USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.
Morrison on nii kirjanik kui toimetaja, nii õppejõud kui õpetaja, nii esseist kui aktivist mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel, ning tema romaanid räägivad enamasti mustanahaliste naiste kaotustest ja valust.
Morrisoni toon on alati masendav-melanhoolne, kuid tema võime paeluda ning teha draamast mitmetasandiline narratiiv, ja leida pimedamast nurgastki midagi lahkamisväärset mitmes toonis ning valguses on äärmiselt imetlusväärne.
Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (
link).
Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata.
Jätke mulle kommentaar, kui olete selle või mõne muu Morrisoni romaani fänn!
Täna räägime aga hoopis Morrisoni esimesest romaanist "Siniseim silm" (The Bluest Eye, 1970).