Meelis Friedenthal: "Mesilased" (2012)

Käisin eelmisel sügisel Frankfurtis raamatumessil ja leidsin eesti "kioskist" Estonian Literature Centre'i (ELIC) brošüüri: 12 Estonian Books to Translate (link). Nii muuseas soovitati Meelis Friedenthali "Mesilasi". Olin isiklikult väga üllatunud Friedenthali kirjanikutegevusest, kuna olin kunagi Friedenthali seminarist osa võtnud (sain A ;-) ) ning ei oleks arvanud, et mees midagi muud kirjutab kui teaduslikke artikleid. Kuid lausa Friedenthali vikipeedia-sissekanne tituleerib mehe esmalt ulmekirjanikuks ja siis teoloogiks. "Mesilased" on eesti autori teine romaan, düstoopiline esiklaps "Kuldne aeg" ilmus 2004. Friedenthal valiti 2012, "Mesilaste" eest, Juhan Liivi klubi poolt aasta kirjanikuks.

Romaani tegevus leiab aset umbes ühe nädala jooksul Eestis, peaasjaliselt Tartus. Üliõpilane Laurentius Hylas on saanud Rootsi riigilt stipendiumi Tartus õppimiseks ning on nüüd teel Leidenist Tartusse. Kirjeldatakse Laurentiuse Tallinna saabumist, teekonda Tartusse ning esimesi päevi Tartu Ülikoolis.

"Kuldse aja" ilmumisel öeldi, et Friedenthal olla "ebatavaline ulmekirjanik" (Algernon) ning "intellektuaalne ulmekirjanik". Sama võib öelda ka teise üllitise kohta - "Mesilased" on tooni poolest intellektuaalne romaan melanhoolse protagonistiga, kelle vaevusi ühest küljest peategelase perspektiivist, teisalt  Aristotelese, Galeni ning Plutarchi teoreemide taustal lahatakse. Nagu Laurentiuski - püüeldes oma melanhooliat meditsiiniliste teadmiste abil kontrolli all hoida ning lähenedes oma kehale ning vaimule kui vaatlusobjektile, üritab noormees palavikust ning nõrkusest üle olla ja keskenduda tudengiks olemise akadeemilisele aspektile. Laurentiuse kehaline seisund ning sündmused tema ümber ei võimalda enese ravimist mitmel juhul.

Meelis Friedenthal TÜ Raamatukogus

Romaani esimestel lehekülgedel räägib Friedenthal huumoritest ehk kehamahladest ning seletab, kuidas melanhoolse Laurentiuse tasakaaluks on olnud papagoi Clodia, kes oma sangviinilise olemisega noormeest tasakaalustab. Papagoiga juhtub aga - õnnetus? - ning Laurentius peab üksi uues riigis hakkama saama. Kuni Clodia müstilisel viisil tema juurde tagasi tuleb.

"Mesilased" kirjeldab mitte vaid melahnoolia võimalikke põhjuseid ning kehast haiguse peletamise erinevaid meetodeid meditsiinilisest-filosoofilisest seisukohast, vaid joonistab pildi 17. sajandi Tartu Ülikoolist - selle tudengitest, professoritest, mõningatest argipäevatavadest ning probleemidest, millega tänapäeva tudengitelgi võidelda tuleb: uues linnas kohanemine, korteri leidmine, enese juurde sobivate ning mittesobivate kaastudengite kogemine, üksindus, mõningane eksistensiaalne kriis ning need, kes lõpus teki ja hinge soojas hoiavad.

Romaanis esineb mitmeid ajaloolisi tegelasi, nt. rektor Below, matemaatikaprofessor Dimberg jt. Samuti on teatud määral kirjeldatud Tartu linna, nii nagu algaja tudeng seda 17. sajandil kogeda võis - Laia tänava ja jõekalda vahel.

Laurentiuse teadlik elu palaviku ning sellest vabanemise vahel seguneb peagi nägemuste, unenägude ning teadmata omanikuga perspektiividega, mis loo pingetaseme umbes kolmekümnendal leheküljel väga kõrgeks krutivad. Tegelast ning tema ümbrust, temaga toimuvat ning tema ilmavaadet on kirjeldatud põnevalt-süngelt-tundeliselt-värviliselt ja seda kogu romaani vältel, mis teeb lugemisest tõelise naudingu. Lendasin praktiliselt üle "Mesilaste" kahesaja lehekülje. Narratiiv on põnev, müstilised mõistatused Laurentiuse sees ning tema ümbruses tekitavad huvi toimuvas, kirjeldused haaravad kaasa.

Seetõttu on romaani lõpp küll harmoniseeriv - lühidalt mainitud mesilaste temaatika tuleb käsitlemisele ning tundub, et Laurentiusel saab Tartus hästi minema -, kuid äkiline. Romaan oleks võinud olla sada lehekülge pikem, jutustada teise nädala Laurentiuse ülikoolielust ning müstilistest ööaktiivsetest võõrperspektiividest, kelle erinevad isikud - kui need Laurentiusest väljaspool peaksid elama - seletamata ning avaldamata jäävad. Võiks rohkem seletada müstilise Clodia tausta.

Samas on igaühel võimalik romaani sees ning autori järelsõnas pikalt-laialt kirjeldatud teooriate abil järeldada, mis miks juhtus. "Mesilaste" visuaalselt ning emotsionaalselt rikkalik tekst tekitab huvi teaduse vastu, visandab 17. sajandi Tartu tudengimaastiku ning selle esiplaanil tagasihoidlikus tudengitoas poogna kohal küürutava melanhoolse Laurentiuse. (Kes võiks sama hästi olla Meelis.)

Võiksin edasi kiita, kuid jätan teile endile selle hää kogemuse, mida mulle "Mesilased" pakkus. Friedenthal on kirjutanud väga võimsad kakssada lehekülge.

Romaanikatkend EPLis: (link)

Andrus Kasemaa: "Leskede kadunud maailm" (2012)

1984. aastal sündinud Tartu Ülikoolis kirjandust õppinud eesti kirjanik Andrus Kasemaa luuletused ilmusid üksikult "Loomingus" ning "Vikerkaares", järgnesid Luulekogud "Poeedirahu" (2008), "Lagunemine" (2009) ning "Kustumata õhtud" (2012). 2012. aastal üllitas noor kirjanik ka oma esimese romaani "Leskede kadunud maailm".

Kasemaa romaan räägib katkendlikult elust 20. sajandi esimeses pooles. Varasemalt kujundatud Poeedirahu fiktiivne küla ("Poeedirahu on küla, kus pole eriti midagi peale leskede, rebaste ja mahajäetud majade" - Kasemaa, Lagunemine) kohtub nüüd reaalsete kohtadega: juttu on Kodavere surnuaiast ning Peipsi ääres käimisest. Ilmneb, et romaan põhineb Poeedirahu leskede kataloogil - autori huvi on leskede uurimine ning nagu pealkirigi ütleb, üritab Kasemaa erinevate fragmentide ning mineviku piltide abil läbi leskede silmade nähtud vana maailma lugejale lähemale tuua.

Gonepteryx rhamni.70-aastased nukud-
lesed arenevad 80-90-aastaselt kauniks
liblikaks, kui nende jutuvestmise osku-
sed küpses eas täiuslikkuse saavutavad.

Tema imetlus leskede suunas on väga huvitav - võrreldes noid vanu naisi liblikatega, ülistades nende rindu, aluspesu, juukseid, jäsemeid, asetab Kasemaa lesed nostalgia pjedestaalile ning valab üle sädeleva empaatiaga. Autoril tundub olevat kõrgendatud huvi liblikate vastu, mistõttu võrreldakse konkreetse isenditega ning tuuakse ära ka liikide ladinakeelsed nimed.

Kasemaa toon inimelu jooksu näitamisel on tabavalt morbiidne - tal on õnnestunud kirjeldada elurõõmu vanades silmades, mis noorust mäletavad, samaaegselt väikese tüdruku lapsepõlve jutustades sinast juba leseks nimetades meenutada elu kiiret lahkumist ühe inimese sõrmede vahelt. Samuti on esteetiliselt-traagiliselt kirjeldatud küla tühjust ning mahajäetust, säilitades nö. taluidüll ning kaunid metsad, künkad, aasad, heinamaad, meenutades samal ajal, et sellel maal pole tulevikku.

Samuti on romaan folkloristile ning filoloogile äärmiselt huvipakkuv - kursiivis on üldtekstis ikka ja jälle esile toodud paras ports väljendeid, mida lesed argipäevaselt kasutasid, millest minu põlvkond veel aru saab, kuid noorematele ilmselt sõnaraamat välja anda tuleks: vassong, undrecht, suhvel, junge, tuterdama, vimpstükk, noostall, peakool, vehvermints nusmeldama. Põnev!

Sellega piirdub aga Kasemaa romaani positiivne kriitika.


Autor pole suutnud otsustada, kas läheneb leskede temaatikale eelkõige teaduslikust (liblikad, teaduskeel), raamjutustuse (leskede endi mälestused otse plaadilt kirja pandud, ei eraldu tekstist), leskede endi juttude kogumiku või neutraalse autori perspektiivist (autor ise on figuur oma romaanis). Puudub objektiivne kirjeldusvõime ning ühtne sisuline kujundus, autor on oma tekstist emotsionaalselt niivõrd täidetud, et unustab kompositsiooni vajaduse ning paneb tükk-tüki haaval kirja fragmente ning mälestusi nii iseenda kui leskede pagasist, jälgimata teemade ajalist või sisulist lineaarsust. Siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Autor ei valitse materjali.

Teema südamelähedus on tinginud ka stilistilise lohakuse - tuleb ette ohtralt sõna- ja isegi lausekordusi, mis teksti nautimise väga raskeks teevad. Kui esimesed paarkümmend ning viimased kümme lehekülge välja arvata - neid nautisin ning algus täitis mind hüva lugemiskogemuse eelrõõmuga -, on tekst kuhjatud tühjade sidesõnadega. Autor justkui alustaks uuesti ja uuesti. Muudkui minnakse tagasi samadesse kohtadesse ja üritatakse sümpaatiat ning pilti korduvalt värvidesse panna, kuid pidev ekslemine võtab emotsioonidelt ning mälestustelt võlu.

Kõige jubedamad on pesu- ning elektroonikateemalised kommentaarid lehekülgedel 61 ning 78 - autor mõtiskleb, kas tänapäeva vanaemad "neid punaseid stringe" kannavad, milles neil külm hakkaks, nendib et tänapäeva pesu, mida ta ise kannab, on nõnda tilluke, ning viskab vahele, et internetist ei tea lesed enam midagi. Need kommentaarid toovad lugeja kontekstist ning sihimeeleolust täielikult välja ja panid mind näiteks suunurka allapoole kõverdama.

Autor oleks pidanud enne romaani kirjutamist otsustama, mis teemadel tahab kirjutada, kellest, millal, kus ning mis eesmärgil. Erinevate leskede mälestused teatud teemadel, Kasemaa fiktiivse küla sündimisest ning tema enese lapsepõlvest alatuna ning siis leskede lapsepõlvesid kirjeldades, siis surnud meesteni jõudes ning lõpetades nende ilusate esimeste lehekülgedega, mis lugejale Poeedirahu/Kodaveret/Kasemaa koduküla tutvustavad, struktureerides teost paari-kolme peatükiga, oleks olnud suurepärane.

Romaani ehtivad kahe lehekülje laiused fotod on huvitavad - kuid kas neil on kujutatud autorit, milliseid leskesid, millistel aastatel? "Liia Mägi klaasnegatiivide kogu" on ainus info, mida lugejale sisekaanel pakutakse. Teaduslik lähenemine seega ebaõnnestunud - emotsionaalsest perspektiivist lähtudes võiks fotodel mingi seos olla romaaniga, teemadega, mida teatud lehekülgedel käsitletakse - kuid nad hõljuvad vaid teksti kõrval. Parema käsitlusega oleks neist saanud väga sobivad illustratsioonid, antud hetkel ei tee nad teksti, ei tervikuna ega osakaupa, oma olemasoluga kraadigi paremaks.


Kasemaa luuletused on õndsalt õõvastavad ning joonistavad Eestimaa taludest ning sisemaailmadest tõepäraseid pilte. Sõnadega oskab autor ümber käia. Samuti on ta absoluutselt võimeline tekitama tugevat emotsiooni. Kahju, et noormehel pole õnnestunud oma andekuse (ning teksti-) fragmentidele toetudes toimivat romaani kokku panna.

Ainus abi on siinkohal loota, et "Poeedirahu" autor on oma järgmise romaani paremini läbi mõelnud ja suutnud sellest abitust vaheformaadist välja tulla ning kaks aastat hiljem juba kogenud proosakirjanikuna toimiva narratiivi luua.

1903. Bjørnstjerne Bjørnson: "Novellid"

Varase Norra kirjanduskriitika poolt "suurimaks eal elanud norralaseks" tituleeritud norra kirjanik Bjørnstjerne Martinus Bjørnson (1832–1910) pälvis Nobeli kirjanduspremia aastal 1903. Põhjenduseks tõi Akadeemia eelkõige tema "luule erakordse hingelise puhtuse ning kirjutamisel kordumatu värskuse". Bjørnsonit on aga ka kritiseeritud, näiteks August Strindberg pidas teda valeks ning võltsiks ja võrdles professionaalse pidudel ning matustel kõnelejaga. Bjørnson ise olla end "Norra kõige sõimatumaks meheks" nimetanud.

Objektiivselt kuulub Bjørnson nn. "nelja suure norralase" seltskonda, koos Henrik Ibseni, Jonas Lie ja Alexander Kiellandiga. Ibsen ja Bjørnson on kaasaegsed, mitmed tähtsad teosed ilmusid aastase vahega, mistõttu kahte suurkuju ka rivaalideks peeti.

Tõde on, et Bjørnsoni looming on väga mahukas - mees tegutses dramaturgi, novellisti, romaanikirjaniku, ajakirjaniku, teatridirektorina ning oli tuline sotsiaalse ning soolise võrdsuse eest võitleja. Tema artiklid ilmusid rahvusvahelisel maastikul ning eriti hilisemal eluajal oli Bjørnson poliitiliselt väga aktiivne ning võitles Norra-Rootsi samaväärsuse eest. Samuti kirjutas ta Norra hümni sõnad.

Bjørnson alustas oma karjääri 1850ndatel keskajast inspireeritud näidenditega ("Kuningas Sverre", Sigurd Slembe", aga ka rahvusvahelises kontekstis, nt. "Maria Stuart". Rahvusvahelist kuulsust tõid aga nö. talunikujutustused või külanovellid, näiteks jutustus "Synnöve Solbakken" ("Päivila Synnöve") kogus hulgasti poolehoidu ka näiteks Saksamaal (kus autor mõnda aega paguluses viibis)
ning on isegi mitmes variandis (1920ndatel, 50ndatel) filmilinale jõudnud.


Bjørnsonit nii kiidetakse kui kritiseeritakse tema idealismi poolest, mis aga, nagu eelmistest postitustest meenub, Akadeemiale tähtis kriteerium Nobeli laureaatide valimisel. Tänapäeva lugeja perspektiivist tunduvad tema jutustused tõepoolest veidi naiivsed - nagu Gustav Suits on "Noor-Eesti" artiklis kirjutanud: "üle tõelikkuse särab romantika"  -, kuid annavad teisest küljest siiski - minu silmis - realistliku ülevaate norra talumehe igapäevast, unistustest, kohustustest, hirmudest ja veidi ka talutöödest.

Lugesin Suitsu poolt talupojajuttudeks tituleeritud "Arne" (1859), "Synnöve Solbakken" (1857) (saksa keeles sama pealkirjaga, ek. "Päivila Synnöve") ja "Kaluritüdrukut" (Fiskerjenten, 1868) ning pean ütlema, et nende naiivsus on nähtav, kuid tegu on kaasahaaravate tegelastega. Tematiseeritakse noorte inimeste armastust religioossetest konventsioonidest koormatud ühiskonnas, vastalisi tundeid isade-emade, poegade-tütarde, õdede-vendade vahel, religiooni rumalat tähtsust taluühiskonnas - nagu säänses eesti kirjanduseski sarnaselt leida võib, Norras küll räigemas mõõdus. Synnöve vanemad näiteks on väga religioossed, mistõttu keevavereline Thorbjörn, kes pidevalt norijatele mulku lööma kipub, arvab, et üldse näitsiku vääriline pole. Vabameelse viiuldaja poeg Arne ning tema armastuslugu Eli Kampeniga viibib vanemate sünge varju tõttu. Kaluritüdruk Petra aetakse sadamalinnast välja, kuna kihlus kogemata kolme noormehega, kuid saavutab taas poolehoiu ning kuulsuse näitlejana. Tema karjääri algusele eelneb küll pikk diskussioon teemal, kas näitlemine ja hea kristlane olemine üldse kokku sobivad.

Huvitavaks ning lugemisväärseks teeb varajase loomingu novellid asjaolu, et autor on algusest peale käsitlenud inimtüüpe igast sordist ja seda nii nais- kui meessoost protagonistides: vagur-usklikust Synnövest impulsiivse Petrani, introtvertsed Eli ja Arne, kelle paaripanekule vanemad kõvasti-kõvasti kaasa peavad aitama; seelikukütist külaviiuldajast tõsimeelse pastorini ning iga figuuri loomuse ning motiivide üle mõtiskledes ja neile omajagu tausta ning ambivalentsust lisades.

Antud novellid kuuluvad Bjørnsoni varasemasse loomingusse, hiljem võtab autor ka süngemad jooned ning teemad üles, kuid just need jutustused on Akadeeima poolt välja antud erikogumikus valitud lugejale meelepäraseks tutvumiseks Bjørnsoniga.

Kellele Eesti autorite talukirjandus meeldib, "Tõde ja õigus", "Näkimadalad" igasugune sarnane, see naudib Björnsoni jutustusi kindlasti samuti.

Kogumikus oli ka 1882. aastast pärinev "Tolm" (Støv), mille lugemise jätsin aga pooleli, sest tegu on väga aeglaselt edeneva raskete, kohmakate dialoogide kogumikust, jutustusest kummitustest ning raskemeelsetest lastest ja religiooni ning hinge kaalust ja tähtsusest. Kuna lugemine edenes aina visamalt, otsustasin katkestada.

Huvitav on kindlasti veel 1877 ilmunud "Magnhild", kus ülalnimetatud sotsiaalset ja soolist võrdsust tematiseeritakse ning rusutud naine abielu selja taha jätab.

Samuti huvitav võiks olla 1883. aastal ilmunud draama "Kinnas", kus teemaks seksuaalmoraal ning sooline võrdsus ka selles kontekstis, mis omal ajal skandaali põhjustas.

Kokkuvõtteks: Bjørnsoni külajutud on lõbus lugemine õnneliku lõpuga ning demonstreerib lugejale väikest osa norra talurahva elust. Eestlasele ei midagi uut, kuid kerge ja silmaringi põhja poole avardav lugemisvara.


Bjørnsonit pole Eestis erilisel kombel tematiseeritud, Internet vaikib suuremalt jaolt ning tõlkeid on vähe leida.

2010 toimus Bjørnstjerne Bjørnsoni loomingule pühendatud kirjanduspäev Tartu Kirjanduse Majas.

Rahva Raamatu netipoest leiab lõbusal kombel ka vaid ühe inglisekeelse draamade kogumiku. (link)

Gustav Suitsu In Memoriam, "Noor-Eesti" 5/6 1910/11, al. lk. 569 (166) (link)
"Päivila Synnöve" Raamatukui raamatupoes (link)
Veel autorilt Raamatukoi raamatupoes (link)

Ekskurss filmilinale: "Nimeta" (Sin Nombre, 2009)

Rezhissör Cary Fukunaga on filmiga "Sin Nombre" joonistatud 96 minuti pikkuse portree Kesk-Ameerika põgenike lootustest, saatustest, heitlustest ning kannatustest pärineb 2004. aastal ilmunud dokumentaalfilmist "Victoria Para Chino", kus veoautotäis põgenikke Texases lämbunult leiti. Sundance'i festivalil pärjati filmi parima rezhii auhinnaga.

Saksa keeles on filmil lisapealkiri "lootuse rong" - nimelt sõidavad põgenikud lootuses läbi Mehhiko USA piir ületada rongi katusel ja peavad end regulaarselt migratsioonipolitsei, paduvihmade ja vaenulike gängide eest peitma ja kaitsema, kuid neid põhja poole viiv rong on lootus uuele elule. Umbes neljanik filmist mängib rongi katusel.

Hondurasest pärit Sayra (Paulina Gaytàn), kes üritab perega New Jerseysse jõuda, kus on kokku lepitud, et tädi neid vastu võtab ning nende eest hoolitseb ja Marade gängi kuuluv Willy ("El Casper", Edgar Flores) tutvuvad, kui Willy gängikaaslasega põgenikke rongikatusel istuvat kampa röövib ning gängipealik Lil Mago (Tenoch Huerta) Sayrat vägistada üritab. Willy tapab Lil Mago, päästes sellega Sayra au, kindlustades aga gängi kättemaksu.

Film räägib Marade gängi koodeksist, ärist, sõprusest, vendlusest, kohustustest ning ohvritest, mida väga õrnas eas ("Smiley", Kristyan Ferrer, on ilmselt kümme-üksteist-kaksteist ning tapab filmi jooksul kaks meest) tuleb gängile tuua. Willy tundub aga olevat ainus gängi liige, kellele mustvalge grupimentaliteet ning Lil Magole allumine ei istu. Seetõttu saab temast põgenik ning algab võitlus gängi väga laia haarde pikkadest küüntest pääseda ning Willyga liituva Sayraga koos USAsse reisida.

Rezhissöril on õnnestunud nii toorus ja vägivald kui vendade vahelised hoolivad suhted jäädvustada ja seetõttu on "Sin Nombre" samaaegselt vägivaldne, kuid inimlik. Willy püüded tüdruksõpra Marthat (Diana Garcia) gängi ees kaitsta ning Martha teadmatusest tingitud kadedus, samal ajal tugevana tunduva tüdruku sügav hirm Lil Mago ees, Lil Mago ebaambivalentne julmus ning halastamatus kuid samal ajal õrn käsi vennale ning oma pojale muudavad tegelikult mõrvari staatuses olevad halva poole esindajad kui mitte sümpaatseks (Lil Mago kindlasti mitte), siis vähemalt huvitavaks.

Hästi filmitult on verevalamine ning ahastus kordades esteetilisemad kui seks ja armastus.

Fukunaga tutvus isiklikult gängide tätoveeringukoodeksiga ning veetis aega Kesk-Ameerikas ja uuris gängide kohta, kes põgenikke veavad, mis figuuride realistlikkust veel kraadide võrra tugevdavad.

Sayra kui süütu tüdruk on läbi filmi lausa ebarealistlikult edukas ning ettekuulutus, et ta pääseb USAsse saatana abiga, mis vihjaks Sayra langusele päästmise saavutamiseks, jääb ära. Sellest hoolimata tundub tüdrukul olevat mõistmist Willy pattude andestamiseks ning tüdruk on suhte algusest peale tunduvalt arusaajam ning tugevam kui Martha seda kunagi olla oskas. Sayra silmis on kannataja pilk ning see teeb temastki teadja kannatajate ringis ja näitab, et tüdruk ei ole veel naine, kuid mitte enam laps. Sama pilk on ka "Smiley" silmis, kes lubab reeturi truuduse tõestamiseks silma pilgutamata oma käega tappa.

"Smiley" ja uus gängijuht El Sol plaanivad kättemaksu

Nagu aga elu oma paljas tooruses, on nende noorte armastuslugu kurva lõpuga ning saates Sayra esimesena üle jõe, jääb Willy kaldal oodates gängikaaslastele kätte ning Smiley kütab talle kuuli kerre. Masendav, kuid realistlik lõpp. Nagu asfaldil õitsev lill, mille autoratas mingil hetkel kindlasti tapab, ei kasva noorte suhe üle utoopilise Ühendriikide piiri.

Kas Sayra päriselt oma sugulaste juurde jõuab, ei ole päris kindel, tundub aga, et tal õnnestub piiri ületamine. Ülejäänud rongikatusetäis põgenikke püütakse - vähemalt selgub nii gängiliikmete vahelistest dialoogidest - kas kinni või kaotavad nad muude intsidentide käigus oma elud.

Fukunaga portree Kesk-Ameerika gängide hirmuvalitsusest niigi vaese ja halli elu üle on täpne, asjalik, emotsioonidest täpselt õigel määral küllastatud ning näitab julgelt elu süngeid värve. Ometi on tal õnnestunud peita "Sin Nombre" veristesse kaadritesse usku, lootust ja armastust. Ja seda värviliselt, looduslähedaselt, tehes kurbusest ning hirmust esteetilised fenomenid, tuues Sayra kurva pilgu esiplaanile, kuid jättes taustale rongi ülikaunite mägede ja värvilise taeva vahel.

Soovitan väga soojalt.

Ekskurss filmilinale: "Modigliani" (2004)

20. sajandi alguses eelkõige oma alkoholilembuse kui oma kunstiga laineid löönud portreekunstnik, veini ning naiste armastaja ning piinatud hingega tihti kannatustes elanud kuid kaunite portreedega maailma kaunistanud Amedeo Modiglianist vändatud film keskendub eelkõige tema armastusloole Jeanne Hébuterne'iga ning rivaalitsemisele Picassoga. Samuti näidatakse kunstnike elu ja olu 20. sajandi alguses.

Film "Modigliani" (2004, Rezhissör Mick Davis) on nagu Modigliani loomingki tehtud ilusates värvides ja võimsa muusikaga, kuid selle sisu on täis kannatusi ning kurbust, hullumeelsust ja ekstreemseid tundeid.
Kuid mida muud piinatud geeniuse tüüpi kunstnikult oodata!


Hoiatan: spoilerid tulevad nüüd, avaldan filmi sisu ja lõpu.



Filmi raamiks on Jeanne ise, kes küsib vaatajalt, kas too on kunagi armastanud nii tugevalt, et on nõus end selle nimel hukatusse saatma? Filmi lõpukaadris loodab ta, et teda mõistetakse ja talle andestatakse - naine ei saa elada Modiglianita ning pärast kunstniku surma hukkabki ennast, sest nagu eelnevalt emale öelnud: mul pole valikut.

Antud kaadrites siis Jeanne filmi alguses ja lõpus, näiliselt rääkides vaatajaga juba neljanda korruse rõdul istudes ja enese allaheitmiseks valmistudes.

Film ise algab Modigliani sisenemisega kohvikusse, kus Pariisi kunstnikud igaõhtuselt hängimas, visates roose ning luuletades. Publik on temast vaimustuses - ajaloo annaalid räägivad, et kui Modi (tema hüüdnimi tähendab prantsuse keeles umbes "neetut") Pariisi tuli, oli ta veinikonsuum vähene ning joonistuste arv päevas saja ringis, kuid Pariisi õhk muutis ta vagabondiks, kes pigem purjus peaga läbi tänavate hulkus ning inimeste meelt lahutas.

Modigliani tutvub Jeanne'iga joonistustunnis ning maalib neiut, areneb afäär ning katoliku perest pärit Jeanne jääb rasedaks. Tema ema mõistab tütre armunud südame kannatusi, kuid isa keelab Modiga suhtlemise ning ähvardab lapse nunnade kasvatada anda. Jeanne'il aga pole valikult, sest süda tahab seda, mida süda tahab.

Vahepeal on Modigliani rivaalitsemised Picassoga ning nende sõbralik vihkamine keskpunktis, ütlenb Modigliani isegi Picassole, kes küsib: Miks sa mind vihkad, Modi? vastuseks: Ma ei vihka sind, ma ise olen see, keda vihkan.
Picasso üritab Modiglianile läheneda, viib teda isegi Renoiri, "Jumalaks" tituleeritu, maakodusse kunstnikuga tutvuma - Renoir leiab, et Modigliani on hull ja naeratab kõiketeadvalt -, kuid ühel hetkel solvununa - tõestisündinud lugu - maalib Modigliani kingitud pildi lõuendi üle.

Mida filmis ei mainita on väike teadaolev fakt, et Modigliani kandis alati kenamat ülikonda, kuid Picasso pigem lihtsat pruuni riiet ning Modigliani olla nentinud, et oskus hästi maalida ei tohiks olla vabanduseks halvasti riietuda. mis Picassot väga solvas. Üldiselt pean aga ütlema, et filmi mikrosüsteemi kontekstis on tõde väga täpselt järgitud ja polnud vaja publiku tähelepanu leidmiseks mingeid elemente suuremaks puhuda ega ilustada; kõik, mida filmis näidatakse (peale paari pisitillukese narratiivi mitte mõjutava detaili) vastab - vähemalt minu uuringute kohaselt - tõele. Ka see on kiiduväärt asjaolu.
(Okei, Balzaci kuju oli tol aastal maha võetud ning ilmus hiljem uuesti selles pronksses variandis, mida filmis näha; Frida Kahlo oleks pidanud olema noorem; teatud muusikapalad mida filmis mängiti ei eksisteerinud tol ajal veel. Seda ei pea ma filmi mikrosüsteemi kontekstis niivõrd tähtsaks.)


Modi ja Picasso rivaalitsemine leiab kõrgpunkti kui kuulutatakse välja maalikonkurss, millest Picasso poolt matadooriks tituleeritu ja "Härg" ise osa võtavad. Samuti osalevad Soutine, Utrillo, Riviera ning Kisling.


Modi, kelle esimene ja ainus näitus varakult suletakse, kuna aktimaalid avalikkuse silmis liig skandaalsed, kannatab oma edu ning edutuse all samamoodi - Jeanne ning ühine laps, teine rasedus, vastutus tema õlul ning ühtlasi tema enda sisemine laps, kes mingil hetkel kehastub ja temaga juttu ajab ning Modit vastustundlikumale rajale üritab suunata - Modi on vaid vaba mees kunsti küüsis ning nagu teised figuurid on ta õnnelik luues, mitte argipäevas.

Filmi kulminatsiooniks on kõigi osalevate kunstnike loomisprotsess ning nende nägudel lähivõtetes avanev piin, töö, emotsioonid, mis lõuendisse voolavad ning katarsis maali valmides. 84'50'' - 89' 50'' on need viis minutit, mis "Modiglianist" eelkõige kunstniku hinge kehastava meisterfilmi teevad. Võiksin antud stseeni vaadata kordades ja kordades veel.

Konkursipäeva saabudes teab Modi, et lapsena põetud tuberkuloos pole tema kehast kunagi lahkunud ning tema elu ei kesta kaua. Seega annab ta pildi usaldatud kätesse ning läheb enese ja Jeanne'i jaoks abielutunnistust tooma. Sellega maandub ta - vaid paar drinki! lähimasse baari, kus kuulutab, et on maailma rikkaim mees ning kummutab alla vähemalt pudeli absinti. Kuna Modil aga üldiselt aktsepteeritud rahaühikuid ei ole ja ta kell kaheksa äkitselt arvet maksmata baarist välja ruttab, tuleb tal maksta verega ja Modi pekstakse armetult läbi.



Nii kukub ta oma pisikesse korterisse ja kuigi Jeanne teda arstida üritab, tuleb Modil siiski haiglasse minna - sealgi ei saa teda enam aidata, ning viimaste sõnadega: "Aeg on see hullumeelsus lõpetada" jätab Modi hüvasti. Surivoodile kokku tulnud sõbrad asuvad teda hullunud näoilmetega täis kannatust kuid samaaegselt inspiratsiooni joonistama.



Film lõpeb küll Jeanne'i enesetapuga kuid enne seda näidatakse veel viimast korda Modit oma täies hiilguses, Balzaci kuju ümber tantsimas, veinipudel käes, täis graatsiat ja vaimustust:

Kuhjasin antud postitusse hulgaliselt screenshote filmist, kuna vaatasin filmi uuesti vaid blogimise ajel ning tahtsin teile näidata, kui ilusalt erinevad stseenid on lahendatud. Muusika, visuaalne seade ning näitlejatöö on kokku pandud mõjukalt ning õigesti. Film iseenesest on kunstiteos.

Muidugi võiks siinkohal kiita Andy Garciat, kes nimirollis väga head tööd teeb, oma õnnelik-õnnetu lootusetuse ning hulluse ning loomise valguse oma miimikas täpselt niimoodi välja mängib nagu peab; samuti Elsa Zylberstein, Jeanne, piinatud, lootusrikas, pettunud, kuid armunud ja viimase hingekübemeni Modi oma, viimase hetkeni tema külge seotud.

Siis ei tohi aga unustada Omid Djalili Picassot, kes nüansid ma-vihkan-sind ning ma-tahan-su-sõber-olla ning mul-on-sust-kahju ning ma-imetlen-sind-Modigliani vahel suurepäraselt välja mängib; Hippolyte Girardot, kes hullumeelsusest enim piinatud Utrillona filmi kõige ebastabiilsema elemendina ka Modiglianis uue tahu välja toob (imeilus stseen on Modi külaskäik kui Utrillo tõepoolest hullumajja pannakse) - kokkuvõttes on nii suuremad kui väiksemad kui pisitillukesed elemendid paigas ja tasakaalus.

Ühesõnaga, kes veel Modiglianit ei tunne, vaadake ja veetke kaks suurepärast tundi oma elust visuaalse, audiaalse ning näitlejaliku meisterklassiga.

Ilusa artikli Modigliani elust ja loomingust leidsin samuti Smithsonianist. (link)

1902. Theodor Mommsen: "Rooma ajalugu" (Römische Geschichte, 1854–1885)

Saksa ajaloolane ning tähtsamaid vanaajaloolasi Theodor Mommsen (1817–1903) soovis juba noore mehena teadlaseks saada, kuid pidi algselt raha teenima tädidele kuuluvates pansionites noori neiusid õpetades. Hiljem sai Mommsen stipendiumi ning oma õpinguid jätkata.

Mommsen avaldas üle 1500 uurimustöö, eelkõige Vana-Rooma ajaloost ning õigusloost selle algusaegadest hilisantiigini. Samuti töötas ta professorina Leipzigis ning hiljem Zürichis ja oli poliitiliselt aktiivne. Ta oli esimene väljaandja ning 17-köitelise Corpus inscriptionum latinarumi looja, mis sisaldab üle 170 000 ladinakeelse kirje nii avalikust kui privaatsest sektorist. Corpust hooldatakse ning täiendatakse tänapäevani. Mommseni ajaloolised teosed Roomast siiani relevantsed ning tema õigusteaduslikel töödel oli suur mõju Saksa tsiviilkoodeksi koostamisel.

„Rooma ajalugu“ („Römische Geschichte“, 1854–1885) on minu poolt loetud lühendatud variandis Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjas 300 lehekülge kopikatega, originaalpikkuses avaldati see viies ning hiljem kaheksas köites. Suurteos käsitleb Vana-Rooma sündi, linna ning impeeriumi ajalugu kuni keiser Diokletianuse valitsusajani.

"Rooma ajaloo" eest anti Mommsenile 1902. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Oli väga huvitav ajajärk Nobeli laureaatide loos, kuna Tolstoi, keda paljude arvates ignoreeriti ning keda paljud Akadeemia liikmed soovitasid, oli moraalselt seisukohalt süüdimatu ning Piiblivastane isik ning see ei sobinud tolleaegsete akadeemia põhimõtetega kokku. Mommsenile polnud mõeldud enne kui Saksamaalt saabus petitsioon 18 väga nimeka allkirjada, teoloogid, ajaloolased, filoloogid - seega akadeemiale sobiliku väärtusega toetajad. Eelnevalt olid kaalukausil "vaid" kirjanduslikus mastaabis tähtsad tegelased. Kuna "Rooma ajalugu" oli aga ka kirjanduslikult ja kunstiliselt kõrge kvaliteediga, leidis Mommsen üldise heakskiidu ning tema suurteost kiideti tookord ning kiidetakse täna.

Sisulised kommentaarid siinkohal siis lühendatud väljaande kohta.

Autor on oma kirjutatus väga subjektiivne – seda mitte halvas mõttes, lugemiselamuse teeb värvilisemaks nt. - põhjendatud - kriitika teatud valitsejate suhtes. Mis puutub üldisesse seisukohta Vana-Rooma alustalade, seltskondlike struktuuride ning arengu kohta, on Mommsen üldiselt positiivne, kohati lausa poleemiline. T'ema Caesari-kiitused mõjutasid muide järgneval sajandil pea kogu Saksa ajalooteaduse vaatenurka.

Tegu on kirjanduslikust perspektiivist oskusliku teosega – loetu on jutustuse, mitte ajalooraamatu tooniga, mistõttu lugu nagu lugu lugeda on huvitav. Kohati esseistlik stiil lõdvendab tohutut sisulist raskust ning teatud narratoloogilise pinge loomisega on võimalik ka kuivemat materjali huviga jälgida. Mommsen räägib nii kultuurilistest eripäradest näiteks toitumisharjumustest ning kuidas sotsiaalkalender geograafiliselt toimis – et külade keskel oli kindlus või loss, mida aga vaid suuremateks tähistusteks reaalselt kasutati; milliseid loomi kuidas peeti, millised külad omavahel hästi läbi said – aga on samal ajal aastaarvude kohapealt napisõnaline – võimalik, et eeldab nende üldteadaolemist. Nagu hea ajalooline jutustus viitavad ka alapealkirjad pigem aspektidele ajaloolises arengus, Mommseni käsitlus on küll ajaliselt lineaarne, kuid ei toetu kuivadele aastaarvudele

Siiski eeldab autor teatud ajaloolist huvi ning teadmistepagasit, sest tema argumendid toetuvad teatud ajalooliste faktide taustale, nt. selgitab ta küll, et räägib etruskidest ehk veneetslastest, ei vaevu aga selgitama oma geograafiliste tekstjoonistuste suuremat konteksti, kui seletab orgude ning külade paiknemist Rooma linna algusaegadel. Mulle kui ajaloomitteteadlasele tundub, et Mommsen vastab kohati mingitele üldteadaolevatele küsimustele, mida mina kunagi kuulnud ei ole.

Samuti tuuakse pea igal leheküljel ära arvukalt ladinakeelseid mõisteid saksakeelses tõlkes, mis lähendab lugejat kirjeldatule ja pakub nii keelelisi kui terminoloogilisi teadmisi... Teisalt on mõnede seltskondlike struktuuride kirjeldused ja laused väga lihtsakohelised, et lugemine liig puiseks ei muutuks. Sotsiaalkultuurilised ning poliitilised aspektid on tasakaalus; kirjeldatud on nii arengud kui nende põhjused.

Kokkuvõtteks on tegu väga hea lugemisvaraga vanaajaloohuvilistele, kuid siiski pigem nendele, kes sellega ülikooli või muu uuimustöö kontekstis. Voodikapiraamatuks ma Mommseni “Rooma ajalugu” ei võtaks.

Inglisekeelne tõlge “The History of Rome“ William P. Dicksoni poolt Mommseni heakskiiduga on olemas mitmes väljaandes ja leidsin selle ka esteri kataloogist, s.t. raamat on laenutatav; samuti on viieköiteline inglisekeelne väljaanne loetav Gutenbergi andmebaasis. (link)

Eestikeelne veeb vaikib Mommsenist samamoodi nagu Prudhomme'istki, sest järeltulijatele jäi ta teadusliku kirjanduse ruumis oluliseks, kui jäi laiemale publikule vähetuntuks hoolimata oma tähtsusest "teadjate" maailmas.

Eestikeelses Vikipeedias leidsin viite, et eesti keeles on ilmunud katkend koguteosest "Rooma ajalugu", tõlkinud Andres Ehin – Nädaline 14. juuli 2007, lk 4 (rubriigis "Lühinäiteid nobelistidelt Andres Ehini tõlkes)