Wednesday, April 29, 2015

98. Lev Tolstoi: Sõda ja rahu ( Война и миръ, 1869)

Vene suurautor Lev Tolstoi (1828–1910) on ise öelnud oma mahukaima romaani "Sõja ja rahu" kohta, et tegu pole ei luuletuse, ei romaani, ei ajaloolise kroonikaga...

1869. aastal avaldatud teos käsitleb küll kõiki neid aspekte ning lahkab sealjuures ka inimliku psühholoogiat vene kõrgema seltskonna makrokosmoses ning filosofeerib süstemaatikate põrkumise üle - psühholoogia ja seltskonna toimimise psühholoogia ei kattu sugugi - kuid filosofeerib nagu Tolstoi ning Dostojevski ning paljud teised vene, prantsuse, brasiilia, portugali, saksa, eesti jne. kirjanduse suuretosed omaaegsete seltskondlike küsimuste teemadel, jutustades samal ajal suurtest sõdadest ning armastusest ja murtud südametest kahurirahe taustal. Pole siis ime, et "Sõda ja rahu" on ametlikult maailma pikimate romaanide nimekirjas...

Romaan mängib pool sajandit avaldamisest varasemal ajal ehk siis 19. sajandi alguses, on fiktsionaalne ajalookroonika inspireeritud sadadest kirjadest ning kroonikatest, mille Tolstoi innuga läbi luges ning töötas. Tegelaste arv: umbes 160... Samuti püüdles Tolstoi fiktsiooni ja reaalsuse piiri kaotamise poole lugemisekogemuse hetkel ning töötas kirjaniku ja kunstniku kuid ka realisti ning ajaloolase filigraansusega, mistõttu tema suurteost oma esteetilise, filosoofilise ning psühholoogilise kihilisuse poolest juba kiita tuleb.

Tsehhov, Dostojevski, Flaubert, Joyce, T. Mann ja paljud teised imetlesid ja kiitsid Tolstoid ning et autoril on võime ka väga lihtsas toonis kõige traagilisem esile tuua ning inimest analüüsida, ilmnes juba lühijutu "Ivan Ilitshi" surma käsitluses (link).

Romaan kätkeb aastaid 1805–1813 jutustab viie aadlipere lugu ning nende jõukuse, suhete ning aadete muutumist Euroopa poliitilise arengu taustal.

Paljud tegelased on sündinud Tolstoi pereliikmete ainetel; tema vanavanemad pakkusid inspiratsiooni mitmete figuuride vormimisel.

Andrei, Natasha, Jelena, Pierre, Helena, Anatol jt. tegelased oma emotsioonide, seltskonnast tüdinemise ning mumise ja mittearmumiste ning spleenidega on üpris tüüpilised euroopa kõrgklassi tegelased, sest Tolstoi pole esimene, kes ballikleite ning kogunemisi ja vaprate kindralite naisfänne ning abielu ja kooselu sündi, arengut ja närbumist kirjeldanud - viitan tagasi Ivan Ilitshi surmaloole.

Tolstoi on oma realismi - mitte ainsa vene kirjanikuna - väga tõsiselt võtnud ja dialoogides pooled repliigid - vähemalt saksakeelses väljaandes - prantsuse keelseks jätnud, nagu tol ajal nooblis seltskonnas rääkida pruugiti, mis lugemise väga väga vaevaliseks teeb.

Seega hoiatan "Sõja ja rahu" huvilisi - tegu on raske lugemisega, tunduvalt raskem kui nt. Dostojevski "Vennad Karamazovid" või "Anna Karenina".

Aga kui "Ivan Ilitshi surm" teile Tolstoi huvi äratas, siis soovitan muidugi ka "Sõda ja rahu", seda klassikute klassikut lugeda.

Ise jään "Anna Kareninat" imetlema, aga suuremas plaanis - oma tagasihoidlikku arvamust suurtest klassikutest siin esitleda tihates - Dostojevskit eelistama.


No comments:

Post a Comment