1925. G. B. Shaw: "Pygmalion"

Iiri näitekirjanik, teatri-ning muusikakriitik ja esseist George Bernard Shaw (1856-1950) kirjutas oma eluajal üle 60 näidendi, neist tuntumad ning Eestiski etendunud "Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893;  "Inimene ja üliinimene" , 1903.

"Pygmalioni" esietendus toimus aastal 1913 ning näidendi põhjal kirjutati esmalt muusikal "Minu veetlev leedi" 1956. Sellest tehti omakorda muusikafilm "Minu veetlev leedi" (My Fair Lady), mis ilmusfilmilinale aastal 1964, peaosades Audrey Hepburn, Rex Harrison ja Stanley Holloway. Filmi pärjati 1965. aastal kaheksa Oscariga.


Pygmalioni ja Galatea müüt, millel romaan põhineb, räägib skulptor Pygmalionist, kes tihti naiste südameid murdnud. Pygmalion loob ideaalse naise skulptuuri ning armub sellesse elutusse ideaali, kes tema tunnetele vastamiseks võimeline pole.

Jumalanna Aphrodite halastab Pygmalionile ning äratab Galatea ellu. Erinevalt Shaw' käsitlusest on siin idealistlik õnnelik lõpp, looja ja skulptuur abielluvad ning elavad õnnelikult.



Shaw Galatea skulptoriteks on kaks härrasmeest, lingvistikaprofessor Henry Higgins, kes keelepruugi põhjal oskab määrata iga Londonlase päritolu ning kindral Pickering, tema hea sõber.
Higgins satub kokku puruvaese räpase täaval lilli müüva Eliza Doolittle'iga, kes mehe majja rändab ning talle keeletundide eest maksta lubab, eesmärgiks lillepoes töötada ja oma elu veidi parandada.

Higgins on täielikult veendunud, et tema keeleõpetuslikud anded piisavad, moondamaks tänavatüdruk printsessiks ning kindral Pickering nõustub eksperimenti majanduslikult toetama. Elizast saab pärast välist ning keelelist puhastust ja õpetust kaunis, elegantne daam, ning aadli ja kuningapere liikmed usuvad, et tegu peab olema Ungari printsessiga.


Higgins supleb oma triumfis, kuid ei märka, et Eliza - nagu näidendi alguses hoiatatud nii Higginsi majapidajanna kui ka emotsionaalselt intelligentse, isekale nartsissistist Higginsile vastanduva kindral Pickeringi poolt - areneb ka tundeliselt ning näeb aina enam, kuidas tema areng on talle hingeliselt pigem hävinguks kui privileegiks.

Shaw' näidend laheneb ebatraditsiooniliselt, õnnelik lõpp asendatakse realistliku lõpuga, mida ma teile ei avalda, sest näidend on väga huvitav, lühike ning hea inimlikkuse analüüs. Shaw kirjutab sotsiaalkriitiliselt ning tema näidend on pikitud esseistlike fragmentidega inimese loomusest - antropoloogilise loomuga kommentaarium Eliza muutumise ning selle tagajärgede kohta ilmub näidendi alguses, vaatuste vahel ning näidendi lõpus.

"Pygmalion" on filosoofiline, sotsiaalne, antropoloogiline eksperiment, kuid samaaegselt armastuse ja sõpruse lugu - igal tasandil ääretult huvitav, irooniline ja samaaegselt lõbus lugemine.

Shaw maailmavaade on kriitililine, realistlik, humoorikas ning autori looming kuldaväärt.

Ekskurss filmilinale: "Naised" (Elles, 2011)

"Naised" on draama halli argiellu uppunud naisajakirjanikust (Juliette Binoche), kes artikli  kirjutamise eesmärgil tutvub kahe prostituudiga (Joanna Kulig ja Anaïs Demoustier). Filmi areng näitab noorte naiste mõju vanema Anne'i üpris ontlikule maailmale ning kontrastib tema vaimset-feministlikku maailma oma tööst mõningat naudingut tundvate noorte neiude sensuaalse maailmaga.



Anne on ühe noore ning ühe teismelise poisi ema ja väga hõivatud eduka ärimehe abikaasa, kuid eelkõige näeme teda filmi lühikese ajavahemiku jooksul keskendumas kirjutamisele: kahe päeva pärast on Elle'i toimetusele lubatud artikkel. Film vehkleb ajaliselt minevikku ja tagasi ning tutvume kahe prostituudiga, kelle Anne artikli nimel leidis.

Juttu tuleb üpris shabloonsetest teemadest: miks prostituudiks hakkasid; mis on kõige raskem; kuidas oli esimene kord; kuidas leiad kliente; kas tunned end pigem domineeriva või domineeritavana; kas on asju, mida sa ei tee; kas oled rääkinud kallimale ja perele jne jne.


Binoche leiab kaks noort tüdrukut ning nood avavad end talle hea meelega, sest pole muidu kellelegi oma saladustest rääkinud - valetamine olla töö juures raskeim aspekt. Noored näitlejannad teevad oma tööd täiesti adekvaatselt, üritades oma töö rõõme kirjeldada ning räigemaid episoode mitte avaldada, vaadates kord võrgutava pilguga, lastes vahel õnnetut teismelist läbi kumada.

Asjaolu, et neiusid koheldakse vahel vägivaldselt, et neile on tähtsam omada ilusat korterit kui oma keha ja et nende lapsepõlv polnud kaunis, tulevad vaikselt esiplaanile ning empaatia seguneb imetlusega, kui neiud - üks väga lopsakas, teine pigem sihvakas - oma alasti kehasid väga seksuaalsetes flashback-episoodides demonstreerivad ning vaataja esimesest perspektiivist näeb, milline nende tööelu on.


Kompleksseim ning tähtsaim tegelane antud filmi puhul võiks siiski olla Binoche'i Anne - keskikka jõudnud naine, kes tundub, et ei salli ei oma meest ega lapsi ning ihkaks veelkord elada, kuid ei leia sidet ühegi elemendiga oma perest - isegi mitte külmkapiga, mille uks end tihti sulgeda ei lase.


Anne justkui leiaks eneses taas sensuaalsuse ning naudib veidi elu juues, suitsetades, neiudega tantsides ja veidi lähedust nautides, kuid prantsuse filmile omane vaikus toob vaid esile filmi staatilisust - tegu on vaid hetkega, portreega kellegi muutumatust seisundist, millea põhjaliiva on võimalik keerutada, kuid põhjamutta võimatu siseneda.


Binoche'i näitlejatöö väga hea nagu alati, noored neiud teevad oma töö adekvaatselt, kokkuvõtteks on "Elled" täiesti vaadatav, väga sensuaalne, filosoofiline ning kurblik-mõtlemapanev, kuid laias laastus ei enamat kui järjekordne prantsuse tüüpfilm.

Ekskurss filmilinale: "Taani tüdruk" (The Danish Girl, 2015)

Tõsieludraama ning kaht romaani inspireerinud 19. sajandi alguses aset leidnud eneseleidmise lugu "Taani tüdruk", peaosas Eddy Redmayne, jutustab maailma esimesest edukast soovahetusoperatsioonist: kunstnik Einar Wegeneri metamorfoosist Lili Elbeks.


Lugu toimub 1920ndatel. Filmi keskmes on Einari ning tema abikaasa Gerda (Alicia Vikander) abieludünaamika ning hell armastus, mis lubab mõlemal abikaasal olla iseendana: nii Gerda kui Einar on kunstnikud ning Gerda üritab end lõuendil leida erinevaid portreesid maalides, kuni ühel päeval modell ei ilmu ning Einar naisele teene tegemiseks neiu sukkpüksid ning kingad jalga tõmbab ja kleidi ette sätib.


Einari tõmme naiseliku poole vastu ilmneb filmi hilisematel minutitel, keskmes on tema - naise julgustusel - moondumine Liliks - alul vaid provokatiivse peo tarbeks ning lõbutsemise nimel, kuid aina enam ja enam kaob Einar ning alul vaid paariks tunniks ilmunud Lili võtab mehes võimust, kuni Einar täielikult kaob.


Subtiilne sisekriis, vaikne palve oma abikaasal tagasi tulla lubada ning enese teise mehe käte vahele heitmine on Greta reaktsioonid Einari moondumisele, kuid suures plaanis on ta armastav ning lahke abikaasa, kes käib Liliga arste mööda ning toetab tema otsust, soovahetusoperatsioon läbi viia. Einari/Lili väike sõprusringkond on üdini toetav, väikesed vihaepisoodid ebatolerantsete ning agressiivsete kaaskodanike poolt on realistliku reaktsioonispektri näitamiseks küll filmilinale toodud, kuid Lili psüühiline ja füüsiline valu Liliks saamise nimel on piisavalt sünged fragmendid, et filmi tooni valitseda.

Lili Elbe

Einar Wegener

Film on visuaalselt väga mahe - pastelltoonid ning õrn valgus valdavad filmi, haiglamiljöö on pigem vaikne ning tagasihoidlik, kuigi vihjatakse ka hullusärkide ning elektroshokkeritega läheneda tahtvatele psühhiaatritele - ühel juhul tuleb Einaril lausa haiglast põgeneda.

Siiski jääb kogu detailide tohuvabohu suuremal määral tagaplaanile - kogu filmi täidab umbes käputäis tegelasi, kelle taustast üldse midagi teada. Einar ja Greta - ning täiesti kasutu sõbranna, keda mängib Amber Heard ja kelle nime ning olemasolu põhjuse olen ammu unustanud - on filmi esiplaanil ning Einari sisemine muutus, kahtlused ning õnn enese leidmise julgusest vallutavad filmilina.

Narratoloogilised valikud on aga tehtud õigematest õiged.


Eddie Redmayne oli juba "Kõiksuse teoorias" (link selle filmi blogile) erakordne nii miimika, gestide kui vokaali aspektidest. Nüüd naiseks kehastudes töötas Redmayne sama koreograafiga, kelle abiga eelmainitud tõsieludraama eest Oscari filmiauhinna pälvis. Tulemused on vapustavad: mehe muutumine Einariks ning seejärel Einari muutumine Liliks on kehastatud nii õhkõrnade nüanssidega, tema aina enam esiletulev ning filmis näidatult õpitud feminiinne pool on näideldud suurepäraselt. Kuid ka Einari rolli mängib Redmayne veenvalt.

Üldine soovahetuse problemaatika tänapäevasel ning ometi 1920ndatele realistlikul moel on kehastatud Vikanderi ja Redmayne'i dünaamikas: tuleb "valest" soost inimesega hüvasti jätta ning tutvuda uue isikuga nii isikul endal kui tema abikaasal. Greta kustumatu armastus, mis hiljem tugevaks sõpruseks areneb ning naise piinad ja leina ületada aitab, väljendub ääretult ilusalt figuuridevahelises kehakeeles.

Lugu tundub realistlikkuse aspektist lausa liiga harmooniline, kuid poleks elu olnud antud juhul ühele liblikale tema moondumise asjus soodne, poleks ilmselt sündinud ei romaane ega filmi ennast.

Igatahes - võimas! Soovitan!

Sofi Oksanen: "Norma" (2015)

Soome kirjanik ning kolumnist Sofi Oksanen (sünd. 1977) on tänapäeval ning ilmselt ka 20. sajandi lõikes soome kuulsaim kirjanik euroopa ning maailma mastaabis. Oksaneni viimastest teostest "Puhastus" (link) ning "Kui tuvid kadusid" (link) olen kirjutanud ka selles blogis.


Oksaneni uusim romaan "Norma" (2015, eesti keeles 2016) on midagi hoopis uut ning jäädes tõsiste teemade ajaloolise ning sotsiaalse mõju uurimise meetodite juurde, on Oksanen lugeja arvates leidnud uue huviobjekti, millest kirjutada: juuksed.

Tegelikult oli teema juba varastel aastatel Oksaneni huvide hulgas - autor olla öelnud, et temast oleks võinud ka juuksur saada.


Üldiselt ajaloolise sisuga käitlev Oksanen on sedakorda pöördunud maagilise realismi suunda - "Norma" räägib - pragmaatilise hüpoteesi kohaselt - hüpertrihhoosi mutatsiooni tagajärjel üliinimlikult kiiresti kasvavate juustega Norma Rossist, kelle - müstilistesse sfääridesse minnes - juuksed on võimelised aduma inimeste kehalist, tundelist, hingelist ning tervislikku seisundit.

Romaan algab Norma ema Anita matustega ning avab lugejale järk-järgult Norma sünni- ning kasvuloo, jutustades samaaegselt Rosside pere kannatustest ja erakordsete laste sündimisest, varjamisest, ärakasutamisest ning teistest erineva inimese elukannatustest.

Eriti kvaliteetseid juuksepikendusi pakkuv salong Võlukihar, kus Norma ema töötas, on ema mõrvaga väga tihedalt seotud ning Norma asub ema surma põhjuseid ning osalust salongiga seotud illegaalsetes rahvusvahelistes ärides uurima, sattudes äride keskele ning hetkeks tundub, et neiust on saamas äri subjekt ning ta müüakse - erinevatel põhjustel - kaubana hea hinnaga välismaale.

Üllatuslikud käsilased ning ootamatud vaenlased teevad Norma elu ohtlikuks ja järgmise päeva väljakutsed ettenägematuks. Kas tütarlapsel õnnestub lõpuks juukseimpeeriumi kuninga Lamberti küüsist pääseda ja millise hinnaga Normasugusele naiste pärast mitme põlvkonna kannatusi on üldse võimalik normaalset elu elada, selgub - võib-olla - romaani lõpus.


Kuna temaatika on niivõrd uudne ja millegi sellise nagu juuksepikendustega äritsemise käsitlemine sotsiaalkriitilisest perspektiivist on miski, mida vähemalt mina kirjanduslikul maastikul väga kohanud pole, on romaan väga huvitav. Lugeda fakte juukseärist ning viimaste aastate arengutest, mis tänapäevased ning tõesed, on ääretult huvitav ja fakt, et naine on nõus ilu - või pigem hetkel iluna kehtiva trendi - nimel nii välise kui sisemise inimlikkuse minetama. Oksaneni romaan on 21. sajandi naiselikkuse ning ostetava pseudoesteetika ja samaaegse sisemiste väärtuste minetamise kriitiline portree.

Suurem teema, ning sellega avaldan veidi rohkem romaani sisu, on lastega äritsemine - juuksuriäride katte all müüb Lambert euroopa jõukatele peredele Lõuna-Ameerikast, Ida-Euroopast ning Kaug-Idast uue mobiiltelefoni hinnaga soetatud surrogaatlust ning lapsi. Paralleelselt tuleb teemaks Norma mutatsioonist tingitud vajadus bioloogilise lapse saamist vältida ning samaaegne enamiku naiste soov oma lapse järele.

Mõistsin romaani lõpuks ning enam veel hetkel seda blogi kirjutades, et romaan tegeleb väga lühikese aja jooksul väga tõsise temaatikaga ning kirjeldab ühest küljest pikajuukseliste naiste ajalugu - mainitakse maani juustega Sutherlandi õdesid ning nende õnnetut elu ja modell Elizabeth Siddali, illustreerimaks, et maailma rahakott on alati olnud ning on jätkuvalt meeste taskus, kes naiste andeid ja ilu vaid omakasu nimel ära kasutavad.

Keeruline on siinkohal hinnata romaani objektiivsust või pigem subjektiivsust - teadmisi juuste ning lapse päritolu võrreldakse toidu päritoluga, mille kohta tänapäeval väga põhjalikult uuritakse ning kriitika langeb neile, kes meelega usuvad, mida uskuda tahavad. Hukkamõistmine tundub - vähemalt mulle - esmalt väga subjektiivsena, kuid romaani argumentatsioon - mis ei pinguta ka üle noorte tüdrukute kannatuste üleliigse kirjeldamisena, vaid esitab lihtsalt faktid - on lõpuks siiski vaid objektiivne refleksioon ning selle järelduse saabumine jätab maailma eetilist olukorda nähes mõru maigu suhu, nagu üks õige Oksaneni romaan seda tegema peaks - siiani olen pea igast romaanist eelkõige kaasa võtnud kirjeldusi erinevatest aspektidest, et inimesed on enamasti rahaahned ja vastikud.


Ühesõnaga - väga aktuaalne ning tähtis teema taas kriitiliselt ning mitmekülgselt lahatud. Kuid antud eksemplariga lõpule jõudes jäi tunne, et romaan ise on päevakajalise aspekti all kannatanud - kõigest 207 lehekülge e-raamatuna nutifonis lugedes, 294 kõvas köites, kuid vähese tekstiga lehtedel. "Norma" on nii faktiliselt kui temaatiliselt väga põnev, kuid loo figuurid ning lugu ise jätab soovida - lugejale presenteeritakse küll lõpplahendus oleviku figuuridega, kuid päris selgeks mõrva lahendus ning oleviku lahenduse tingimused ei saa. Oleks romaani narratiiv sama läbimõeldud kui kriitiline narratiiv, jääks lugemiselamus erakordne.

Kuna Oksanen on aga võimeline kirjeldama hetki ja meeleolusid - kuidas Norma juuksed inimeste emotsioonidele reageerivad, kuidas karvad, poorid, hingeõhk, sammud, puudutused ning hääled Normat mõjutavad ning kuidas ta inimeste juustest detaile välja loeb, on väga omapärane ning lummavalt lähedane, isegi veidi hirmutavalt lähedane perspektiiv võõrale otsa vaadates. Sellised lähivõtted on autorile omased ning teevad lugemise väga intensiivseks.


Seega ei taha ma "Normat" tegelikult üldse kritiseerida, sest lugesin romaani läbi põnevil ning kibekiirelt. Kuid veel sada lehekülge ning narratiivi detailsem kokkusõlmimine oleksid teinud sellest ühe Oksaneni suurteostest.

Minu lõpulootuseks jääb hoopis, et "Norma" saab õige pea järje, sest paar otsa tundusid viimastel lehekülgedel väga meelega lahtiseks jäetud.

Soovitan!

1925. Władysław Stanisław Reymont: "Talupojad" (Chłopi, 1904-09)

Poola kirjanik Ladislas-Stanislas või Władysław Stanisław Reymont (1867-1925)  ning avaldas luuletusi, romaane ja jutustusi. Samuti oli Reymont Noor-Poola (Młoda Polska) revolutsioonilise salaühingu liige. Tema mahukaim ning kuulsaim teos "Talupojad" tõi talle 1924. aastal Nobeli kirjanduspreemia au.

Reymont kuulub tuntumate poola realismi esindajate hulka, kuigi tema loomingus on tunda ka naturalismi jooni. Reymont oli autodidakt, seega pole romaanides sihilikku esteetilist suunitlust - ismid sulanduvad kirjeldustesse orgaaniliselt. Kuna autor kirjutab aga nö. sellest, mida tunneb, on romaanid eelkõige realistlikud.

Reymont alustas kirjutamist (inglisekeelse Vikipeedia andmetel) juba aastal 1897, kuid sattus ränka rongiõnnetusse, mistõttu romaani valmimine viibis. Tema diagnoos võltsiti rängemaks kui see tegelikult oli ning valuraha abiga sai autor oma kirjanduslikule tegevusele keskenduda.
Erinevad andmed pakuvad erinevaid aastavahemikke romaani kirjutamise ning ilmumise aegadeks, kui minu raamatu publikatsioonide ajalugu ütleb ilmumise ajaks 1904-1909 niiet usaldan seda informatsiooni.

Romaani põhjal ilmus 1972. aastal telesari ning 1973. aastal film. Romaan on tõlgitud üle 27 keelde.


"Talupojad" on neljaosaline romaan, mis räägib Lipce küla talunike elust, tegudest, töödest, muredest, tunnetest ning ambitsioonidest.
Ehk siis poola "Tõde ja õigus".

Romaani neli osa on tituleeritud aastaaegade järgi, kuid iga osa on paar aastat pikk ja sisaldab mitu aastaaega. Kuna romaani keskmes on kauni ning kirgliku Jagna abielu vanema Maciej Borynaga ja tema paralleelne suhe Maciej' poja Antekiga, võib romaani ühest küljest jagada selle suhte või Jagna elu erinevateks aastaaegadeks, sümboliseerimaks nende elu või nende suhte erinevaid elufaase. Teisalt ning peaasjaliselt toonitab jaotus taluinimese sõltuvust ning tema argielu tihedat seost looduse ringlusega ning talurahva elu igavest ringlust aastaaegade vaheldumise taktis.

Iga osa algab vastavalt oma temaatikale looduse kirjeldusega ning paljud peatükid algavad või lõppevad samamoodi - kord maaliliselt, kord rahutult.

Poola perspektiivist on tegu väga väärtusliku raamatuga, kuna ise külas kasvanud Reymont kirjeldab talupoegade elu põhjalikumalt kui ükski teine kuju poola kirjanduses. Tema talupojad kasutavad autentseid dialekte, nende vestlused elust ning talutöödest on kirjeldatud autentselt ning põhjalikult.


"Tõe ja õiguse" fännidele, kes taluelu ning sellega kaasneva agrikultuurilise ja sotsiaalse olme vastu veidi huvi tunnevad, on "Talupojad" ka põnev lugemine - kirjeldatakse põlluelu, laadaelu, pulmakombeid, kirikukombeid, ketramist, ehitamist, loomapidamist, joomist, tantsimist, pulmi, matuseid, laste sündi, pühademunade värvimist, jõuludeks küpsetamist, loomade tapmist, inimeste surma ning matuseid, üldist taluinimese argielu allutamist looduse rütmile ja tujudele.


Töökalendri ning aastaaegade kordumise taustal kirjeldab Reymont tosinat figuuri - küla vaimulikku, sulaseid, talumehi, Jagna ema, Jagnat, Maciej poja Anteki naist, Anteki õde jne jne, ning kasutab ka piisavalt siseperspektiivi, et nende mõtted ja soovid pädevalt visandada. Tema figuurid on värvikad ning tundelised, nende elud on rasked ja nende unistused väikesed ja realistlikud, mistõttu figuurid on väga sümpaatsed ning huvi nende kohta lugeda säilib. Maciej mõningane ihnus ning mure kiire vananemise pärast, tema poisilik armastus Jagna vastu ja samaaegselt karm käsi laisa poja vastu, Anteki naise kärbumine armastuseta abielus, sulane Jakobi tillukesed kõrtsis külge joodud ambitsioonid ning tema üldiselt rõõmutu ja lühike elu, Jagna egoism ning kirglikkus ja tema allakäik ning üldine küla-mentaliteet, mis konventsioone ja traditsioone alati au sees hoiab ning nende silmis "kohusetundetuid" naisi väga kiirelt jalge alla tallab, on põnevad elu aspektid ning iga inimlikkuse tumedam varjund jõuab kord või mitu romaani esiplaanil olla.

Kahjuks on talutööde kirjeldusi, külaklatši ja sellest tulenevat mõttetut dialoogi nii palju, et kõigi detailide hoomamine muutub mingil hetkel väga tüütuks. Seetõttu lugesin läbi vaid esimese isa lappasin läbi ülejäänud romaani.


Traagikat, pingeid ja õnnetut armastust on küll piisavalt ning figuuritasandil on romaan hästi kirjutatud - hästi kirjutatud igal tasandil, kuid nagu ülal mainitud: ühest "Tõest ja õigusest" mulle juba piisas.

Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" (A Tale of Two Cities, 1859)

Inglise kirjanik, toimetaja ning esseist Charles John Huffam Dickens (1812-1870) on loonud arvukad tänapäevalgi tuntud ning armastatud figuurid maailmakirjanduse klassikast ning teda peetakse konkurentsitult viktoriaanliku ajastu (1837-1901) parimaks kirjanikuks. Dickensi tuntumate romaanide hulka kuuluvad "Oliver Twisti seiklused" (1838), "David Copperfield" (1849-50), "Väike Dorrit" (1856), "Jutustus kahest linnast" (1859), "Suured lootused" (1861), ning "Meie ühine sõber" (1864-5).

Vähesed kirjanikud on suutnud end niivõrd kehtestada, et nende loomingu joonte põhjal uus sõna luuakse, kuid dickenslik romaan on üldtuntud kirjanduslik termin puruvaesetes tingimustes ning ambivalentsete protagonistidega miljööga romaani kohta.

Eriti "Oliver Twist" kuid ka "Suured ootused" on arvukates adaptsioonides teatri-ning filmilinadele ilmunud ning Dickensi nime tunneb ilmselt iga haritud maailma kodanik.


Lugesin Dickensi tuntuimat ajaloolist romaani, "Jutustus kahest linnast" (1859), mis mängib Pariisis ja Londonis prantsuse revolutsiooni eel, vältel ning järel.

Lugu räägib ebaõiglaselt 18ks aastaks Bastille' vanglasse mõistetud Doktor Manette'i ning tema tütre taasühinemisest, tema saatuslikest sidemetest Charles Darnayga, kelle aristokraatlikud esivanemad panid toime roima, mis talle revolutsiooni ajal saatuslikuks saab, prantsuse revolutsioonist endast ning aadli ja rahva julmusest teineteise vastu poliitiliste rahutuste aastatel.

Dickensit on kritiseeritud, sest tema figuurid on ühekülgsed, kuid pigem ütleksin, et mitu figuuri moodustavad antud juhul ühe üksuse - revolutsiooni esirinnal võitlevad Defarge'id on teineteise kesk- ja ülivõrre rahva vabastamise mõistes; Charles Darnay ning tema doppelgänger Sydney Carton moodustavad ühe oma perekonna mineviku eest vastutava, armastava sümpaatse noormee; Doktor Manette ning Jarvis Lorry ühe isaliku figuuri Lucie Manette'i hoidma ning kaitsma ja Darnay õiguste eest võitlema.


Romaan on narratoloogiliselt väga kompleksne ning põnev: alguses kirjeldatakse sündmusi, mis üksteisega justkui ei seondukski, müstiline episood kirjeldaks justkui inimeste hauast väljakaevamist... alles romaani keskpaigas on selgelt arusaadav, millises kontekstis siin inimesi "ellu äratatakse".

Sündmused Londonis ning Pariisis kuhjuvad ning romaani kulminatsioon toimub nii ajaloolisel kui narratoloogilisel tasandil Pariisis, kus Bastille'i kindlus vallutatakse ning sellele järgnevalt rahva õiguse kehtestajad halastamatult rahva vaenlasi maha nottima hakkavad. Lucie leitud kodune ontlik õnn praguneb ning üritades oma teenrit päästa, seab Darnay - pärisnimega Evermonde - oma elu mitmekordselt ohtu.

Kõik eelpool juhtunud hakkab mingil hetkel rolli mängima ning kõik figuurid seotakse järk-järgult üksteisega, isegi Mr. Lorry majapidajanna vend, keda naine juhuslikult Pariisi tänavatel kohtab. Oma mineviku eest pole võimalik põgeneda, Darnayl tuleb oma pere pattude eest hea seista ning universumi iroonia seisneb asjaolus, et sama mees, kes teda ühel korral päästab, mõistab ta päev hiljem uuesti hukka.


Dickensi figuurid pole esmapilgul tõepoolest eriti meeldejäävad, sest nad on pigem tüübid kui figuurid, kuid tema viis sündmusi, tänavaid, ühe minuti meeleolu ning ühe linna sisemaailma kirjeldada on tõeline kunst. Kirjeldus episoodidest, kuidas giljotiinist Pariisi lemmiknaine saab ning kuidas verd aina enam vabaduse, võrdsuse ning vendluse nimel tänavatele voolab, on võimsalt õõvastavad.

Lugesin Dickensit uurides, et "Suured ootused" ja "Jutustus kahest linnast" on tihti omavahel võrdluses ning et "Suuri ootusi" peetakse kahest paremaks romaaniks. Ütleksin, et tegu on kahe täiesti erineva loo, tuju ning figuuride konstellatsiooniga ning seetõttu pole võimalik neid kahte võrrelda. Protagonistide motivatsioon on täielikult erinev - kuigi mõlemal juhul võiks laialdaselt selle üle vaielda, keda üldse protagonistiks pidada.

Arvan, et protagonistiks on narratiiv ning see tõestab vaid, kui hästi Dickens oskab põnevalt, realistlikult, kriitiliselt ning valgustavalt maailma sündmusi kirjeldada. Samuti tuleb kiita autori voolavat, rikkalikku, värvilist, omanäolist stiili.


Kahest linnast per se tuleb romaanis vähe juttu, mis on paradoksaalne, kuna Dickens ise oli Londoni kodanik ning romaan toimub põhiasjaliselt Pariisis - kuid on ka täiesti võimalik, et Pariisis toimunu on niivõrd intensiivsem, et Londoni tänavakirjeldused ununevad romaani lõpuks veidi.

Olin alguses kõhkleval seisukohal kuna arvasin esimeste peatükkide järel, et tegu on fragmentidesse kaduva romaaniga, mille narratiiv kaob ilusa kirjutamise libaeetose taha, kuid lugemise käigus hakkas ilme üha enam ja enam selginema ning romaani lõpuks sai vägagi selgeks, kuhu iga element sobib.
Omakorda oli lõpp ehk liigagi kerge tulema, kuid teisalt näitasid teatud kõrvalised figuurid just viimastes peatükkides uusi külgi ning üllatasid oma tugevusega.

Olen "Jutustuse kahest linnast" lugemiselamusega väga rahul ning soovitan Dickensi loomingut kõigile viktoriaanliku ajastu kirjanduse ning hea põhjaliku romaani fännidele.


"Jutustus kahest linnast" e-raamatuna (link)
"Suured ootused" e-raamatuna (link)