46. Nikos Kazantzakis: Zorba the Greek

“I’ve stopped thinking all the time of what’s going to happen tomorrow. What’s happening today, this minute, that’s what I care about.
I say: ‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m sleeping.’ ‘Well, sleep well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m working.’ ‘Well, work well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m kissing a woman.’
‘Well, kiss her well, Zorba! And forget all the rest while you’re doing it; there’s nothing else on earth, only you and her! Get on with it!’”


"Alexis Zorbas" või "Kreeklane Zorbas" on Nikos Kazantzakise tuntuim romaan maailma kontekstis. Kreeka jaoks on Kazantzakis 20. sajandi tähtsaim ja tõlgituim autor.

Kleeklase Zorbase elust jutustav romaan ilmus 1946 aastal, vändati filmiks 1964ndal aastal. Zorbast kehastav Anhony Quinn kandideeris oma rolli eest Oscarile.


Zorba tegelaskuju pärineb Kazantzakise enda elust. Romaan jutustab võrsuva kirjaniku kohtumisest Alexis Zorbasega, nende koos veedetud ajast Kreetal, tööst söekaevanduses, armuseiklustest ja kõnelustest.

Raamat tematiseerib kõiki eksistentsialistlikke küsimusi hingelisel, kirglikul viisil ja veiniklaasiga näpu vahel. Zorba domineerib tegevust ja kirjanik, minategelane ja jutustaja on silmapiiril pigem selleks, et Zorbat kirjeldada ja talle kontrastina raamiks olla. Jutustaja on raamatutarkusega täidetud, aga muus suhtes üpris ullike noormees, kellele Zorbase spontaansus ja kirglik eluviis lõpuks ka külge hakkavad. Zorba seevastu ei kahetse ühtki oma kohati vägagi sulilikest tegudest ja omab elutarkust ja igavese nooruse saladust, mis jutustajale lõpuni mõistatuseks jääb. Kontrastist rääkides väljendub ka minategelase püüd raamatukoi eluviisist välja murda ja Zorbase stiilis seigelda, see aga luhtub. Lõppideeks jääb oma loomusega leppimine ja iseendast lugu pidamise ja armastamise põhimõte, loobudes eitamast, et meis kõigis on nii head kui halba.

Jutustaja peab näiteks lugu ja kirjutab raamatut budismist, usub distsipliini ja piiripidamisse elus. Zorba seevastu kujutab Jumalat ette kui švammiga taevaväravate ees ootavat sõbralikku taati, kes hingelt patud pühib ja kõikeandestavalt värava avab. Iseend näeb ta kui Jeesust, kes igal ülestõusmispühal taas sünnib.

Hoolimata lootusetust nõrkusest kõigi naiste vastu ja kalduvusest, ajakavadest mitte kinni pidada on Zorba tegelaskuju tõepoolest eeskujulik ja annab tunnistust tema puhtast hingest - Zorba laskub lihalikke suhetesse vägagi lihava vanatüdrukuga ja lubab tolle naisekski võtta. Kuigi ta antud lubadust kunagi täita ei kavatse, valab mees hiljem pisaraid, kui naisega õnnetus juhtub. Kui jutustaja Zorba reisile saadab, et kaevanduse jaoks töövahendeid osta, naaseb Zorba paar nädalat kokkulepitust hiljem ja pajatab värvikatest armuseiklustest, teeb aga tasa kogu omatekitatud kahju.

Oma kahepoolsuses tekitab Zorba kindlasti nii mõnelegi ärritust, aga neile, kellele vabamõtlejalikkus istub, on ta suurepärase elufilosoofia kehastus. Tema hing on vaba, tema vaim on noor. Raamatutarkust pole talle vaja, et olla õnnelik.

Zorbat võiks iseloomustada kui elurõõmu ja -isu kehastust - elada tänases päevas, teha kõike südamest ja nautida elu, pühitsedes hedonismi. Samal ajal tunnistades nii tumedat kui helget loomust eneses - Zorba ütleb lisaks Jeesuse-paralleelile ka, et tema sees on deemon või lausa mitu, tema sees on kuradike nimega Zorba - saavutab ta tasakaalu ja imelise rahu eneses.


Lisaks Zorbase tegelaskujule saab lugeja ka pildi omaaegsest Kreetast, sealsetest maastikest, kohalikust kombestikust ja eluolust. Kazantzakis kirjutab omas elemendis, seega tuleb tema sulest loomulikul teel rikkalik kirjeldus kaasmaalaste eluviisist.


Kuigi Kazantzakise poolt kirja pandud tegelaskuju põhineb tõesti tugevalt sõbral, keda kirjanik kunagi reaalselt kohtas ja Zorbase tugev, toores, kuid sentimentaalne loomus pole läbinisti fantaasia vili, ütleksin siiski, et autor on õnnestunult kirja pannud midagi kaunist ja emotsionaalset. Zorba lihtsus, aga geniaalsus hämmastab ja puudutab.

Suurepärane lugemiselamus!

Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me Go

Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.

Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.

Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.

Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.


Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.

Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.


Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.

Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.