligi tulla.


Piibel on, muide, üleüldiselt väärt lugemisvara.

Mario Vargas Llosa: "Roheline maja" (La Casa Verde), "Paha tüdruk" (Travesuras de la niña mala)

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa on selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.

La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.


Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.

"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.


Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.

Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.