Vene kirjanik Fjodor Dostojevski (1821-1881) kuulub absoluutselt maailmakirjanduse klassikute hulka ja teda on selle blogi sissekannetes ka käsitletud. Autori viimane ja kompleksseim romaan "Vennad Karamazovid" (1879-1880; eesti keeles 1939) ühendab endas kõigi oma eelkäijate elemendid, takerdumata oma komplekssuse kleidisabasse.(Imelikul kombel puudub eestikeelses Internetis praktiliselt üldse Karamazovide teemal kirjutatu - Vikipeedia vaikib, google otsing vaikib, vaid paar raamatublogi käsitlevad Dostojevski noorimat suurteost.)
Kolme venna Ivani, Dimitri ja Aleksei ja nende isa Fjodori vahelised suhted, armulood, millesse takerduvad nii isa kui pojad, suhted Jumala ja saatanaga, mahukad arutelud talupoegade, aadlike, naiste ja vaimulike staatuse üle ühiskonnas ning igavene patu ja lunastuse teema - seda ja paljutki muud leiab Karamazovite romaanis.
Huvitavamad aspektid toon esile, kuid jätan kokkuvõtte sedakorda tegemata - nii mahuka teose kokkuvõte saab olla vaid fragmentidest kokku kantud ja väga subjektiivne.
Silmatorkavad sarnasused "Kuritöö ja karistusega" (mõrv, patu ja lunastuse teema, vanemate vendade figuurid) ja "Idioodiga" (naiste ja isetu armastuse küsimus ning Aljosha figuur) on esimesed, mis silma torkavad. Saksakeelne väljaanne, mida lugesin, leiab praktiliselt iga figuuri jaoks eeskuju Dostojevski varasemast loomingust. Dostojevski kirjutas enne "Vendi Karamazove" mitmed lõpetamata teosed, mis ka romaanis oma koha leidsid. Siinkohal peidab end avaldatud teoste valguses oht, et autor end kordama hakkab või liiga ilmselgeks muutub, mida aga ei juhtu - tunduks justkui nende suurepäraste eelkäijaromaanide figuurid oleksid vaid prototüübid, esmapilgul lipud ja kuningad, kuid taganedes siiski vaid suurema mängu odad või ratsud. "Vennad Karamazovid" on romaan romaanis, kuna vajab eelnvalt mõnisada lehekülge, et selgitada figuuride vahelisi suhteid, nende eellugusid ja lasta lõpus ilmneda, et absoluutselt iga kild tohuvabohus on tegelikult suurema struktuuri osa.Jutustaja roll on oluline, kuna jutustaja ise pidevalt tunnistab, kuidas ta teatud sündmusi vaid osaliselt kirjeldada oskab ja kuidas ta mõnda fakti omaenese teadmatuse tõttu enam faktina esitleda ei saa. Paljude figuuride saatused jäävad romaani lõpus segaseks, kuigi romaan on lõpetatud. Mitmed peatükid on kirjutatud erinevate figuuride perspektiivist. Seega võetakse lugejal mõnikord käest ja mõnikord sätitakse ta lihtsalt tugitooli televiisori ette. Minu jaoks hoidis selline toonide ja stiilide vaheldus lugemiselamuse värskena.
Veelkord figuuridest, sedakorda struktuurielementidena - alguses tundub, et figuurid jagunevad oma konfliktide ja suhtluse prismas kolmnurkadesse, kuid tegelikult on igal figuuril oma vastasmängija (Katja - Grushenka; Aljosha - Iljusha; Ivan - Smerdjakov, ...) ja vastavalt sellele jaotuvad suhtekolmnurgad hoopis nelinurkadesse, millest igaüks omakorda põimub. Lisaks tulevad ekskursid nagu näiteks pikemad peatükid Aljosha vaimuliku isa starets Sossima elust. Kohtuprotsess romaani lõpus võtab põhisündmustiku aga kenasti kokku ja ülevaade säilib.
Tähtis ja Dostojevski loomingus esmakordselt tugevalt käsitletud temaatika on kõik rahaga seonduv - kuidas raha omastamine ja kaotamine võimu annab ja kuidas seltskondlikku staatust võimalik rahaga parendada ning samaaegselt hävitada; kuidas armastus saab vaid toimida kui toetub samaaegselt teatud rahasummale. Emotsioonide pragmatiseerimine nende materiaalse väärtuse mõõtmise teel on nii vene kui prantsuse kirjanduses prominentne olnud, kuid Dostojevski käsitleb temaatikat kriitiliselt ja astub sellega seltskondlikust keerisest astme võrra kõrgemale.Jutustada annaks veel paljust, aga kokkuvõtteline hinnang minu poolt on, et üldiselt Dostojevskit kas armastatakse või peetakse kurnavaks. Neile, kes "Idiooti" ja "Kuritööd ja karistust" hea meelega lugesid, pakub "Vennad Karamazovid" huvi, pinget ja mõtlemisainet väga huvitavate figuuride elulugudes.
Edasijõudnutele, kuid soovitan!
Veel Dostojevskit Päikesejänku blogis:
"Kurjad vaimud"
"Idioot"
"Kuritöö ja karistus"
