Eesti-soome päritoluga kirjanik-kolumnist Sofi Oksaneni meelisteemadeks on ajalugu ja ühiskond. Teravad teemad pole tabu ja kontekstitruu, autentne, vürtsikas kuuluvad paslike omadussõnade nimekirja.
Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.
Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.
Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.
Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.
See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.
Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.
Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.
Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.
Lugege, kui julgete!
Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.
Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.
Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.
Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.
See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.
Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.
Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.
Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.
Lugege, kui julgete!
