Häbitu grotesk ja ajalooline süü: Günter Grass: "Vähikäigul". Nobeli kirjanduspreemia 1999.

Saksa kirjanik, näitekirjanik, skulptor ning ajakirjanik Günter Grass (1927-2015) on tuntud grotesksete stseenide poolest oma romaanides, dialektis kirjutatud dialoogide, Danzigi linna kirjelduste ning ilustamata Teise maailmasõja ümber ringlevate aastakümnete memuaaristiilis kirjelduste poolest. Tema tuntuim romaan on "Plekktrumm" (Die Blechtrommel, 1959), mis on samaaegselt Grassi suurima romaanikompleksi, Danzigi triloogia, esimene osa.

Plekktrummist on eelnevalt juttu olnud siin (link) - täna räägime aga ühest Grassi uuema loomingu osast - romaanist "Vähikäigul" (Im Krebsgang, 2002).

1970ndate India oli hirmuäratav paik. Rohinton Mistry: "A Fine Balance" (1995)

India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.

Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.

Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.

Nobeli kirjanduspreemia 1998. Jose Saramago: "Ricardo Reisi surma aasta"

Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).

Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.

Räägime veelkord muinasjuttudest: Röövlitütar Ronja ajatu väärtus

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.

Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.

Inimliku hingepuhtuse võimalikkusest Wolandi riukalikus maailmas. Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita"

Vene kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891-1940) sulest on ilmunud nii följetone, näidendeid ning jutustusi, kuid tema tuntuim, tähistatuim ning tõlgituim teos on romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита, 1967) - lugu sellest, kuidas vanapagan Moskvat külastas ja nii mõnegi majapidamise pea peale pööras.

Bulgakovi näidenditest enamikku keelati laval mängida ning valitsuse tsensorid keelasid neid ka avaldada, kuna autor kritiseerib Nõukogude Liidu võimuaparaate ning kodanikke mitmel erineval tasandil. Ka Bulgakovi suurromaani avaldas alles tema lesk pärast Bulgakovi surma, tehes tõeks ka Meistri eluloos väga tähtsaks kujuneva fraasi "käsikirjad ei põle".

Räägime veelkord muinasjuttudest. Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed"

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) on tuntud oma arvukate lasteraamatute poolest. Ehk isegi samaväärselt armastatud, filmitud ning tõlgitud on "Pipi Pikksukk", "Vennad Lõvisüdamed", "Röövlitütar Ronja", "Mio, mu Mio", "Karlsson katuselt" ja paljud teised. Lindgren on maailma keeltesse tõlgitud muinasjuttude poolest neljandal kohal - teda edastavad vaid vennad Grimmid, C. H. Andersen nind briti muinasjutuvestja Enid Blyton.

Muinasjuttudel on komme täiskasvanud lugejatele teistmoodi maiku suhu jätta kui noorematele. Ühest küljest omavad muinasjutud selle süütu-teadja poolusteks jagatud materjaliga omalaadi väärtust, sest nendesse on võimalik kirjutada nii müstilist maagiat kui traagilist biograafiat. Teisalt on oht, et lapse õrn hing võtab vastu liiga palju sellest suurest sädelevast saatusest, mis tema kangelasele osaks saab, ja mõistab teatud tasandil neid tumedamat laadi vihjeid ja seiku.