Amantine-Lucile-Aurore "Aurore" Dupin ehk kirjanikunimega George Sand (1804-1876) oli sama tuntud oma rohkete armuafääride kui oma loomingu poolest (kuulsaimad tema rohketest armukestest olid Frédéric Chopin ja Prosper Mérimée). Sand kirjutas romaane, draamasid, esseesid ja andis isegi välja oma ajalehte. Ta shokeeris avalikkust, käies tänaval meesteriietes ja suitsetades avalikkuses - komme, mida naised tol ajal kohe üldse ei pruukinud (kui Liszti sigareid suitsetav armuke välja arvata). Selline käitumine lubas tal külastada kohti, kuhu naisi üldiselt ei lastud, mistõttu Sandi horisont pole 19. sajandi naisele tingimata tüüpiline.
"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.
Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.
Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.
Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.
Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.
Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.
Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.
"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.
Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.
Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.
Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.
Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.
Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.
Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.
