Kui kaua aega võtab ühe filmi tegemine? Kui kaua enne seda stsenaariumi kirjutamine? Kui kaua näitlejate leidmine ja filmi väntamine? Kui kaua lõikamine ja viimistlemine?
Erinevate filmide puhul erinevalt, võiks öelda, ka muidugi olenevalt eelarvest. Kui tegu on pisikese no-name filmiga, tuleb asi kiiresti vändata, et raha veel jaguks. Aga kui projekti taga on nimed nagu Tarantino ja Spielberg, pole kahtlust, et iga detaili jaoks varutakse just täpselt nii palju aega kui vaja. (Filmimiseks kulus Tarantinol kuu kauem kui Spielbergil, viimane teostas aga kaksteist aastat uuringuid, et kõik oleks ajalooliselt täpne.
Miks selline mõtisklus - sest Obama ametisseastumisega - ja ma mõtlen esimest, mitte teist ametiaega siinkohal - on ilmselgelt rohkem hakatud keskenduma nendele kangelastele, kes võitlevad mustade ja valgete võrdsuse eest. Terrorismitemaatika oli televisioonis juba varem, enne Zero Dark Thirtyt. Kuigi võiks küll selle aasta filmidest öelda, et võitlus orjastamise vastu ja inimliku võrdsuse eest (ja üldisemalt, okei, rahu eest) on vägagi esiplaanil sel aastal.
Kaalusin mõnda aega, kas neid filme annabki teineteisega võrrelda, kuna tegu on nii erinevate filmidega. Ühest küljest Django oma püstoliga-näkku-ja-verd-lendab-huumoriga - spoiler - kes ei naernud, kui Leo DiCaprio õeraas Django kuulist tabatuna ukseavast läbi, tempo järgi otsustades ruumi teise otsa lendas? Kui hobustel laraki pead otsast lendasid? Django on küll romantiline kangelane, kelle eluülesandeks oma teise istandusse müüdud naine leida ja koos taas õnnelikuks saada, aga kes Djangoga rinda pistab, saab sinna ilmselt üks kuni mitu kuuli.
Palju rohkem šarmi kui Jamie Foxx - kuigi Jamie Foxx tegi head tööd oma rolliga - lisas Djangole Christopher Waltz, keda ma vist enne Inglorious Basterdsi kusagil märganud ei olegi, aga kelle võrratu viisakas-julm-viilitud-filigraanne-kõneviis ja tulistamist mitte pelgav teguviis kombineeritult ühe suurepärase figuuri moodustasid. Waltz - andestage, et ma tema figuuri nime mäletada ei tahagi, sest see oli rohkem Christopher Waltz moodsa vesterni kulisside keskel kui keski muu figuur - oli super ja ainus kurblik episood narratiivis oli - spoiler - tema traagiline lõpp lõpumäruli keskmes.
Django on kiire tempoga, põnev, naljakas, aga samal ajal, olles just lugenud Toni Morrisoni, toob vaikselt kuid märgatavalt vaatajani ka piisavalt kaadreid neegerorjade viletsast elust ja sellest, kuidas Waltz ja Django ebatavalise duona mööda maad reisides enneolematu paar olema tunduvad - kuna nende inimeste maailmas lihtsalt ei ole selliseid reegleid. Aga tuleb üks valge mees ja purustab kõik eelarvamused. Kõmaki.
Mida ma ei mõista, on mitmest allikast kuuldud kriitika Tarantino pihta. Ta on ise öelnud, et soovis vesterni žanriga midagi uut ette võtta - pealegi on tegu metsiku Lõunaga, kus tegevus toimub, mida ta ka ise mainis. Seetõttu on tegu kohati lihtsalt vesterni žanri paroodiaga. Samuti on igaühele esimese kolme minuti jooksul selge, et vaatamisel on järjekorne Tarantino-film, kus teatud ajavahemikega erinevatel elusolenditel erinevate kaameraperspektiivide alt jäsemed otsast lendavad. Ma julgen kahelda, et ajalooline detailide järgimine ja ajale kohane tegevus Tarantino esmaeesmärk oli, kuigi tegevuse aeg filmi alguses paika pandud saab.
Teisest küljest räägib president Lincoln oma vaikse ja südamliku, mõtliku pilguga tühjusega tõtt vaadates anekdoote oma minevikust ja kuulab kõiki, kes temaga rääkida soovivad. Orjuse kaotamine Lõunas on tema eesmärgiks ja filmi põhiline sisu ongi kuidas Lincolni kampaania Põhiseaduse 13. paranduse poolthäälte kogumiseks, et kõigis osariikides orjapidamine keelustada. Ja kuigi film on kohati väga aeglane ja keskendub praktiliselt ainult Daniel Day-Lewisele ja eelkõige Tommy Lee Jonesi kuid ka teiste parteilaste suurele siseheitlusele hääletamispäeva eel ja nendele otsustele, mis ameerika ühendriikide ajalugu muutsid. Daniel Day Lewis kehastab Lincolni suurepäraselt ja mõjub usa kodanikele tänapäeva ameerikas ilmselgelt meenutusena, et näe, me oleme nii suurepärane rahvus ja meie president oli nii suurepärane, ilma temata ei oleks meil praegust presidenti, keda me niivõrd armastame.
Ma ütlen ausalt, et minu jaoks oli filmi esimene pool liiga aeglane, aga Daniel Day Lewise Lincoln võlus mu ära ja nüüd on mul suur huvi selle mehe eel- ja muidu loo vastu. Kõik, kellele aega (sise-)monoloogiks anti, kõik näitlejad tegid oma tööd hästi - kuigi presidendi naise "raske elu" minu empaatiakeskusesse ei jõudnud. Eks ta isegi ütles, et teda keegi heas valguses mäletama ei saa.
Ja sellepärast on võimalik neid kahte filmi võrrelda, et oli teema, oli tähtis teema, ja üks lähenes sellele huumoriperspektiivist, teine draamaperspektiivist, ja mõlemal oli üks suur kangelane, valgenahaline, kes tõi muutusi sellesse maailma, üks rahva seast, ja üks rahva esindajana mitte enam päris rahva seast vaid nende seast, kel on võim rahvast mõjutada. Üks film väga kiire tempoga ja sündmusterohke, teine pigem siseelude rindel sündmusterohke. Aga mõlemad tahavad ju mingil määral öelda, et Näete, meie Ühendriigid, hurraa.
Ja lõppude lõpuks veenab see üks suurepärane geniaalne näitleja meid asjaolus, et tegu oli päris heade filmidega. Mil määral see nüüd ajalooline portree ja mil määral farss või filmilinal ülepingutatud ülistamine oli, on tänu väga heale näitlejatööle juba ununenud. Kuigi kogu traagika Spielbergi poolt täpselt sama ülepingutatud oli kui Tarantino poolt verisus. Hea elamus oli. Olid mõlemad.
