Atsihh

Kallid raamatusõbrad, kahjuks olen nohune-köhane-palavikune, ja seetõttu jääb selle nädala postitus järgmise nädala peale.

Päikest ning varsti jällelugemiseni!

Andrei Ivanov: "Hanumani teekond Lollandile" (Путешествие Ханумана на Лолланд, 2009)

Eestis elav vene kirjanik ning vene filoloog Andrei Ivanov (1971) on kirjutanud nii romaane kui jutustusi. 2010 jõudis autor vene Bookeri auhinna finalistide hulka ning on pälvinud ka Eesti Kultuurkapitali vene kirjanduse auhinna.

Tema tuntumat romaani "Hanumani teekond Lollandile" on tõlgitud nii eesti kui saksa keelde (2012). Romaani järg "Bizarre" ilmus aastal 2014 ja tuleb jutuks järgmisel nädalal. nn. Skandinaavia triloogia kolmas osa "Kuutõbise pihtimus" ilmus aastal 2015. Eesti keeles on ilmunud ka "Peotäis põrmu" (2011) ja "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010).

Ivanov kirjutab räigelt tõsielulisi romaane, mille grotesksed sündmused põimuvad inimlike tähelepanekutega ning on mõeldud jätma muljet. Kas mulje peaks shokeerima või oma räigusega esteetiliselt harima, on hõljumajääv küsimus.



"Hanumani teekond Lollandile" on juhtumite kogum ning romaani protagonistid pigem antikangelased: Indiast pärit Hanuman ja Eesti venelane Johannes/Eugen/Jevgeni kelle päritolust või taustast kogu romaani vältel erilisi andmeid ei ilmne. Ometi on tegu protagonistidega, kelle saatust jälgitakse õhinal ning kelle elu Taani erinevates linnades ning pagulaslaagrites on võibolla just seetõttu kvaliteetsem, et nad on oma saatusekaaslastest veidi inimlikumad, südamlikumad ning refleksiivsemad. Groteski esimene tasand.

Ivanov ise viibis 1990ndate lõpul Taani pagulaslaagris, niiet kirjutatu pärineb jälgitud ja kogetud reaalsetest muljetest. Autori enda sõnadega:

 “autobiograafia on pinnas, 
millele ma rajan oma väljamõeldiste aedu” (Vk)

Raamatut on ühest küljest raske lugeda, kuna kirjeldatakse kõiki võimalikke inimlikkusevastaseid tegusid, kehast väljuda võivaid vedelikke, haigusi, intiimseid protseduure, mustust ning ebameeldivaid inimesi, harjumusi, olukordi ja kriminaalseid tegusid. Kuid kõige selle taustal kristalliseeruvad protagonistid kuidagi välja, sest nende olelusvõitlus tundub olevat õigustatud. Kusagil romaani teises kolmandikus toimub mõrv, mille võiks aga andestada, sest Hanuman ja Euge ei kasuta hiljem laagrisse sattunud noori tüdrukuid niimoodi ära, nagu nende kämpakaaslased seda teinud oleksid....

Ivanov ise ning kuidas ta enesesse ja kirjutatusse suhtub, on muide omaette fenomen, mistõttu soovitan lugeda allpool toodud artiklit ja intervjuud.

Romaani struktuuri ning kompostitsiooni teemat puudutades nendib autor, et tähtis on selle pikkus, sundimaks lugejat läbima pagulaste argielu piinu ülisuurtes kogustes, et õige mulje settiks; ning nö. tegevusetus, et ka tujus ja toonis olla autentne, sest

"Kuni oled illegaal, asud väljaspool hierarhiat, 
tammud ühe koha peal olenemata sellest, mitu autot sa ärandad, 
mitu telefoni müüd; rooma kõhuli kas või läbi kümne prügimäe ja peta kõiki; 
aja kokku kas või hunnik raha, sa jääd ikka koha peale." (Pr)

Eestikeelses variandis 372-l leheküljel kirjeldatakse erinevaid kujusid, seiku raha teenimisest raha mahajoomise ja raha kaotamiseni, uute äriplaanide ning reisiplaanide loomisest, põhjatutest unistustest, vägivalda enese, sõprade, pereliikmete, lemmikloomade ning hoonete vastu ja aeg-ajalt protagonistide hingeelu ja piiritut, uskumatult sügavat ahastust.... kuid sellega ei minda liiga kaugele, sest nii Hanuman kui Eugen teavad, et nende unistused ei täitu enam ja nad ei jõua ei maailmakaardil ega elus sinna, kuhu nad minna tahavad.

Romaan tõstatab inimelu väärtuse ning hea ja kurja küsimuse ja näitab, et armetuis elutingimustes ei tähenda igapäevane varastamine, valetamine inimese moraali armetust vaid pelgalt võimet tulla toime armetutes tingimustes.


Lõppeks ei olegi nende arvukate episoodide järel küsimus, kas Hanuman või Jevgeni on lugeja poolehoidu väärt või muidu väärt tegelased - tekib südi imetlus nende ellujäämisvõime ees. Ivanov pole naturalist, Ivanov on realist ja kirjeldab seda, mida näinud.

Samaaegselt on mõlemad tegelased ka moraaliskaalast väljaspool lihtsalt huvitavad, kuna põhjustest nende pagulaslaagrisse või üldse Taani sattumisest ja nende "normaalsetest" eludest vaid möödaminnes räägitakse.... Narratoloogiline lünk või sihilik pinge hoidmine? Ilmselgelt viimane, sest hoolimata vähestest faktilistest koordinaatidest on mõlemal figuuril küllaga sügavust ja selle teadmise saab lugeja tasuks väikeste mõttefragmentide kogumisest kogu romaani jooksul. Nii staatiline kui narratiiv ka poleks - tegelikult ei juhtu ju midagi - hoiab Ivanov pinget ülal.

Nõrganärvilistele "Hanumani teekond Lollandile" mõeldud pole, kuid innustan teid siinkohal olema julge ja seda romaani kätte võtma sest tegu on väärtusliku kogumikuga kõigist elu õppetundidest ning inimestest, mida te mitte mingil juhul kogeda ja kellega kokku puutuda ei soovi, kuid millest ja kellest lugemine teile sama tugevalt alatiseks meelde jääb - nagu oleksite ise ühel neist haisvatest narivooditest istunud, nälginud, külmetanud ja mõistatanud, kas varbad juba mädanevad või ei.


Tsitaatide allikad (pealkiri = link):
Vk = Tarmo Jüristo: Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane (Vikerkaar, detsember 2013)
Pr= Teet Korsten: Kirjanik, kelle parim romaan teeb haigeks (Põhjarannik, märts 2013)


"Hanumani teekond Lollandile" e-raamatuna Varraku kodulehel (link)

1919. Carl Spitteler: "Prometheus" ja "Imago"

Šveitsi ilukirjanik, jurist, teoloog ning ajakirjanik Carl Friedrich Georg Spitteler (1845-1924) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1919 ning on Hermann Hesse (Nobel 1946) kõrval ainus šveitslane, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud.

Eelkõige anti preemia 1905. aastal ilmunud eepose "Olümpia kevad" eest, kuid autor on üllitanud veel eeposeid, jutustusi, romaane, luulet ning muinasjutte.

Nobel taheti autorile anda juba varem, kuna tema kirjutiste inimlikkus ja antiiksed teemad tundusid ajaga sobivat, kuid poliitilistel põhjustel (Spitteler kritiseeris oma kõnedes - vaieldavalt - Saksamaad ja Austriat) juhtus see mõned aastad hiljem. Ka aastal 1919 taheti preemia anda Erik Axel Karlfeldtile, kes oli aga Akadeemia sekretär ning ei soovinud preemiat. Karlfeldt pälvis Nobeli kirjanduspreemia postuumselt aastal 1931. Tänu oma kõne(de)le on Spitteler ka eelkõige tuttav nimi ajaloolastele, mitte kirjanikele.

Spitteleri temaatika on antiiksed müüdid ning vahel ka tavaelu: Lugesin eepost "Prometheus" ning - oletatakse, et - autobiograafiliste mõjudega jutustust (140 leheküljega võib seda ka romaaniks nimetada) "Imago".

Jutustus Prometheusest ning tema vennast Epimetheusest on Spitteleri esimene mahukam eepos, kuid juba on näha tüüpiline ideaalse antiigi kangelase motiiv. "Prometheus" on kirjutatud klassikalises heksameetris, ladusalt loetav ja hästi kirja pandud, Prometheus on sümpaatne figuur ning tema antagonist-vend pälvib loo lõpus mitte-ärateenitud lunastuse, ühesõnaga piisavalt põnevust, toredad figuurid ja kenasti kokku palmitud otsad. kuid selle tüüpilisus muudab kangelase seikluste lugemise üpris tülpivaks. Eepose kategooria on muidugi kahjuks määratud olema tüüpiline, kuna selle sisu, stiil ja vorm on kindlad, kuid on mitmeid, mitmeid paremaid eeposeid kui Spitteleri "Prometheus".
Spitteler avaldas Prometheuse eepose 1924. aastal uues kuues.


"Imago" (1906) idee on olla ajakajalistest sündmustest eemal ning jutustada üldinimlikel teemadel - jutustuse protagonist on mees, kes veidratel põhjustel veendunud, et naine, kes teise mehega abielus, kuulub tegelikult talle. Ebatavaline on selle trafaretsete väljendite, muljete ja sündmustega täidetud jutustuse puhul vaid, et protagonist on ebasümpaatne nii loo alguses kui ka selle lõppedes.

Spitteler on asjalik eeposte kirjutaja, kuid tema proosa on lame ja värvitu.


Tänapäeval kuulub Spitteler mitte ainult rahvusvahelisel kirjandusmaastikul, vaid ka Šveitsis unustatud kirjanike hulka.

Donna Tartt: "Ohakalind" (The Goldfinch, 2013)

USA kirjanik Donna Tartt (sünd. 1963) on kirjutanud lühijutte ning romaanid "Salajane ajalugu" (The Secret History, 1992) ning "Väike sõber" (The Little Friend, 2002). Tema lühijuttu "Varitsus" (The Ambush, 2006) nimetati samal aastal "Ameerika parimate lühijuttude 2006" nimekirjas. Tema kolmas romaan "Ohakalind" ilmus aastal 2013 ning pälvis 2014. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia. Tema romaane on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.


"Ohakalind" on haarav draama Theodore Deckerist, kes kaotab noorukina Metropolitani kunstimuuseumis toimud katastroofi tagajärjel oma ema, kuid leiab maagilise ühenduse  noore tüdruku ning tolle kadunud vanaisaga. Sama näitust külastanud ning sama pilti imetlenud Welty kingib Theole oma sõrmuse ning tema viimane soov on, et Theo võtaks kaasa Fabrtitiuse "Ohakalinnu".

Kohtumine Weltyga toob Theo ellu uued ühendused ning uue maailma, millest poiss aga uuesti välja rebitakse, kui ilmub poisi kadunud isa, kes oma elatist hasartmängude ja kihlvedudega teenib. Vegases isa majas veedab Theo mannetud aastad erinevate meelemürkide seltsis ning lahkub lõpuks, täis süütunnet ja leina, kuid leiab tähtsaima sõbra oma elus.

Theo jätkab oma eluteed kunsti ja antiikse mööbli maailmas ja võitleb leina, erinevate sõltuvuste, süütunde, mida põhjustavad nii kadunud vanemad kui "Ohakalind". Kuni tema sõber mingil hetkel taas ilmub ja Theo haprale vundamendile ehitatud ebastabiilne elu taas pea peale pööratakse.

Welty lapselaps Pippa, kes Theole juba muuseumis esimese kohtumise hetkel suurt huvi pakub, ilmub ja kaob tema ellu ja elust tihti ning Theo jäägitu armastus tüdruku vastu ja sellest põhjustatud kannatused - või ühendabki neid vaid lein ja kannatus? - on teine keskne romaani teema.


Tahtmata sisust enam avaldada kui tarvis, ütlen siinkohal vaid, et "Ohakalind" on üks parimatest raamatutest, mida ma sel aastal ning viimaste kuude jooksul lugenud olen.

Donna Tartti figuurid on rikkalikud, värvilised, mahlased ning kogu romaan on nii põnev ja samal ajal nii orgaaniline, et kogu tegevus, mis toimub keskmiselt kiires tempos erinevates linnades nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, on niivõrd ehe, et võimatu on mitte end selle romaani lehekülgedesse kaotada.


Tartt ise ütleb, et täiuslikkus ja kiirustamine ei sobi kokku - kuigi ta kirjutab iga päev, ei kirjuta ta kiiremini kui loomulikult võimalik. "Ohakalind" annab sellest tunnistust: romaan on emotsionaalne ning intelligentne, samaaegselt klassikaline arenguromaan kuid ka refleksioon kunsti ning väärtuslike asjadega ümberkäimise teemal ja teatud määral isegi ajalooline uuring Renessansi kunstnikest.

Samal ajal on "Ohakalind" leina ja trauma psühholoogia täiuslik visand - Pippa ja Theo on kaks rasket armastatud inimeste kaotust seedivad ning sellest hoolimata ennast üles ehitada püüdvat indiviidi, kes oma eludega erinevalt ümber käivad kuid neil harvadel hetkedel, kui kaks kontrastset kuid samas nii sarnast figuuri kokku sätitakse, tiksuvad nad täiuslikus harmoonias. Miks nende vaheline armastus ei tööta? Lahendus on sama ehe kui kurb.


On lõike, kus romaan justkui peatuks hetkeks ning Theo keerlevas mõttekaleidoskoobis tuleb esile üks väike värviline klaasitükk, mis on ilus aga kraabib nahka, sest kannatus, trauma, süütunne ja kohati paaniliselt oma isaks muutumise vältimine on teemad, mida noormees aeg-ajalt nii tabavalt lahkab, et pilt ja emotsioon hoiavad leheküljel kinni ning lugeda tuleb väga, väga aeglaselt.

Samuti on lehekülgi, kus tegevus on nii intensiivne, et punktid ja komad on kohati ära jäetud, sest kirjeldaja ei hooma oma kirjeldust, ja just nii see töötab ja tekitab täpselt sellise tunde, nagu kavatsetud.

Oleks veel väga palju öelda, aga võib-olla jätan selle romaani võimsuse teile avastada.

Donna Tartt on erakordne jutustaja ning tema jutumaailm on koht, kuhu tahan kindlasti naaseda.

Tõeline teemant!

1917. Henrik Pontoppidan: Jutustused ("Der Teufel am Herd", 1910)

Taani kirjanik Henrik Pontoppidan (1857-1943) kuulub ühes mitme  tähtsama kirjaniku nagu Ibseni ning oma kaaslaureaadi Karl Gjellerupiga Skandinaavia uue modernismi alusepanijate hulka.

1917. aastal pälvis Pontoppidan Nobeli kirjanduspreemia oma autentsete ja tabavate Taani igapäeva, inimeste ja ühiskonna kirjelduste eest oma lühijuttudes.

Eesti keelde on Pontoppidanilt tõlgitud üks tema kolmest tuntumast romaanist, "Surnute riik". Samuti kuulus ning Saksa keeleruumis väga tuntud on romaan "Lykke-Per" (sks. k. Hans im Glück).

Pastoriperes ning väikelinnas sündinud ja siis Kopenhaagenisse kolinud autoril oli tegelikult eesmärk inseneriks õppida, kuid muljed oma ümbrusest ajendasid teda muljeid, lühijutte, artikleid, jutustusi ning seejärel romaane kirjutama. Omal ajal võrreldi teda lausa Thomas Manniga, kuid tänapäevaks on Pontoppidan Euroopa kirjanduslikul maastikul unustusse langenud.

Tema jutustused räägivad noortest jumalakartlikest ontlikest inimestest, kes teatud rumaluste ning ühiskonna heakskiidu nimel hukatusse satuvad. Kes Pontoppidanist veidi lugenud on, teab, et tegu võiks vähemalt romaanides olla nii puhtate muljete, ühiskonnakriitika kui satiiriga, kuid tema jutustuste figuurid on üpris ühemõtteliste motiivide ja saatustega varustatud.

Lugesin neli erinevat jutustust: "Kuninglik külaline" (Den Kongelige Gast, 1908), "Linnapea Hoeck ja tema kaasa" (Borgmeister Hoeck og hans Hustru, 1905), "Suur kummitus" (Det Store Spogelse, 1907) ja "Thora van Deken" (1910).

Jutustuste tegelasteks on vaikne talurahvast abielupaar, kes end tuttava tuttavana tutvustavat bravuurset ning müstilist külalist võõrustab ja värvilise õhtu läbi enese halli eksistentsi keskel taas teineteist leiavad; linnapea, kes oma naise rõõmsameelsust liiga koketseks peab ning seetõttu naise emotsionaalse kollapsini viib; noor neiu, kes surmahirmus kihlatuga kahekesi veedetud süütust kuid hilisest õhtust end süüdlasena tundes jõkke pageb ning muud tüüpilised väiksemate linnade kaupmehed, kõrtsnikud, teenijad, talunaised, teenijad, pastorid ning mõisapidajad.

Kaks neljast jutustusest on piisavalt põnevad, et muljet jätta, kaks on üpris monotoonsed, ning kuigi usun, et Pontoppidan oli omal ajal skandaalne ning oma tabavate kirjeldustega suurte revolutsiooniliste romaanide looja, pole ime, et ta tänapäevaks on unustusse langenud.

Rohkem polegi midagi öelda.

1917. Karl Gjellerup: "Minna" (1889)

Taani kirjanik ja luuletaja Karl Adolph Gjellerup (1857-1919) oli romantik, naturalist, impressionist, individualist ja psühholoogiahuviline.

Gjellerup kuulub tänaseks unustatud kirjanike hulka ning tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine taanlasi suurt ei huvitanud - muidugi toetati rahvuskaaslast, kuid taani publik pidas Gjellerupi pigem saksa kui taani kirjanikuks: mees oli varasest east peale germanofiil ning elas 1892. aastast Saksamaal ja abiellus sakslannaga.

1917. aastal jagati Nobeli kirjanduspreemia Gjellerupi ning teise taani kirjaniku Henrik Pontoppidani vahel - Pontoppidan - ning teistest Skandinaavia maadest näiteks Bjørnstjerne Bjørnson ja (osaliselt) Henrik Ibsen - kuuluvad samuti nn. skandinaavia modernismi tähtsate autorite kaanonisse.

Gjellerupi on raske kuidagi kategoriseerida: Autor üllitas psühholoogilisi draamasid, antiigi satiiri, ülevoolavat proosat ning budismi ja orientalismiga tegelevaid romaane. Mees astus romantikast naturalismi, sealt realismi, siis müstitsismi ja lõpuks, mulle tundub, siiski ennast ei leidnud...

Kuulsamad teosed on "Minna" (1889) ja "Palverändaja Kamanita" (1906), "Tuuleveski" (Møllen, 1896).


"Minna" põhieesmärgiks olevat olnud lahata naise mõttemaailma ning samuti kirjeldab Gjellerup mõningaid paiku ning kultuuri ja folkloori Saksamaal. Põhilugu on tärkav armastus üpris keskmiste noorte inimeste vahel, erandlik siinkohal, et naispool pole armuloo alates tabula rasa, romaan ei lõppe õnneliku lõpuga armastajate saatusliku kohtumise poolt seatud pinge lahtumises vaid lahkab nende suhet ja elu vanaduspõlveni välja ning kumbki ei idealiseeri teist vaid intellektuaalselt motiveeritud ning südamlikus sõprus-armastussuhtes astutakse maailmale vastu.

Romaan algab armsalt, looduskirjeldused on ladusad, värvikad ning loetavad ja Minna ning Haraldi kohtumine, ärevus, kurameerimine ning kokkusaamine-jäämine on sümpaatselt konstrueeritud, mõningate meeldivate kõrvaltegelaste ja väikesekaliibriliste seiklustega. Kuid romaan ise on liiga aeglane ja dialoogide ning protagonistide mõtete ebaoriginaalsus ei tasakaalusta romaani tempo puudumist ja mingil hetkel muutub noorte dialoog lihtsalt läägeks.


Eesmärk psühholoogilist romaani kirjutada ning iseennast ja maailma analüüsida ning armastust mitte idealiseerida vaid realistlikult lahata, on kiiduväärne ning illustreerib ka autori kirjandusloolist mõju - romantismist eemale, naturalismile lähemale -, kuid selle sisuline saavutamine jääb ära ja kirjutatu jätab üha enam soovida. Tulemus on liialt ontlik, et lõpuni võluda.

Võimalik, et Gjellerup arenes hiljem huvitavaks - "Kamanitat" peetakse veidraimaks taani keeles ilmunud romaaniks ja vastukaaluks "Minna" tavalisusele võib selles hiljem ilmunud romaanis leiduda nii mõndagi huvitavat.
Kuid "Minnat" ma lugeda ei soovita.