21. Honore de Balzac: Old Goriot

Le Père Goriot (English: Old Goriot) is an 1835 novel by French novelist and playwright Honoré de Balzac (1799–1850), included in the Scènes de la vie privée section of his novel sequence La Comédie humaine. Set in Paris in 1819, it follows the intertwined lives of three characters: the elderly doting Goriot; a mysterious criminal-in-hiding named Vautrin; and a naive law student named Eugène de Rastignac. Originally published in serial form during the winter of 1834–35, Le Père Goriot is widely considered Balzac's most important novel.

The novel takes place during the Bourbon Restoration, which brought about profound changes in French society; the struggle of individuals to secure upper-class status is ubiquitous in the book. The city of Paris also impresses itself on the characters – especially young Rastignac, who grew up in the provinces of southern France. Balzac analyzes, through Goriot and others, the nature of family and marriage, providing a pessimistic view of these institutions.


Suur realismifänn pole ma kunagi olnud. Balzac kui selle suuna esindaja laskub oma teose esimestel lehekülgedel romaani tegevuse lõviosa asukoha detailkirjeldusse, kus suurendusklaasi alla võetakse majad, toad, aknad, diivanid ja muu taoline. Selline stiil annab küll hea ettekujutuse toimumispaigast ja võimaluse enesele kogupilt detailselt silme ette kuvada, pikapeale aga tekitab tahtmise üle rea lugeda. Balzac jätkab pea- ja kõrvaltegelaste kirjeldusega (pansioni elanikud ja nende taust laotatakse laiali, aga kõik neist ei jätka sugugi peategelastena), mis omandab oma tähtsuse alles raamatu viimases kolmandikus. Seega soovitan raamat lõpuni lugeda ja seejärel mälu värskendamiseks veelkord sirvida, kes täpsemalt millega tegeles ja miks.

Temaatikast rääkides on Balzac küüniliste kalduvustega lugejale kurb meeldetuletus elu nukrast materialistlikust nõiaringist ja optimistile hoop näkku. Kaupmees Goriot ohverdab kogu oma vere ja higi hinnaga teenitud varanduse, et oma tütardele head elu võimaldada, tütarde kasutud mehed aga lasevad rahal läbi sõrmede voolata ja tagatipuks kohtlevad oma naisi nagu kaltse. Üliõpilane Eugene Rastignac, kes küll raamatu lõpuni mingisuguse moraalse selgroo säilitab, on kullakaevaja rikka naise otsingul, kes katkestab õpingud, et rikkaks saada. Sest nagu paljude tegelaste - küll eelkõige naiste - suust kõlab - elu ilma varanduseta pole midagi väärt.

Sellise seisukoha kõige kirglikum esindaja on pansionipidajanna Vauquer - proua lahkus oma külaliste suhtes on lineaarses seoses nende üüri suuruse ja toa/tubade luksuslikkusega. Ei morjenda teda surm, haigus, õnnetu armastus ega abielu - kõik, mis otseselt kasu ei too, pole oluline. Oluline on sissetulek ja pansioni maine.
Samas ei saa sellisel viisil end elus hoidvale naisele olelusvõitluslikku suhtumist sugugi pahaks panna - Pariisi koledust ja ühiskonna võimet veidi rikkamgi inimene täielikult põrmustada ja/või alla neelata näidatakse raamatus mitmekordselt. Et hirm sellise saatuse ees naisest rahaahne mao võib teha, pole imestusväärne.

Raamatu nimitegelase saatus on ilmselgelt kõige nukram - ta lõpetab oma elupäevad illusioonis, et tema omakasuahned tütred teda armastavad ja tema heaks sama palju teeksid, kui tema nende heaks, kui see neile vaid võimalik oleks. Ka Dostojevski Mõškin oma Nastasja heaks kõik, aga samal ajal kui tema tohutu ideedemaailma ja tõeliselt igavene poisilik hing võrreldamatult paelus, on mul Goriot'st küll kahju, tema isik aga ei kutsu vaatama, pigem unustama. Ta on küll eeskuju puhtast headusest, appolliinlikust eneseohverduse musternäide, aga isiksusena jääb halliks ja seetõttu ununeb peagi.
Kas kummalgi õel tegelikult lahke hing on ja mil määral nende mehed neid valitsevad, jääb ühe puhul selgusetuks, teise puhul segaseks. Mõtlemisainet pakuvad õdede moraalne ideedemaailm ja isa surivoodil langetatud valikud igatahes. Märkimist väärib ehk Delphine'i tugev armastus Eugene'i vastu, mis talle ja tema hingepildile omajagu värvi annab.

Kõige huvitavam tegelane on algusest lõpuni kõige suurema arengu osaliseks saav Eugene de Rastignac, seltskondlikul redelil ülesmäge, moraaliredelil allamäge rännates, lõpuks algusesse tagasi jõudes, vaese, kuid siiski rikkana. Tema raamatu alguses väga puhta ja kogenematuna näidatud hing, mille ta hea meelega kõrgema seltskonna räpasest tagauksest sisse heidab, et kutseid jõukate daamide buduaaridesse osta, jääb lõpus siiski rikkumatuks. Kuigi rikkus teda pimestab, ei müü ta siiski oma silmi varanduse eest kuradile.
Samas - kas "armastatud" naisega (kes alustuseks varanduse pärast valiti) jäämine väljavaatega heale elule on "õige" tegu (sest majanduslikult halba olukorda sattunud naisel olid siiski helgemad väljavaated kui üliõpilane Rastignacil) või siiski ainult oma heaolu eest hoolitsemine, jääb küsimärgi alla.
Minu seisukoht Rastignaci moraalsete eesmärkide suhtes on siinkohal optimistlik - jättis ta ju noorukese pärijanna hiiglasliku varanduse ära kasutamata, kuna oli armunud teise naisesse ja otsustas südame, mitte pragmaatilise kaalutluse ja armastuseta abielu teed minna.


Üldine maailmapilt, mida Balzaci teos vahendab, on tõepoolest omas ajas realistlik ja kätkeb paar huvitavat tegelast - aga ikkagi kurb, sest selles teoses ei kaalu üks ilus armastus üles kogu seda saasta, mida üks keskmine inimelu oma keskmises aastate kogumis peab taluma. Kuna raamat kuulub inimliku komöödia kategooriasse, mõistan, et isegi Goriot' saatuses on võimalik mõningast kurba irooniat leida. Aga kas selline kogemus tingimata vajalik on? Loodan tulevikus Balzaciga taaskohtudes teistsuguseid emotsioone kogeda.


Temaatika tooni hetkelisest sobimatusest järgmisel hetkel mitte välja tehes -
Balzaci väljendusrikkus on muidugi klass omaette - meeldejäävaim väljend tituleerib naised "lõhnastatud mõrvariteks" :)

20. Giovanni Boccaccio: Decameron

The Decameron (subtitle: Prencipe Galeotto) is a collection of 100 novellas by Italian author Giovanni Boccaccio, probably begun in 1350 and finished in 1353. It is a medieval allegorical work best known for its bawdy tales of love, appearing in all its possibilities from the erotic to the tragic. Some believe many parts of the tales are indebted to the influence of The Book of Good Love. Many notable writers such as Chaucer are said to have drawn inspiration from The Decameron.


Dekameroni tähendus tuleb kreekakeelsetest sõnadest "deka hemera" ehk kümme päeva ja kümne päeva jooksul jutustatud lood ta lugejani toob, lühikesed lood armastusest ja selle erinevatest nüanssidest, põimitud raami ajaloolises kontekstis - kümme noort põgenevad katku eest Firenze linnast ja otsustavad linna lähedal asuvas mõisas peatudes kümneks päevaks üksteisele lugusid jutustada, et oma päevi intellektuaalselt sisustada ja mitte tüli ega kire ohvriks langeda. Struktuur ja distsipliin on noortele omased - igal päeval on kuningas/kuninganna, kel õigus päevateema kindlaks määrata.
Esimesel ja üheksandal päeval lubatakse vabateemal jutustusi viljeleda, aga ülejäänud päevad tematiseeritakse.


Kerged ja lõbusad lühilood on meelelahutuslikud, kohati kergelt riivatud ja pakuvad igas vanuses lugejale mõnusat ajaviidet. Nad annavad kenasti edasi Boccaccio ajastu konteksti, muutumata sealjuures raskesti mõistetavaks või venivaks. Seega on tegemist igaühele sobiva raamatuga, või nagu Fagira Di Morti sulg kategoriseerib - laiatarbekaubaga, selle kõige positiivsemas tähenduses.

Dekameron pole aga nädalaga loetav raamat, vaid tõesti öökapikolakas, kuna sada lugu kiirelt neelata on veidi palju, isegi kümme lugu õhtuga lugedes ja end kümneks päevaks koos noortega lõkke äärde asetades. Seega pigem taustalugemine, meelelahutuslik lühihetk millegi mahukama kõrvale.

Siinjuures veel kommentaariks, et Boccaccio pühendab Dekameroni kõigile naistele, kelle aktiivset armuelu takistab isa, vend või abikaasa ja kes soovivad oma emotsioone toita. Seega, võiks öelda, naistekas? Jään äraootavale seisukohale meessoo aktiivsust kommentaariumis ärgitades.
Kerge meelelahutus ja ladusalt loetav igal juhul. Võiks tõesti igal riiulil olla.
Nõudlikumale lugejale, muide, peaks ka eesti keeles olema erineva kirjandusliku meisterlikkusega valmistet esteetilist tippnaudingut pakkuvaid versioone, tuleb otsida. Minu riiulis pesitseb hetkel saksakeelne, kodus ka eestikeelne. Ühesõnaga - tõepoolest leidub igaühele miskit sel rindel :)


Esimeseks tutvumiseks pakun siinkohal ka kaks lõiku Pasolini filmivariandist, mis üheksa jutukest kokku põimib. NSFW!

19. Ralph Ellison: Invisible Man

Invisible Man is a novel written by Ralph Ellison, and the only one that he published during his lifetime (his other novels were published posthumously). It won him the National Book Award in 1953. The novel addresses many of the social and intellectual issues facing African-Americans in the early twentieth century, including black nationalism, the relationship between black identity and Marxism, and the reformist racial policies of Booker T. Washington, as well as issues of individuality and personal identity.


Niisiis, Nähtamatu mees on alustuseks arenguromaan, mis kirjeldab mustanahalise noormehe tõusudest ja langustest ühiskonna kõrgemates ja madalamates kihtides. Ja emotsioon läheb lugedes kahtlemata kaasa, sest Ellison kirjeldab autentselt noore poisi mõttemaailma, mis maailma laiemas perspektiivis kogedes avardub, jäädes samas harivate instantside poolt seatud varjatud raamidesse. Kuna raamatu lõpuks ka need raamid ületatakse ja mees karbist välja tuleb, on sellist ülesmäge rännakut ja enamgi veel selle ränka kulminatsiooni nauditav ja paeluv jälgida.

Teiseks, ja see tasand ilmneb teadmatule lugejale üpris üllatuslikult, on tegemist mitte ainult eksistentsialistliku eneseleidmise looga, vaid on kogu protagonisti elu põimitud poliitilisse organisatsiooni ja sellest tulenevalt on poliitiline süsteem tegelikult raamatu põhiküsimus. Mustanahaliste õiguste eest võitlemine, revolutsiooni vajalikkus, süsteemi õõnestamine uue süsteemiga, inimeste kasutamine etturitena, sest eesmärk pühitseb abinõu.

Poliitiline schnick-schnack pole just tingimata minu rida, kuigi tugevad tegelased nagu Kannustaja Ras või vend Jack, kes oma ideaalidesse usuvad ja vägagi erinevate vahenditega oma ideed levitada püüavad, muidugi lugejat sütitavad. Aga jätkuv usk igasuguse fanatismi ebatervislikkusesse tekitas minus pigem "mhm, okei" reaktsiooni, mitte "oooohhhhh"-häälitsusi.

Mis minu jaoks raamatu päästis, on autori lõppsõna, kus märkamatult protagonistist autor saab ja kõik kuidagi veel isiklikumasse sfääri langeb. Sest siis jõuan ma tagasi teadmiseni, et tegu on siiski, taas, hinge anatoomiaga.

Temaatika ühiskonnast kui masinast ja indiviidist kui pisikesest kruvist selle hiiglaslikus makrosüsteemis on kahtlemata põnev ja tegelikult võib siin nii Camus "Õiglastega" paralleele tõmmata - sest revolutsioon on ju õigustatud ka inimelu hinnaga? -, samaväärselt Orwelli "1984"-ga, milleni ma küll alles tulevikus jõuab, aga mis samamoodi inimese abitust ühiskonnamasina ees demonstreerib, kuigi tunduvalt radikaalsemalt, mida ta aga tohib, sest tegu on tulevikufantaasiaga.
Asjaolu, et "Nähtamatu mehe" protagonist - kes, muide läbivalt oma nime saladuskatte all hoiab - end ühiskonnas nähtamatuks tunnistab, toob lugejani kurva tõsiasja, millele ei taheta silma vaadata. Ei algus ega lõpp pole märkimisväärselt motiveerivad või optimismi tekitavad. Seega, taaskord masendava kirjanduse vältijatele Ellisoni ei paku.

Aga tema - ma pean peategelast silmas siinkohal - hinges on midagi teistsugust, tal on juba noorena võime näha ja väljendada (ja viimane on siinkohal määrava kaaluga) asju, mida keskmine inimene küll tajub, aga et neid verbaalselt vallutada, tuleb omada haaret kahe tunnetuslikult arenenud vaimse käega.


Seega, keskendudes rohkem peategelasele kui teda ümbritsevale, oli kogemus minu jaoks midagi uut, midagi värsket ja ausat, midagi inimlikult ilusat.
Aga Ellisoni ei soovitaks ma siiski igaühele.

Robert Musil: Die Verwirrungen des Zöglings Törless

Tänu järjekordsele tihedale akadeemilisele nädalale toon täna teieni ekskursi seminariks loetud raamatust, Robert Musililt: Kasvandik Törlessi hingeheitlused. Vabandan poolte täpitähtede puudumise pärast, lisan need hiljem, kui satun vastava klaviatuuri lähedusse.


Musil kuulub 20nda sajandi põnevamate saksa keeleruumi kirjanike hulka (tegu on austria autoriga), tema sulest on tulnud romaan `Omadusteta mees`, üks 20nda sajandi tippteoseid, mitmeid lühijutte, mis on ka, muide ääretult paeluvad, "Kärbsepaber" näiteks, mis võrratult kirjeldab kärbse vägagi inimlikku heitlust surmaga. Musilil on tohutu anne täiesti triviaalseid detaile omanäoliselt kunstipäraselt käsitleda ja mõtteid hoopis uutesse rööbastesse suunata.


Törlessi hingeheitlused jutustavad noore internaatkoolis inimeseks sirguva poisi loo ja näitab lugejale, milliseks julmuseks on kiskja ehk viisakas, intelligentne noormees võimeline, kui talle seda lubatakse.
Kolmest noormehest koosnev seltskond paneb tegelikult trükimusta mitte kannatavat vägivalda toime neljanda noormehe suhtes, kelle loomus madal on ja kes seetõttu pidevalt raha laenab ja l6puks ka varastab. Seega otsustab seltskond teda karistada, alandades ja piinates nii emotsionaaselt kui fyysiliselt. Törless toimib teiste kahe illustreerija, kommentaatori ja mõistuse häälena, kuna leiab alguses, et sedalaadi vägivald liigne ja õigustamatu on. Aga äkitselt avaldab piinatud noormees talle armastust ja lubab enesega veelgi rohkem teha... Törless, pidevas dilemmas, kas siiski armastab või jälestab oma orjaliku loomusega austajat, jõuab hetkeks samale järeldusele, mille tema sõbrad kohe tegid ja õigustab oma tegusid. Tema pidev heitlus sööb teda sisemiselt, kuni internaadielu lõpuks võimatuks muutub.

Kui juba süžee midagi nii toorest ja teravat ja eemaletõukavat, ja samas tohutult paeluvat pakub, siis viis, kuidas Musil Törlessi siseelu ja välismaailma peeglit kirjeldab, on ainulaadne. Tegemist on tõelise hinge anatoomiaga, juba esimene lehekylg läheb niivõrd sygavale, et igasugsed kõrvalised tegevused seniks unustusse langevad, kuni viimane lehekülg pööratud.

Kuidas absoluutne julmus ja halastamatus võib tulla kõige õrnemast hingest, on kurioosne nähtus ja miks üks üldiselt vägagi adekvaatne ühiskonna liige salaja just nii käitub, sellest Musili raamat räägib. Kuidas enesepiinamist kellegi teise peal välja elada ja mida teeb teise inimese hinges rebimine rebija hingega... Musil on üks 20nda sajandi tippautoreid, vaieldamatult.


Superkogemus.
NB - nõrganärvilistele ei soovita.