1912. Gerhart Hauptmann: "Suured jutustused"

Saksa kirjanik, kunstnik, Shakeaspeare'i tõlk ning loodusteadlane Gerhart Hauptmann (1862-1946) on üks saksa naturalismi tähtsamaid esindajaid. Hauptmann üllitas nii draamat, proosat kui luulet ning tema teosed ulatuvad ka naturalismivoolust edasi. 1912. aastal, 50ndal sünniaastal, pälvis Hauptmann Nobeli kirjanduspreemia.


Akadeemia oli Hauptmanni märganud juba varem -- teda pakuti kandidaadiks juba aastal 1906, kuid otsustati siiski paar aastat oodata ning teda edasi jälgida -- 50ndaks eluaastaks on, muide, mitmed autorid Nobeli pälvinud ning see pole kokkusattumus.

Hauptmann on vist tõesti igast nurgast midagi keskpõrandale kokku toonud: noormehe esimene teos oli eepiline luuletus "Promethidenlos" (1885). Tema kuulsamad teosed on seksuaalsuse ning alkoholismi tematiseerimisega skandaali tekitanud sotsiaalkriitiline näidend "Enne päikesetõusu" (1899) näidend Sileesia kangrute mässust 19. sajandil, "Kangrud" (1892), komöödiline-sotsiaalkriitiline näidend "Kopranahkne kasukas" (1893)  ning saksa keeleruumis kindlasti naturalistlik traagilise perekonna allakäiku kujutav jutustus "Jaamavalvur Thiel" (vaba tõlge, "Bahnwärter Thiel", 1888). Huvitaval kombel soovis kirjanik esmalt saada skulptoriks ning proovis hiljem kätt ka rezhissöörina.

Nobeli kirjanduspreemia sarjast on ilmunud kogumik kolme jutustusega: "Jaamavalvur Thiel", "Soana ketser" (vaba tõlge, "Der Ketzer von Soana", alternatiivpealkiri Süüria jumalanna, 1918) ning jutustus "Mereime" (vaba tõlge, "Das Meerwunder", 1934).

Hauptmannil oli mitmeid huvisid ning tudeeris sama kirglikult skulptuuri kui loodusteadusi, kunsti kui teadust kui kirjandust, oli mobiilne nii Saksamaal ning Itaalias ja kasutas mõlemat kulissi kaunilt, kirjutas elu traagilistest ning müstilistest aspektidest -- seega on siinkohal ka arusaadav, et kogumikus on toodud kolm väga erinevas stiilis kirjutatud teost erinevatest loomingu etappidest. Enim muljet avaldas jutustus Thielist.

Jaamavalvur Thiel on halli välimuse ning sisemusega robustne töökas ja kasin mees, keda alguses vaid välisperspektiivist ning asjalikus toonis kirjeldatakse -- käis pühapäeviti kirikus, ilmus kord naisega, siis pojaga, siis ilma naiseta, siis uue naisega.
Kodus peituv traagika avatakse ka vaikselt lugejale -- ilmneb, et võõrasema kohtleb poega väga ebaõiglaselt ning eelistab tugevalt oma last. Thiel jumaldab oma lahkunud naist, kuid leiab kohusetundest uue ema tööajal üksi jäetud pojale.
Kui Thielile tööposti lähedal tükike maad kingitakse ning pere rongirööbaste lähedal mulda harimas, juhtub kohutav õnnetus ning mees kaotab enesevalitsuse ja hullub.
Thieli tühine kuid suurest kohusetundest ja reeglipärasusest kantud argipäev ning selle rutiinne ükskõiksus muutuvad väga kiiresti ekstreemseteks emotsioonideks ning järk-järgult kandub ka jutustus siseperspektiivi. Lõpuks jälgib lugeja väga detailselt, kuidas Thieli eksistentsi viimane rõõmupiisk kuivatatakse ning tema süda tõeliselt kiviks muutub.
Nagu naturalismile omane, kirjeldatakse rongi kui tehnika arengu tippnäidist läheneva ohu ning koletisliku, hävitava, hingeta hiidmasinana -- industrialiseerumine, linnadesse kontsentreeruva tööjõu hall ning armetu argupäev ja sellest lähtuv traagika olid naturalismi tekkimise põhjused ning materjal.

Järgnevad jutustused on itaaliast ning mõlemad emotsionaalse-fantastilise sisu ning stiiliga: üks jutustab vaimulikust, kes müstilise metsatüdruku kütkesse langeb ning jumala tema reite vahelt leiab ja kirikust pagema peab, teine lugu jutustab ühe meremehe uskumatust reisist ning mütoloogilistest naisolevustest, kellega ta laeval ning merel kohtub. Mõlemad jutustused on keskmiselt põnevad.


Hauptmanni näidendid on väga huvitavad ning keda naturalism kui sünge elu näitamise filosoofia ei kohuta, sellele Hauptmann ka meeldib.

Paremal: Hauptmanni näidendid eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Draamad inglise keeles siin (link)

Ekskurss filmilinale: "Macbeth" (2015)

All hail, Macbeth, that shalt be king hereafter. 

Macbethi on filmilinal ja teatrilaval mängitud Shakespeare'i ajast (ilmunud kusagil ajavahemikus 1603-1607) tänapäevani suurtes kogustes. Viimane filmivariant ilmus 2006. Sel aastal ilmus uus "Macbethi" interpretatsioon, peaosades Michael Fassbender ja Marillon Cotillard.


Klassikat on mitmel põhjusel raske filmilinale tuua. Värssides rääkimine ning teatud atmosfääri tekitamine pluss filmi pinge ülalhoidmine näidendi nappuse vormist lähtudes pole lihtne ülesanne ei rezhissöörile ega näitlejatele. Mis juhtub, on teada iga üksiku liigutuse ning repliigini, seega on esiplaanil kuidas juhtub. Siinkohal võin kohe öelda, et nii näitleja- kui kaameratöö on väga hästi õnnestunud.


Film algab hästi ja realistikult lahendatud lahingustseeniga, mis oma plaanitud ebaesteetilisusega muljet avaldab: aegluubis jooksvad hetked täieliku vaikuse ning siseperspektiivi näitamise eesmäriga vahelduvad ülevaateta vehkimise ja vere lendamise ning melu ja lärmiga.

Sõjapealik Macbeth näeb lahinguvälja serval nelja nõida, kes talle tulevikku ennustavad: temast saab kord kuningas. Ükski naisest sündinud mees ei ole võimeline teda võitma. Kuid tema seemnest enam tulevasi kuningaid ei sünni ning teda ootavat õnnetu lõpp.

Macbeth purjutab kuninga valvurid ning pussitab julgustusel kuninga väga verises intensiivses Fassbenderi poolt kaunilt mängitud stseenis, ning temast saab järgmine kuningas.

Kuidas nii Fassbender kui tema leedit kehastav Cotillard oma sisemiste kummitustega võitlemise filmilnale toovad, on üdini lummav. Macbethi ning tema naise armastussuhe on kord õrn, kord kirglik, kuid ambitsioonikas naine nõuab oma mehelt tugevust ja julmust. Macbeth allub ning muutub aina enam saatanlikuks, soovides säilitada iga hinna eest oma võimu... kuni tema pattude koorem aga liig raskeks saab ja kuningas langeb.


Macbeth kukub oma moraalse dilemma all, leedi Macbeth on üldiselt tundub et veidi karmim indiviid - Macbeth ütleb, et teeb vaid seda, mis inimlikkuse piires võimalik, kuid naine teatab, et on vande nimel kõigeks võimeline. Kas Macbeth tõepoolest oma loomuse tõttu või vaid naise survel surmapatuni viiakse, toob nõidade ennustus mehe juba nii kaugele või on raevuka ning - väga võimsa stseeni - pussitamise võimelisuse seeme juba aegade algusest peale mehe hinges?

Filmi tempo on kohati väga kiire, kohati ülimalt kannatlik, nagu ülalkirjeldatud lahingustseengi. Teatud sisevõitlused on ära teeninud rohkem linaaega kui teatud tapmised kodus ja lahinguväljal, sest nende tegude emotsionaalsed tagajärjed on "Macbethi" huvitavam külg - hinge pimedusse kadumine, inimlikkuse lahkumine, deemonlikkuse sünd ning armastuse surm.



Macbethi ja tema leedi dünaamika ning mõlema tugeva hinge allakäigu nende endi ning vastaspoole silmis peegeldumine ja nende kohati armastuseta armastus on juba omaette vaatamist väärt, kuid ka kõrvalosatäitjad, näiteks kuningas, Macbethi rivaal Macduff või kuninga poeg teevad oma tööd hästi. Musikaalne minimalism on oma märkamatuses väga veenev ning värvispektriga vihjatakse deemonlikkusele ning põrgu lähenemisele...

Teatud narratiivi kuuluvad detailid puuduvad filmist - näiteks ei mainita asjaolu, et Macbeth langeb, kui mets kunigalossini jõuab/kasvab, lõpupoole seisab kuningas aga põlevate puude keskel. Teadjat võib see häirida.

Film on näidendi minimalistlikkuse ning valitud visuaalselt võimsad stseenid kokku pannud ning seega teatri ja filmi elemendid intelligentselt kokku mässinud. Ebatavaline.

Aga - Vägev!

1911. Maurice Maeterlinck: "Termiitide elu" ja "Sipelgate elu"

Belgia kirjanik, krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (1862-1949) kirjutas prantsuse keeles. Autori sulest valmis näidendeid, luuletusi, esseesid ning jutustusi.

Maeterlinck tegutses aga ka loodusteadlasena ning on avaldanud arvukaid töid on erinevate putukate elust, näiteks mesilastest, ämblikest, sipelgatest ning termiitidest.

1911. aastal pälvis Materlinck Nobeli kirjanduspreemia, kandidaadina pakuti teda juba aastal 1903. Põhjenduseks tema ainulaadne belgia hinge müstika väljendamise oskus ning moraalse pärandi rikastamine. Samuti olla Maeterlincki erilisuseks tema oskus teadust ning religiooni, ratsionaalset müstilisega ühendada. Halba ei teinud muidugi ka asjaolu, et Maeterlincki näidendid olid Stockholmis 19. sajandi lõpul väga populaarsed.

Huvitaval kombel oli Maeterlinck inimesi kirjeldades pessimistliku suunaga - ta arvas, et inimeste elu on ette kirjutatud ning neil pole universumi kontekstis suurt kaalu. Nii kuis autor kirjeldas inimeste eluratta kurbust, kirjeldas ta looduse inimlikkust.. Enam imetles ta putukaid, taimi ning linde: autori ilusaimaks ning täiuslikumaks peetud teosed on "Mesilaste elu" (1901), "Sipelgate elu" (1930), "Termiitide elu" (1926) ning "Lillede tarkus" (1907). Tema näidenditest on siiani enim tuntud "Sinilind" (1909), "Pimedad" (1890) ning "Pelleas ja Melisande" (1892).


Termiidid ning sipelgad, kellest mina selle blogi tarbeks lähemalt lugesin, on Maeterlincki jaoks huvitav, intelligentne, alahinnatud tsivilisatsioon ühiskondlike rollide, vastutuste, ohtude, komplikatsioonide ning imetlusväärsete omadustega. Maeterlinck kirjeldab loodusloolisest ning inimlikust perspektiivist: kus putukad enim esinevad, millised on nende liigid, värvid, suurused, milline on pesa suurus ning struktuur, kuidas putukate argipäev möödub, millised ohud neid ootavad ning milline on aastaaegade tsükkel.

Maeterlinck loob teadusliku konteksti ning reastab biolooge, kes termiitide ning sipelgatega eelnevalt tegelenud, kirjeldab loodusteadlaste panust putukauuringutesse ning kirjeldab aeg-ajalt lugusid nende looduteadlaste isiklikest uuringureisidest, mil mehed putukaid jälgisid. Autor kirjeldab termiite ja sipelgaid kui huvitavaid loomakesi ning üritab lugejale selgeks teha, et nende eluga tutvumine laiendab silmaringi olulisel määral.

Kirjaniku künkalt kõneledes nendib Maeterlinck, et kirjanik peaks loobuma kasutust üleehitimisest ning kirja panema vaid selgelt vormistatud faktidel põhinevaid mõtteid, sest vaid nood elavad oma aja ka üle.

Sipelgate ning termiitide sisemaailma ning ühiskonda võrdleb autor tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul moraalist ning empaatiast.

Maeterlinck kirjeldab mesilasi, termiite ja sipelgaid kui rahvast, sipelgad ja termiidid elavat alati kollektiivides ning rahvasteühendustes, samal ajal kui mesilased moodustavat sarnaseid ühendusi vaid harva.


Tegu on fragmentide kollektsiooniga, Maeterlincki võib samuti lugeda jupp-jupikaupa ja miskit ei lähe kaotsi. Loodushuvilisele on need kogumikud putukate elust põnevad, filosoofile samuti.

"Sipelgate elu" ja "Termiitide elu" on ainulaadsed kirjanduslikud-loodusteaduslikud üllitised ning putukahuvilised leiavad neist nii mõndagi meeldejäävat. Kirjandushuvilistele soovitan aga pigem Maeterlincki näidendeid.

1910. Paul Heyse: "Itaalia novellid"

Saksa kirjanik, klassikaline filoloog, romanist ning kunstiajaloolane Paul Johann Ludwig von Heyse (1830-1914) kuulub kiidetud, pärjatud ning unustatud sakslaste hulka nagu Theodor Mommsengi (link Mommseni "Rooma ajaloole" selles blogis).

Kunstnikuperre sündinud Heyse oli väga tubli õpilane ning asutas juba kooliajal luuletajate klubi, veetis pikemat aega Itaalias ning tematiseeris itaalia kultuuri ja inimesi seetõttu suuresti oma loomingus. Teda loeti ja tõlgiti autori eluajal väga paljudes/se keeltes/se.

Heyselt pärineb Boccaccio Dekameronist loetud ning veel tänapäeval arutletud kotkateooria (Falkentheorie) ehk tees, et igas novellis peab olema nö. "kotkas" - objekt, mille ilmumisel loo narratiiv pöördub. See võib olla pistoda, kleit, veiniklaas, ehe, hobune, kotkas jne jne.

Nobeli kirjanduspreemia anti Heysele koguloomingu eest aastal 1910 ning taas kiideti kunstnikuannet ning idealismi tema jutustustes ja luuletustes. Heyse oli esimene saksa ilukirjanduse autor, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Samuti anti Heysele 1910. aastal aadlitiitel ning ta nimetati Müncheni aukodanikuks. Heyse ei kasutanud tiitlit kordagi.

Kuigi Heyset üheks 19. sajandi viimasteks suurteks novellistideks loetakse, ei küüni tema populaarsus järgmisesse sajandisse. Modernismi kirjanikud tituleerisid ta traditsionaalse kirjaviisi tõttu vanasse, iganenud põlvkonda ning unustasid ta sihilikult, ning asjade selline areng aja kontekstis on täiesti mõistetav, kuna Heyse novellid on küll kohati põnevad, kohati lõbusad, kohati armastusväärsed, kuid pigem ilutsevad ning modernismi mõistes igasuguse sügavuseta.


Lugesin nn. "Itaalia novellide" kogumikku Nobeli kirjanduspreemia laureaatide väljaande sarjast, mis sisaldab üllitisi 1850ndatest ja 60ndatest aastatest, paar lühemat paarikümneleheküljelist ning paar pikemat sajaleheküljelist jutustust: "Pisa lesk" (1865), "L'Arrabiata" (1853), "Mäe tüdruk" (1855), "Andrea Delfin" (1859), "Beatrice" (1867) jt.

Heysele tüüpiline on tekitada põnevust ning kirjeldada Itaalia linnu ja maastikke: Pisa, Veneetsia, Napoli ja teised linnad, külad, metsad ja jõed on elavate, värviliste kirjelduste hästi kätketud materjal.

Süzheed on üldiselt veidi seebiooperilikud - seitse aastat kestnud armuvalust tingitud eepiline kättemaks, mõrvaintriigid inkvisiitorite ja spioonide vahel, perekondade vahelised põlvkondi üle elavad pinged, südameasjad ning lustakuse lisamiseks koketsed lesed ning jutu- ja suudlushimulised noorikud.

Heyse jutustuste põnevus ja narratiivide iseenesest huvitav dünaamika sureb tema üpris monotoonsete sunnitud figuuride all. Suuresti põhineb minu kriitiline seisukoht kindlasti minu positsioonil tänapäeva lugejana ja mõistan täiesti miks Heyse omal ajal populaarsust kogus. Samuti mõistan Heyse kultuurilist tähtsust Itaalia kui maa saksa rahvale lähemale toomises ning erinevate maakondade ja linnade lühikese kultuuriloo kirjapanekut ning nö. lihtrahvale lähemale toomist. Sellel tasandil on autori panus vaieldamatu ning kirjeldused kiiduväärt.

Haarava, meeldejääva, kaaluka ilukirjanduse skaalal on Heyse üllitised vaid kerge lugemise ühepäevaliblikad.


Kellel aga aega üle, siis võib küll:

"Andrea Delfin" inglise keeles (link)
"L'Arrabiata and Other Tales" inglise keeles (link)

Ekskurss filmilinale: "Must Missa" (Black Mass, 2015)

Hiljuti filmilinadele saabunud "Must Missa" (Black Mass, 2015) on Bostonis tegutsenud Jimmy "Whitey" Bulgeri eluloo põhjal vändatud põnevik, peaosades Johnny Depp, Joel Edgerton, Benedict Cumberbatch ja peotäis häid näitlejaid, kes ülikonda kandvates rollides tuntud.

Bulger (Depp) töötas FBIiga koos, et konkureeriv itaalia maffia rööbastelt lükata ning mehe lapsepõlvesõber, FBI agent John Connolly (Edgerton) söötis informatsiooni nii, et Bulger aastaid tagajärgedeta tegutseda sai. Kahju ei teinud muidugi ka asjaolu, et Whitey Bulgeri vend Billy (Cumberbatch) oli Bostoni senaator.

Hämmastav on asjaolu, et kui Bulger lõpuks tagaotsitavaks kuulutati, õnnestus mehel üksteist aastat lindpriina maailmas veeta, enne kui ta kätte saadi. Niiet lugu iseenesest on huvitav, mees on huvitav, teda ümbritsevad sündmused pakuvad piisavalt materjali.

Film on teoorias eluloodraama segatud tüüpilise gängsterfilmi istume baaris ja arutame tapmise üle tüüpi stseenidega ning tulevahetuste ja FBI pintsaklipslaste bürootülidega pikitud. Tegelikkuses läheb lugu aga veidi teisiti - film ise pole pooltki nii valju ja agressiivne kui treiler lubab.

Johnny Deppi kehastatud Bulger on halastamatu psühhopaat, kes kägistab mehi ja naisi vahel mõjuvatel põhjustel ja vahel, sest tal on halb tuju. Kuidas Bulger päise päeva ajal laste mänguväljaku kõrval mehele kuulirahe kõrri laseb, on vägagi õõvastav stseen. Sama õõvastav on ilmselge igasuguse empaatia puudumine ning jäägitu lojaalsuse absoluutne eeldamine, väikseimate vigade karistamine ning vägivalla vajadus ning nautimine. Depp on oma rollis vägagi veenev.

Edgerton agent Connollyna, kes Bulgerile ka lõpuni lojaalseks jääb, vastupidiselt enamikule tema illegaalsemate elukutsetega kolleegidele, mängib oma rolli - nagu naisele öeldud, sa abiellusid poisiga tänavatelt ja selleks ma jään. Kuidas kahe mehe sõprus ning lojaalsus püsib ning kuidas teoreetiliselt legaalsem kuju kõrge moraaliga ei hiilga, on väga huvitav jälgida.

Vaiksemalt lahendatud tapmised ning loogilis-pragmaatilised diskussioonid ning vähem üliemotsionaalset materjali on küll uus toon gängsterifilmide buketis, kuid üldmulje aspektist pigem boonuseks. Tempo on rahulik, sündmused vahepeal ligadi-logadi, kuid näitlejate esitlused on väga head ning see hoiab filmi täpselt parajal määral koos ning lineaarsena.

Dakota Johnson tuleks kahjuks välja arvata - niivõrd kui subtiilne hirm hilja koju tuleva mehe ees usutavalt mängitud, ei saa ta melodramaatilisemate stseenide kandmisega hiljem hakkama.

Film jätab pikemaks ajaks mõtisklema ning on täielikult omalaadne sarnaste keskel.

Plahvatuslike heliefektidega plahvatuslike konftrontatsioonistseenidega pikitud põnevike fännidele siiski ei soovita, pigem aeglase tempoga filmide ning kohtudraaamade ja taolise, ning muidugi Johnni fännidele - üle pika aja tõsiselt hea töö just eriti tema poolt.

IMDB (link)

Filmiveeb (link)

1909. Selma Lagerlöf: "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige)

Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf (1858–1940), esimene naissoost Nobeli kirjanduspreemia laureaat, üllitas "Nils Holgerssoni" seiklused aastatel 1906 ja 1907 kahes osas, oli Nobeli kandidaadina esitatud juba järgneval aastal ning pärjati kirjanduspreemiaga 1909.

Lagerlöf oli noorest east peale lapsepõlves kuuldud legendidest ning jutustustest inspireeritud kirjutama ning töötas õpetajana. Tal paluti algselt kirjutada Rootsi maateaduse lugemik algkoolile, selle idee kohaselt sündis "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi".

Lagerlöfi veendumus oli töötada fantaasia, legendide ning muinasjutuliste elementidega, ta kritiseeris näiteks Strindbergi realismi. Ka Nobeli akadeemia kiitis preemia andmisel Lagerlöfi imelist ning idealistlikku - see sõna Akadeemia kiidukõnedest vist niipea ei kao - kujutlus- ning jutustusvõimet.

"Nils Holgersson" on ilmselt parim maateaduse lugemik, mida mina kunagi lugenud olen, ja antud hetkel on mul kahju, et ma Rootsis algkoolis ei käinud, sest seda algkoolis lugeda oleks olnud tõsine lust.

Raamat jutustab 14-aastasest Nils Holgerssonist, kes on rahutu hingega teismeline poiss, kes oma vanematele peamurdmist põhjustab, kuna kooliskäimisest ja enese harimisest ei huvitu, samal ajal metsas linnupesi rüüstamas ja loomi kiusamas käib.

Nilsi maailmavaade muutub aga väga kiirelt, kui kirikust koju jäänud poiss üksi kodus olles äkitselt päkapiku avastab. Kinnipüütud tige päkapikk muudab Nilsi endasuuruseks ning poisil tuleb nüüd pisikesena läbi maailma tatsuda.
Paralleelselt lendab parv metshanesid üle Nilsi talu ning kutsub hanesid kaasa, üks Nilsi hanedest vastab kutsele ja Nils lendab koos valge hanega metshanede seas üle mägede ja põldude.

Nils Holgerssoni seiklused on samaaegselt inimlikkuse ning loodusega harmoonia hoidmise piibel, kuna selgitab noorele lugejale, miks metsloomad tuleks rahule jätta ja austavalt liigikaaslaste ning üldiselt elusolendite suhtes käituda; seletab, millised loomad ja eriti linnud üldse Rootsis ringi lendavad-sibavad, millistes kohtades on milline ilm ja jälgib Nilsi reisi metshanede ning teiste loomade seltsis.

Müstilise päkapiku ja teatud maagia olemasolu jääb seletamata, kuid nagu eelpool mainitud: Lagerlöfi maagiline element on tema loomingu vundament.

Ka täiskasvanud lugejale on "Nils Holgersson" põnev, mõnus võimalus lapse fantaasiamaailmas lennelda, loomariigi tegemisi jälgida ning Nilsi moraalset ning eetilist kasvu jälgida.

Vapustavalt hea!