Kaur Riismaa: "Pühamägi" ja "Pimeda mehe aiad" (2015)

""Ma vaatasin hipodroomil, et neiu istub hobuse sadulas ja hobune jookseb sörki. See, mismoodi nad teineteist kuulasid, oli mu jaoks hämmastav, ja neiu liikumine sadulas meenutas mulle suguühet."

Adam proovis ka pilguga asju liigutada, ei tulnud välja, aga küllap oli kasulik. Ta rääkis, et oli seisnud elutoas kolm tundi ühel jalal, niikaua et ta jalga enam ei tundnudki, ja üritanud pilguga liigutada lillevaasi tagasi oma algsesse paika. "Asi pole selles, et vaas ei liikunud, aga selles, et vaas jäi paigale. Ega tal jalgu all ole, eks. Aga meie omavahel liikusime. Tema nagu ... tema sai minuks ja mina sain temaks, ma hakkasin vaasi mõistma, tema ülesannet, mismoodi ta asetseb. Maakera keeras ennast päikese suhtes, pärastlõuna möödus, varjud muutusid - ja see vaas oli kõige kese. Muidugi, ratsionaalselt pole see mingi kese, aga tunnetuslikult küll. Seejärel sain ma temalt eemaldada kõik üleliigse, kõik maise: varju, refleksid, valguse, lõpuks kadus vaasi siinne vorm, ta polnud enam savist, vaid ta oli ise. Panin silmad kinni ja tajusin - mis see sõna oli ...? – kontempleerisin vaasi. Ma tajusin vaasi ideed." Mulle hakkas tunduma, et võin need raamatud kõik enneaegselt tagasi viia. Platoni vahel püsis mu juuksekarv nagu naelutatult."

-Kaur Riismaa: "Pimeda mehe aiad"


Eesti kirjanik, dramaturg, semiootik ning teoloog Kaur Riismaa (sünd. 1986) on eelkõige tuntud oma luuletuste poolest. Eelmisel aastal ilmusid kaks proosatoest: "Pühamägi" ja "Pimeda mehe aiad."

"Pühamägi" on minu silmis eelkõige muljete, fragmentide, fotode mõtteline kogumik, mis on Kerouaci Teel-stiilis kirjutatud. Lugu räägib minategelase tutvusest ebatavalise paari, Maurice'i ja Niinaga: kuidas nad tutvusid, miks nad on iseäralikud, kas nende paarissuhe ja miks õnnestus/ ei õnnestunud ja mis üldiselt lõpuks sai.

Maurice ja Niina - ning nende elupaik, mis iseseisva figuurina tugevaid jalgu omab - on huvitavad veidrikud ja nende haavatavalt vigane inimlikkus teeb nad väga sümpaatseks.

Narratiivi "Pühamäel" õigupoolest polegi, rohkem on nagu öeldud tegu sõnadega üles võetud fotodega Maurice'ist ja Niinast, minnes neile aina ligemale ja ligemale.

"Pimeda mehe aiad" on aja ning tegelikkusega mängiv esoteeriline memuaar Härra Koist, kelle eriline elukutse tema elu teatud tasandil väga huvitavaks ning teatud tasandil üpris nukraks on muutnud. Pensionile jäänud puhkusel viibiva Härra Koi elulugu hargneb vaikselt, mõneti aeglaselt ja mõneti üpris põnevalt lugeja ees lahti, kuni üpris äkitselt jõutakse kulminatsiooni ja lõpuni, mil, nagu alguses avaldatud, Härra Koi sureb.

Kauril on varasest east peale olnud maagiline võime teistesse inimestessse vaadata ja teatud väga ilmselgeid kilde ilusas sõnastuses, emotsiooni tekitavalt esile tuua, mispärast meeleolu, mis mind mõlema raamatu lugemisel valdas, niipea ei unune. Kuidas on lood narratiivi valitsemise ja pinge ülalhoidmisega - veidi tagasihoidlikumad, tihti on tunda, et tegu on oma kingadest välja astunud luulekirjanikuga.

Siiski jään põnevusega järgmist romaani ootama.

Lugege Kaur Riismaad!

Kauri kohta (link) (link)

1915. Romain Rolland: "Colas Breugnon. Elame veel!" (Colas Breugnon, 1919)

Prantsuse kirjanik, patsifist, aktivist, toimetaja ning loomakaitsja Romain Rolland (1866-1944) on kolmas Nobeli kirjanduspreemia pälvinud prantslane.

Tuntuim tema teostest on kümneosaline romaan saksa heliloojast ning positiivsetest saksa-prantsuse poliitilistest suhetest, Jean-Christophe (1904-1912), sellest vändati 1978. aastal ka telesari.

Ilukirjanduse kõrval ilmus Rollandi sulest aga ka näiteks kuulsate muusikute biograafiaid, esseid, ajalooliseid draamasid ning sõda kritiseerivaid artikleid.

Rolland oli poliitilisel ning kultuurilisel maastikul oluline tegelane ning ajas nö. prantsuse asja, mistõttu ma ka imeks ei pane, et talle 1915. aastal Nobeli kirjanduspreemia anti. Kuid ilukirjandus Rollandi sulest on pealiskaudne ning üheülbaline.

Lugesin katkendeid Colas Breugnoni elust, kus mees päevikuvormis oma omandi bilansi teeb, oma elu üle mõtiskleb, tütrega tolle abielust räägib, kohaliku preestriga naiste teemal vestleb ning kuulajatele jutukesi oma elu minevikust pajatab.

Colas Breugnon on väga tavaline pereisa keskmiselt heal järjel ning mõtleb elu üle järele ka täpselt samal tasandil, ehk siis lustakates, keskmiselt filosoofilistes seikades.

Tema jutustused on väga kerge öökapilugemine, kui kedagi huvitab keskmise mehe päevik suurema sügavuse ja põnevuseta.

Kuna näiteks "Gargantua ja Pantagruel" (link selleteemalisele postitusele minu blogis) on samasugune pidevalt lugejaga suhtlevas stiilis jutustuste kogumik ja too vulgaarne susserdis on tänapäevani maailmakirjanduse klassikute nimekirjas, siis miks mitte ka Bregnoni elust lugeda.

Nagu pühapäevane tsitaat Facebookis kinnitab: Rolland isegi ütleb, et ilmselt oli autoril kirjutades lõbusam kui lugejal olema saab - see raamat on apoliitiline ning prantsusepäraselt lõbus kerge lugemine. Olgu sügavamõttelisetu lusti austajatel sellega siis tore vestlus. Neile ka mõned lustakad ning "refleksiivsed" tsitaadid romaanist (link).

Rollande üritab olla igamehekirjanik ning ennustab Breugnoni ilmumisel juba ise publiku külma reaktsiooni, kuid selgitab oma motivatsiooni romaani kirjutamisel:

See on reaktsioon kümneaastase vangistuse vastu «Jean-Christophe'i» raudrüüse, mis algul mulle paras oli, kuid lõpuks muutus liiga kitsaks. Tundsin võimatut vajadust vaba prantsuspärase lõbususe järele, mis ulatub jah kuni häbematuseni. Samal ajal lõi külaskäik kodukohta, mida ma oma noorusest saadik polnud näinud, uued sidemed mu kodumaa Burgundiaga ja äratas minus mineviku, mille ma arvasin igaveseks uinunud olevat, - äratas kõik mu veres elavad Colas Breugnon'id. Ma pidin kõnelema nende eest. Need neetud lobamokad polnud oma eluajal veel küllalt rääkinud! Nad kasutasid seda, et ühel nende pojapoegadest on õnnelik eesõigus kirjutada osata (nad on teda sageli kadestanud!) ja tegid minust oma kirjatoimetaja.

Hästi, miks mitte, kui soov, vajadus ja vahendid olemas.

Kuid minu jaoks Colas Breugnoni mõtisklustes ja jutustustes midagi huvitavat, lõbusat ega muidu meeldejäävat või suuremal kombel meelt lahutavat ei leidunud.

Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda" (2015)

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. Sel aastal ilmunud "Litsid" on Sanderi esimene eestikeelne romaan.

"Litsid" on kõlav pealkiri ning julgustab lugeja huvi - kas tegu on seksuaalselt eriti detailse romaaniga, kas nõrganärvilistele ehk liiga robustne, või hoopis dramaatiline prostituudi kutsega naiste lugude kompilatsioon? Pealkiri on hästi valitud, provokatiivne ning jääb meelde.

Alapealkiri "Naiste sõda" on aga eelkõige romaani sisu ning perspektiivi kirjeldav: Tegu on romaaniga Tallinna lähedal asuva kõrgema klassi bordelli, perekond Falkenbergide poolt hüljatud kinnistu, aktsisaselts "Härrasteklubi" asukate eludest.

Bordelli juhataja proua Kukk olla olnud abielus saksa paruniga ning tema lähedane sõprus nõunik Metslaga kindlustab kõrgema staazhiga vene sõjaväelaste regulaarsed külastused ning Härrasteklubi säilimise aastatel 1939 ning 1940 aastal, poliitiliste sündmuste taustal.

Nagu minu Facebooki pühapäevatsitaadist lugeda võib, on tegu nö. tavainimese perspektiivist kirjeldatud tähtsate ajalooliste sündmuste kroonikaga, mis toob aga esile argiinimese tähtsa osakaalu - neiud peavad massiliselt punalippe õmblema, riigi heaks spioneerima, osalevad demonstratsioonidel, seavad oma elu vabariigi nimel ohtu ning on päeva lõppedes ikka vaid noored neiud üldiste unistuste ning lootustega. Kuidas proua Kukk neid vapralt dirigeerib ja vee peal hoiab, on kangelaslik, kuid samas iga suurpere ema töö nondel aastatel.


Sander isegi ütleb, et kirjutab nn. mittekangelastest, kuna neist muidu keegi ei kirjuta - proua Kuke härrasteklubi elanikkond on tüüpiline Eesti elanikkonna näidisports: üks saksa päritoluga, üks vene päritoluga, üks maalt ning üks linnast eesti päritoluga neiu ning järk-järgult muu taustaga lisanduvad neiud. Sander kirjeldab oskuslikult naiste eraelu seoseid nende poliitiliste vaadetega ning ei ignoreeri asjaolu, et naine võib olla poliitiliselt väga aktiivne kuid ka puruloll.

Romaani tempo on üpris aeglane, põhikaal on dialoogil, kuid põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni - esiteks, sest Sander kirjutab väga haaravalt; teiseks, sest ka taustalugu on ja jääb alati põnevaks, eestlast huvitab oma ajalugu; ning kolmandaks, sest kannatavad kuid sirge seljaga majast lahkuvad naised ON kangelased ning pälvivad - (juhul kui neid on hästi kirja pandud, vt. esiteks) alati lugeja empaatia.


"Litsid" on teatud elementide poolest enesemüümise perspektiivist väga läbimõeldud romaan, kuid see ei muuda asjaolu, et Sandri oskus kirjeldada inimesi, olukordi, tundeid ning luua figuuridevahelist dünaamikat on erakordne. Pealkirja ning alapealkirja dünaamika peegeldub ka sisus - lugeja leiab nii mõnedki ekstreemolukorrad ning kõledad kirjeldused, kuid eelkõige on tõesti tegu naise elu anatoomiaga 1939. ja 1940. aasta Eestis poliitiliste muutuste taustal. "Litsid" - jah, kuid ka naised ning "naiste sõda" nii professionaalsel kui eraelulisel rindel ja sõda nii inimlikus sisemuses kui poliitilises kontekstis.


Kogu see komplekssus on refleksiivselt välja loetav, kuid Sandri romaan võib rahulikult olla ka väga kerge öökapilugemine - ühesõnaga igatpidi õnnestunud ja igale publikule nauditav raamat.

Sander soovib kirjutada triloogiat. Ootan põnevusega teist osa!

Péter Dóka: "Lilla kuningatütar" (Lila királylány, 2014)

Ungari kirjanik, 1974. aastal Budapestis sündinud Péter Doka kirjutab muinasjutte juba pikemat aega, tuntumad lasteraamatud on "Varastatud kaelkirjak" (Az ellopott zsiráf, 2003), "Siniste juustega tüdruk" (A kék hajú lány, 2013) ja "Lilla kuningatütar" (Lila királylány, 2014). Dóka on Ungaris Móra kirjastuse kirjastaja ning tegeleb aktiivselt rahvusvahelisel rindel lasteraamatute leidmise ning Ungari publikule lähemale toomisega.

Samuti rahvusvahelise koostöö initsiatiivi raames valmis "Lilla kuningatütre" väljaanne - lustakad illustratsioonid tegi Anne Pikkov, keda autori töö inspireeris, kunstnikud "valisid" teineteist välja ning nii ilmus ungari lasteraamatute autori muinasjutukogumik eesti illustraatori piltidega.


Dóka "Lilla kuningatütar" on juba rahvusvahelisel rindel tunnustust pälvinud: Frankfurti raamatumessil 2015 valiti muinasjutukogumik The White Ravens International Selectioni raames 200 parima lasteraamatu hulka (sama tunnustuse pälvisid muide Kristi Kangilaski „Tuvi ei taha saia“ ja Andrus Kivirähki „Suur Tõll“). (link ELK kodulehele)

"Lilla kuningatütar" on kogumik üheksa muinasjutuga, mis leiavad aset ühes universumis, kuid erinevates kuningriikides: jäine Külmamaa, Vikerkaaremaa, lohede elupaik Dragomanimaa, suurepärase lõhnaga Õunamaa... 

Nimimuinasjutt räägib Vikerkaaremaa Lillast kuningatütrest, kes Musta Rüütli näol väga veidral kombel armastuse ning samaaegselt iseenda leiab. Armastuse leidmine ebatraditsioonilisi teid pidi on muinasjuttude keskne teema, kuid samaaegselt on lõbusal lasteraamatul täiega täiskasvanulik toon, mis õpetab, et tüüpfiguurid ei pea oma tüübile vastama: Kuningapojad ei taha alati kauni printsessi järele joosta; lohed võivad olla sentimentaalsed ning kannatada alkoholiprobleemide all; lohed võivad samuti üllitada imekaunist luulet; ka igati keskmine ning eriliste voorusteta prints võib täita oma isa ülimad ootused; mõnikord ei sobi prints valitsejaks, kuid tema poeg ideaalselt.


Välise ilu tähtsusetus on samuti keskne teema: küll avastab printsess, et imekaunid printsid ei sobigi nii hästi temaga kokku kui juba vananenud võlur, küll ohverdab printsess oma ilu kauni printsi lubaduse nimel ning leiab hiljem õnne hoopis tagasihoidlikumas, kuid südamlikumas tandemis, küll leiab tavakasvus mees eluõnne hiidnaise süles.

Samuti ei lõppe iga lugu õnnelikult - kuid elu ongi selline, isegi - eriti - muinasjutumaailmas.

Modernsuse tipp oli minu jaoks vaid kõrvalises rollis kulgev Tätoveeritud Õuedaam - ka 21. sajandil ebatavaline kooslus, aga suurepärane figuur ja väga teretulnud vaheldus muinasjuttude maailmas.

Ilmselgelt ebatraditsioonilised muinasjutumustrid paneb Dóka kokku traditsiooniliste narratiividega ning lisab igale leheküljele lusti ja põnevust. Parimad palad klassikalistest ning modernsetest elementidest on ilusasti kokku viidud - Dóka muinasjutud on naljakad, ootamatud ning tabavad südamesse.

Absoluutselt vajalik lugemine igale täiskasvanule ja lapsele, kel huumorit ning muinasjutulembust.
Soovitan kuumalt!

Link raamatule Varraku kodulehel (link)
Peter Dóka blogi (link)

1913. Rabindranath Tagore: "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910)

Su lõputud annid tulevad mulle vaid nendele mu väga väikestele kätele. 
Ajastud mööduvad, ja ikka sa kallad, ja ikka on täitmiseks ruumi.

India kirjaniku Rabindranath Tagore (1861-1941) luuletuste kogumik "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910) ilmus esmalt Bengali keeles ning autor tõlkis selle seejärel osade uuesti struktureerimise järel 1912 inglise keelde. "Gitanjali" avaldati Londonis India seltsi poolt ning see pälvis laialdase populaarsuse ka Euroopas.Tagore sündis Brahmanite ehk siis kõrgeima kasti peresse ning oli noorim neljateistkümnest võsust. Tema vanemad vennad tegelesid luule, kirjanduse, kultuuriga ning kodust kaasa antud vahendid ning haridus aitasid "Rabil" - nii teda kutsuti - vendade toetusel kirjutada ning hiljem väga kitsas raamis kulgev kooliharidus katkestada, Londoni ning Brightoni koole külastada ning juba kaheksa-aastaselt luuletada ja hiljem avaldada.

Küpses eas keskendus Tagore maailmisele ja joonistamisele ning kuigi tema põlvkond tema teoseid ei mõistnud, sai temast järgnevale põlvkonnale india modernse kunsti isa.

Populaarsusele andis muidugi juurde Tagore isiksus - levinud "Gitandžali" variandi eessõna kirjutanud W. B. Yeats rääkis mehe vaimsusest ning üldisest isikust vaimustusega ning kirjutas, et need, kel tahtmine Gitanjalisse parandusi sisse viia, pole viimast aimu luulest ja kirjutamisest. Yeatsi ning üldine lääne maailma suurenenud huvi india ning ida kirjanduse vastu - Yeats studeeris tol ajal Upanishaade - aitas Tagorel kuulsust koguda. Autor reisis aga väga palju - 1872 ja 1932 aastatel külastas ta kolmekümmet riiki ning tutvus peale Yeatsi veel Thomas Manni, Robert Frosti, Ezra Poundi jpt. kirjandusmaailma tegelastega. Tagore pidas loenguid filosoofia ja humanismi teemadel ning pälvis maailma imetlust oma optimismi ning vaimsusega. Samuti täitis ta oma kaftani ja pika habemega ida stereotüübi eksootilise esindusfiguuri kriteeriumid, niiet läänemaailma huvi oli kui algselt klisheelikel põhjustel tärganud, siis mehe sisu ning laadiga täiesti põhjendatud -- Tagore oli väga, väga huvitav inimene ja voolav, haarav luuletaja. Samuti Indias mitmel rindel reformaator ja edendaja - näiteks mängisid tema näidendeid tema pereliikmed ning lavale tohtisid minna ka naised, mis tol ajal polnud just tavaks.

Tagore kirjutas nii luulet kui proosat ja avaldas üle 50 luulekogu ning näidendeid, artikleid ja isegi kooliõpikuid, kuid aja mõjul sai ja jäi "Gitandžali" neist kuulsaimaks. Tõlgitud on tema loomingut suures hulgas ka eesti keelde -- lingil allpool eesti Vikipeedia artikli, kus päris pikk kirjanduse nimekiri huvilistele lugeda. "Gitandžali" pälvis esimese mitteeuroopa teosena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1913. (Järgneval aastal, muide, preemiat ei antud, seetõttu jätkan alles aastal 1915 Romain Rollandiga.)

Pealkirja on veidi keeruline tõlkida - "Gita" tähendab laulu ning "anjali" pakkumist või kingitust, eelkõige aga ohvrit jumalale, lugedes "Gitanjali" värsse, ilmneb hetketi ka väga selgelt, et kirjutatakse jumalat ülistavalt ning luuletaja teeb end väikseks ja tähtsusetuks, pühendades oma luule ning oma laulu, oma keha ja oma hinge oma loojale. Uku Masing on loonud kauni tõlke - Laulupalvelus.

Kohati tundub aga ka, et luuletaja ülistab mitte otseselt jumalat, vaid loodust ning ilu enese ümber. Kohati on luule lausa sensuaalne. 


"Gitandžali" on väga hingeline luulekogumik ning indiahuviliste kirjanduskogemuste pagasis kindlasti tähtsal kohal.

Paar inglisekeelset katkendit:

My song has put off her adornments. She has no pride of dress and decoration. Ornaments would mar our union; they would come between thee and me; their jingling would drown thy whispers.

My poet's vanity dies in shame before thy sight. O master poet, I have sat down at thy feet. Only let me make my life simple and straight, like a flute of reed for thee to fill with music.

The child who is decked with prince's robes and who has jewelled chains round his neck loses all pleasure in his play; his dress hampers him at every step.

In fear that it may be frayed, or stained with dust he keeps himself from the world, and is afraid even to move.

***

If thou speakest not I will fill my heart with thy silence and endure it. I will keep still and wait like the night with starry vigil and its head bent low with patience.

The morning will surely come, the darkness will vanish, and thy voice pour down in golden streams breaking through the sky.

Then thy words will take wing in songs from every one of my birds' nests, and thy melodies will break forth in flowers in all my forest groves.

***

I am like a remnant of a cloud of autumn uselessly roaming in the sky, O my sun ever-glorious! Thy touch has not yet melted my vapour, making me one with thy light, and thus I count months and years separated from thee.

If this be thy wish and if this be thy play, then take this fleeting emptiness of mine, paint it with colours, gild it with gold, float it on the wanton wind and spread it in varied wonders.

And again when it shall be thy wish to end this play at night, I shall melt and vanish away in the dark, or it may be in a smile of the white morning, in a coolness of purity transparent.

On many an idle day have I grieved over lost time. But it is never lost, my lord. Thou hast taken every moment of my life in thine own hands.

Hidden in the heart of things thou art nourishing seeds into sprouts, buds into blossoms, and ripening flowers into fruitfulness.

I was tired and sleeping on my idle bed and imagined all work had ceased. In the morning I woke up and found my garden full with wonders of flowers.

Time is endless in thy hands, my lord. There is none to count thy minutes.

***

It was my songs that taught me all the lessons I ever learnt; they showed me secret paths, they brought before my sight many a star on the horizon of my heart.

They guided me all the day long to the mysteries of the country of pleasure and pain, and, at last, to what palace gate have the brought me in the evening at the end of my journey?

I boasted among men that I had known you. They see your pictures in all works of mine. They come and ask me, `Who is he?' I know not how to answer them. I say, `Indeed, I cannot tell.' They blame me and they go away in scorn. And you sit there smiling.

I put my tales of you into lasting songs. The secret gushes out from my heart. They come and ask me, `Tell me all your meanings.' I know not how to answer them. I say, `Ah, who knows what they mean!' They smile and go away in utter scorn. And you sit there smiling.

In one salutation to thee, my God, let all my senses spread out and touch this world at thy feet.

Like a rain-cloud of July hung low with its burden of unshed showers let all my mind bend down at thy door in one salutation to thee.

Let all my songs gather together their diverse strains into a single current and flow to a sea of silence in one salutation to thee.

Like a flock of homesick cranes flying night and day back to their mountain nests let all my life take its voyage to its eternal home in one salutation to thee.

Ilusas vormis saab inglisekeelset "Gitanjalit" lugeda siit (link)

Samuti kopeeritavat täisteksti inglise keeles tavalises tekstivormis siit (link)

Tagore tõlgitud teoste nimekiri eestikeelses Vikipeedias (link)

Üpris asjalik lihtsas keeles eestikeelne referaat Tagore elust (link)

Pierre Michon: "Pisikesed elud" (Vies minuscules, 1984)

Prantsuse kirjanik, 1945. aastal Les Cardsis Châtelus-le-Marcheixis sündinud Pierre Michon õppis kirjandust ülikoolis ning alustas oma kirjanikukarjääri aastal 1983 ajakirjas Oracl. Autor üllitab teatud regulaarsusega lühijutte ning ajaloolist proosat.


Michoni esimene lühijuttude kogumik "Väikesed elud" (Vies minuscules) ilmus aastal 1984 ja on pälvinud nii prantsuse kui ka näiteks saksa kriitikute kiituse -- kogumikku peetakse üheks kaasaegse kirjanduse ainulaadseteks meistriteosteks.

Jutustused räägivad protagonisti pereliikmete eludest või inimestest, kellega ta oma eluteel kohtunud on: mehe esiisa, vanavanemad, patsient hullumajas, koolikaaslased... kõigile omistab Michon teatud erilisust ning kirjeldab nende elusid kõrge emotsionaalsusega.

Kohati tundub, et kirjanik on stilistiliselt räigelt üle pingutanud ning läheneb oma materjalile liiga emotsionaalselt, et seda hoomata. Eriti esimene jutustus rohkete Rimbaud tsitaatide ning viidetega mineviku suurkujudele (hetkel, mil protagonist kirjeldab Mallarmélikku palmi pidin küll silmi pööritama) kuhjatuna tundub oma kurnava sõnakõlksude kontsentratsiooni tõttu pigem oodi kui jutustusena ja on pidevalt oma võlu kaotamise piiril.

Siiski on jutustaja ja jutustus sümpaatsed, hetkes haaravad. Stiil muutub: järgmise jutustusega tuleb autor aga oma emotsionaalsuse loori tagant välja ja kätkeb oma emotsionaalsust kainemal viisil, rääkides tõepoolest inimestest, pigem nende isepäradest ja vigadest ning inimlikkusest (Vanaisa Eugéne "suri nagu peni; ja mind rahustab mõte, et minagi ei sure teisiti."), kuid ülistades neid samal ajal teatud nostalgilise tooniga.

Paralleelselt tuleb esile protagonisti keeruline suhe kirjutamise ning kirjandusega - mees jumaldab autoreid nagu Rimbaud ja Mallarmé ning soovib sama surematuid sõnu paberile panna, kuid ei ole võimeline kirjutama ning maandub narkouimas ning hullumajas. Subtiilne protagonisti kirjeldamine ning aina enam esile toomine läbi teiste figuuridega kokkupuutumiste episoodide on võib-olla kõige huvitavam kirjanduslik võte Michoni jutustuste kogumikus.

Lõpp tehakse veidi kiirelt -- autor kirjeldab viimasena oma väikese õe väga lühikest elu ning loob müüdi taevas istuvast inglist ning selle tulevasest elust õndsuses. Kurblik-ülistav lõpp tuleb väikese refleksiivse apoloogiaga üleva tooni võb-olla kohatu kasutamise eest, mis esimest raamatut kirjutanud noorele autorile veelgi enam sümpaatiat toob.

Minuscule tähendab eelkõige "tillukest" -- inimesed, kellest Michon kirjutab, on ajaloo annaalidele tõeliselt tähtsusetud, kuid autor leiab igas neist midagi imetlusväärset, või vähemalt mäletamisväärset ning loob oma üleva tooniga edukalt müstika nonde figuuride ümber. Meenus veidi Kasemaa "Leskede" (link) toon -- kuid antud juhul valitseb autor materjali tunduvalt paremini.

Hoolimata kohati väga lihtsakäelisesest suurte väljendite ja sõnadega vehklemisest, mis kohati häirib (kuid samas on ka üldiselt pranslastele omane), on Michoni "Pisikesed elud" meeldajääv ja muljetavaldav.


Link raamatule Varraku kirjastuse kodulehel (link)