Blogi uus aadress

Wednesday, May 27, 2015

1901. Sully-Prudhomme: Luuletused; Mõtted; Päevik

Kui prantsuse luuletaja, filosoof ja romantik René-François-Armand Prudhomme (1839-1907) Akadeemia poolt esimese Nobeli kirjandus-preemiaga pärjati, tekitas valik kriitikat, ohtrat vastukaja ning vastalisi reaktsioone. Ei mõistetud, miks kirjanduspreemiat ei saanud hoopis tuntumad ning mõjukamad autorid ning juba neli päeva pärast preemia kätteandmist ilmus 43 nimeka kirjaniku poolt allkirjastatud manifest, kus mainiti väärikamate laureaatidena näiteks August Strindbergi ja Selma Lagerlöfi.

Prudhomme pole siiani suurt tuntust pärinud ning olgugi et on huvitavaid aspekte tema elust - noormees tahtis saada inseneriks, kuid silmahaigus sundis õpingud katkestama; samuti õppis Prudhomme juurat, kuid avaldas paralleelselt luulet ning esimene kogumik "Värsid ja luuletused" (1865) pälvis kuulsa kirjanduskriitiku Charles-Augustin Sainte-Beuve'i kiituse ning Prudhomme jätkas loomist ning avaldamist. Viimane kogumik Les Epaves ("Varemed"/ "Killud") ilmus postuumselt 1908.

Nagu paljud Nobeli kirjanduspreemia laureaadid hiljemgi on poleemikat põhjustanud, sest tihti pole ei publik ega kriitikud Akadeemia valikust vaimustunud. Eesmärk oli kõikide kategooriate jaoks väga üldine, anda preemia sellele, kes eelneval aastal inimkonnale enim kasu toonud ning idealismi näidanud, olenemata rahvusest. Näiteks oli 1901. aastal kandidaadiks ka Frederic Mistral, laureaat aastal 1904. Antud temaatika tuleb hiljem kindlasti veelkord jutuks teiste autorite tausta vaadeldes.

Aga see selleks, eesmärk on rääkida autorite kultuurilisest ning kirjanduslikust mõjust enne ja pärast kirjanduspreemia pälvimist ning kuulsamatest teostest.

Sully-Prudhomme'ile anti Nobel järgneva põhjendusega: tema luule andvat tunnistust
kõrgelennulisest idealismist, kunstilisest täiuslikkusest ning harva kohatavast südame ning vaimu ühtimisest - aspektid, mis olid Alfred Nobelile isiklikult väärtuslikud. Seetõttu nägi Akadeemia siis ka ilmselt Prudhomme'is esimese preemia väärilist.

Siiani kuulsaim luuletus on ülalmainitud esimeses kogumikus ilmunud Le Vase Brisé ehk "Katkine vaas", toon selle prantsuse ja inglise keeles:




Le vase où meurt cette verveine
D'un coup d'éventail fut fêlé ;
Le coup dut effleurer à peine :
Aucun bruit ne l'a révélé.

Mais la légère meurtrissure,
Mordant le cristal chaque jour,
D'une marche invisible et sûre
En a fait lentement le tour.

Son eau fraîche a fui goutte à goutte,
Le suc des fleurs s'est épuisé ;
Personne encore ne s'en doute ;
N'y touchez pas, il est brisé.

Souvent aussi la main qu'on aime,
Effleurant le coeur, le meurtrit ;
Puis le coeur se fend de lui-même,
La fleur de son amour périt ;

Toujours intact aux yeux du monde,
Il sent croître et pleurer tout bas
Sa blessure fine et profonde ;
Il est brisé, n'y touchez pas. 
The vase where this verbena is dying
was cracked by a blow from a fan.
It must have barely brushed it,
for it made no sound.

But the slight wound,
biting into the crystal day by day,
surely, invisibly crept
slowly all around it.

The clear water leaked out drop by drop.
The flowers' sap was exhausted.
Still no one suspected anything.
Don't touch, It's broken.

Thus often does the hand we love,
barely touching the heart, wound it.
Then the heart cracks by itself
and the flower of its love dies.

Still intact in the eyes of the world,
it feels its wound, narrow and deep,
grow and softly cry.
It's broken. Don't touch.


Prudhomme'i looming muutus aja jooksul romantilisest analüütiliseks ning tema filosoofilisel tasandil tunnustust leidnud luuletus "Õiglus" (1878) ning proosateos "Õnn" (1888) olid hoopis teistsuguse sisu, ehituse ning stiiliga. Nii luuletuste faasi tundeline, esteetiline aspekt kui näiteks Prudhomme'i päevik, kus autor ise kirjutab, et tema loomingu kogueesmärk on inimlikkuse definitsioon leida ja see värssidesse seada kui proosa faasi analüütiline, loogiline aspekt, kus Prudhomme mõtteterades ning aforismides inimlikkuse varjundeid uurib, on huvitavad ja lugemist-tutvumist väärt. Autoril õnnestub mõlemad konstruktid ilusalt ehitada ning nii mõnigi tsitaat on paljulugenule kauemaks meelde jääv.

Paradoksaalne on siinkohal muidugi asjaolu, et Prudhomme'i lugema satub vaid paljulugenu, kes kirjandusauhindade ajaloost, 20. sajandi kultuuriloost ning kirjanduskaanonite orgaanikast huvitub, sest tänapäeva lugejale on Prudhomme tundmatu isik.

Lugemissoovitust siinkohal ei tee, kuid loodan siiski eestikeelse Google'i tühjust antud tutvustava postitusega vähendada.

Wednesday, May 20, 2015

Jack London: "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903)

Ameerika Ühendriikide autor, ajakirjanik ja esseist, loomaarmastaja, ateist, isa, sõjakorrespondent, amatöörpoksija ning näitekirjanik Jack London (1876–1916) on eelkõige kuulsust kogunud oma lugudega "Valgekihv" (White Fang, 1906) ning "Ürgne kutse" (Call of the Wild, 1903).


"Ürgne kutse" avaldati eesti keeles esmakordselt 1932. pealkirjaga "Kui loodus kutsub" ning seejärel 1975 oma tänapäeval tuntud pealkirjaga.

Romaan mängib sajandivahetuse Klondike'is, Alaskas ning räägib  kodukoerast kelgukoeraks ning seejärel metsloomaks saavast Buckist ning koera elust, kannatustest ja seiklustest. Buck on Shetlandi lambakoera ja kolli segu ning tugev ja uhke loom. Koerast on teada niipalju, et Buck elab Californias kohtunik Milleri juures, kuni röövitakse ja kelgukoeraks müüakse. Loomade maailmas teeb Buck läbi kiire arengu ning tõuseb juhi rivaaliks, inimeste maailmaski mõistab Buck väga paljut ning tema väärtus suureneb iga uue omaniku käe läbi. Pärast aastatepikkust elu tööloomana leiab kontideni näljutatud Buck päästja ning sõbra John Thorntoni näol, kellega koos veel nii mõnigi seiklus läbi elatakse.

Romaani idee on aga siiski, ja siinkohal avaldan ka romaani lõpu, et Buck kui looduse produkt tunneb igavest kutset loodusega taasühinemise järele ja hakkab mingil hetkel sõbrustama huntidega, ei kaota küll oma nö. intellekti kuid muutub aina metsikumaks ja metsikumaks, hakkab murdma metsloomi ning kaob lõpuks täielikult tagasi oma ürgsesse kontingenti, eemale inimeste maailmast, järgides looduse kutset.


London on loo lahendanud väga ilusti, kirjutades mitte esimeses, vaid kolmandas isikus, kirjeldades küll Bucki siseelu ja näidates maailma Bucki silme läbi, jättes selles raames aga realistlikkuse säilitamiseks enamiku detailinformatsioone kohtade ja inimeste taustast ära, tuues lugejani vaid mõned raaminformatsioonid kogupildi näitamiseks.


Romaani toon on teatud määral väga emotsionaalne, kuid London ei pinguta üle ning säilitab põnevuse figuuride vahelise emotsionaalse pinge ning loomade käitumise radikaalsuse näol: narratiiv on täidetud erinevat laadi võitlustega elu ja surma peale. Sama emotsioonidega pikitud pehme toorus on ka näiteks Bucki ja Thorntoni omavahelise suhtluse iseloomuks: Thornton paneb oma käe Bucki lõugade vahele ning koer pigistab seda hammastega. Tough love, nii-öelda. Aga uhked mehed just niimoodi suhtlevadki.

"Ürgne kutse" on väga ilus romaan meestest, loodusest, loomadest ja instinktide järgimisest ning looduse tunnetamisest nii inimese kui loomana ja siseneb aimavalt-kompavalt sellesse maailma, mida inimene vaid aduda oskab, sest meie oleme oma ürgse kutse kaja ammu unustanud.


Samas - võibolla on just nende rudimentide tilluke olemasolu see, mis Londoni romaani niivõrd paeluvaks teeb...
...segatud esteetilise naudinguga ilusast keelekasutusest.


Lugege, lugege!

Wednesday, May 13, 2015

100. Michel de Montaigne: "Esseed"

Prantsuse renessansiaja kuulsamate mõtlejate hulka kuuluv Michel de Montaigne (1533–1592) on essee mõiste esimene kasutaja. "Essai" tähendab prantsuse keeles umbes "katse", Montaigne nägi neis kirjaproovides katseid oma mõtete kirjapanekuks.

Kogumik "Esseed" sündis 1570–1592, esimene ports ilmus juba 1580. Idee oli kirjeldada kaasmaalaste puhul tähele pandud kalduvusi ning loomuomadusi ja nendega seotud mõtisklused kirja panna. Teemad on laialdased: Esseed on sarnased tänapäeval esseena mõistetavatele lühidatele argumentatsioonidele teatud loomuomaduste või inimlike harjumuste teemadel ning on kogutud laiematesse teemade kompleksidesse nagu näiteks Kurbusest, Valetamisest, Laste harimisest, Sõprusest, Valitsemisest, kuid ka kaasaegsetest või teatud paikadega seotud tavadest.

Montaigne on veidi kergema tooniga kui moraalifilosoofid või poliitiliselt iseend liig tõsiselt võtvad mõtlejad, tema esseed sisaldavad sama palju anekdoote kui moraali, Montaigne'i "Esseed" on olnud eeskujuks Descartes'ile, Rousseau'le, Nietzschele ning mitmetele teistele Euroopa mõtlejatele.


Kuna tegu pole just klassikalise romaaniga, omab Montaigne'i "Esseede" kogumik siin erilist kohta ning nii subjektiivne kui objektiivne soovitus oleks vähemalt pilk esseedele heita - teemad on selgelt eristatud, seega saab siinkohal igaüks on huvidest lähtuda.

Internetis inglise keeles täiesti olemas:

Gutenberg.org täistekst inglise keeles (link)

...ning vaid paar katkendit eesti keeles. (link)

Artikkel La Gazette'is (link)

Wednesday, May 6, 2015

99. "Tuhat ja üks ööd"

Originaalist tõlgituna "Üks tuhat ja üks ööd" (كتاب ألف ليلة وليلة‎ või‎ "Kitāb alf laylah wa-laylah") on Muinasjuttude kogumik, mis pandi kirja 8. ja 13. sajandi vahemikus. Inglise keeles ilmus tõlge nimega "Arabian Nights" esimest korda aastal 1706. Sellest ajast peale on idas kui läänes tuntud kogumikku tõlgitud pea igasse maailma keelde.

Jutustuste väljaandeid on erinevaid: mõni sisaldab paarsada, mõni kaugelt üle tuhande muinasjutu, kuid raamjutustus on üldiselt sama: Pärsia kuningas avastab, et tema noor pruut on talle truudust murdnud ning magab kättemaksuks igal ööl uue voorusliku pruudiga, et too järgmisel hommikul hukata. Kaunis ning nutikas kõrgvisiiri tütar Šeherezade pakub neitside otsasaamisel ennast kuninga noorikuks ning jutustab kuningale igal ööl uue loo, hoides meest põnevil nii et kuningas neidu hukata ei saa. Nii jätkatakse tuhat ja üks ööd järgemööda.

Jutustused on väga komplekssed, mõnikord on raamjutustus omakorda raamjutustuses, mõnikord on tegu ühe jutustuse mitme peatükiga, kuid iga kord jääb lõpplahendus toomata, mis jätab lugeja põnevile ning täis lusti edasi lugeda. Hää kirjanduse standardid varajastel sajanditel.

"Tuhande ja ühe öö lugude" hulka kuuluvad iseseisvatena tuntuks saanud "Ali Baba ja nelikümmend röövlit" ja "Aladdini võlulamp" - kuid ohhoo, need leidsid oma koha alles euroopa variantides, nimelt korjas prantsuse väljaandja Antoine Galland nad Süüriast, Aleppost 18. sajandil. Aga näiteks lood meresõitjast Sindbadist olid algusest peale muinasjuttude seas.

Huvitav "Tuhande ja ühe öö" puhul on, et on kokku kogutud ainest nii Indiast, Pärsiast kui Araabiast (antud hetkel luban endale neid nimetusi) ja pandud ühte ilusasse, huvitavasse, värvilisse patta ainulaadsete, põnevate jutustustega vapratest noormeestest, üllatest röövlitest, nutikatest naistest ning siiski elu hirmuäratavamatest seikadest. "Tuhat ja üks ööd" on muinasjuttude kogumik, mis kuulub iga kultuuri- ning seiklushuvilise riiulile.

Ruttu poodi! ;-)

Wednesday, April 29, 2015

98. Lev Tolstoi: Sõda ja rahu ( Война и миръ, 1869)

Vene suurautor Lev Tolstoi (1828–1910) on ise öelnud oma mahukaima romaani "Sõja ja rahu" kohta, et tegu pole ei luuletuse, ei romaani, ei ajaloolise kroonikaga...

1869. aastal avaldatud teos käsitleb küll kõiki neid aspekte ning lahkab sealjuures ka inimliku psühholoogiat vene kõrgema seltskonna makrokosmoses ning filosofeerib süstemaatikate põrkumise üle - psühholoogia ja seltskonna toimimise psühholoogia ei kattu sugugi - kuid filosofeerib nagu Tolstoi ning Dostojevski ning paljud teised vene, prantsuse, brasiilia, portugali, saksa, eesti jne. kirjanduse suuretosed omaaegsete seltskondlike küsimuste teemadel, jutustades samal ajal suurtest sõdadest ning armastusest ja murtud südametest kahurirahe taustal. Pole siis ime, et "Sõda ja rahu" on ametlikult maailma pikimate romaanide nimekirjas...

Romaan mängib pool sajandit avaldamisest varasemal ajal ehk siis 19. sajandi alguses, on fiktsionaalne ajalookroonika inspireeritud sadadest kirjadest ning kroonikatest, mille Tolstoi innuga läbi luges ning töötas. Tegelaste arv: umbes 160... Samuti püüdles Tolstoi fiktsiooni ja reaalsuse piiri kaotamise poole lugemisekogemuse hetkel ning töötas kirjaniku ja kunstniku kuid ka realisti ning ajaloolase filigraansusega, mistõttu tema suurteost oma esteetilise, filosoofilise ning psühholoogilise kihilisuse poolest juba kiita tuleb.

Tsehhov, Dostojevski, Flaubert, Joyce, T. Mann ja paljud teised imetlesid ja kiitsid Tolstoid ning et autoril on võime ka väga lihtsas toonis kõige traagilisem esile tuua ning inimest analüüsida, ilmnes juba lühijutu "Ivan Ilitshi" surma käsitluses (link).

Romaan kätkeb aastaid 1805–1813 jutustab viie aadlipere lugu ning nende jõukuse, suhete ning aadete muutumist Euroopa poliitilise arengu taustal.

Paljud tegelased on sündinud Tolstoi pereliikmete ainetel; tema vanavanemad pakkusid inspiratsiooni mitmete figuuride vormimisel.

Andrei, Natasha, Jelena, Pierre, Helena, Anatol jt. tegelased oma emotsioonide, seltskonnast tüdinemise ning mumise ja mittearmumiste ning spleenidega on üpris tüüpilised euroopa kõrgklassi tegelased, sest Tolstoi pole esimene, kes ballikleite ning kogunemisi ja vaprate kindralite naisfänne ning abielu ja kooselu sündi, arengut ja närbumist kirjeldanud - viitan tagasi Ivan Ilitshi surmaloole.

Tolstoi on oma realismi - mitte ainsa vene kirjanikuna - väga tõsiselt võtnud ja dialoogides pooled repliigid - vähemalt saksakeelses väljaandes - prantsuse keelseks jätnud, nagu tol ajal nooblis seltskonnas rääkida pruugiti, mis lugemise väga väga vaevaliseks teeb.

Seega hoiatan "Sõja ja rahu" huvilisi - tegu on raske lugemisega, tunduvalt raskem kui nt. Dostojevski "Vennad Karamazovid" või "Anna Karenina".

Aga kui "Ivan Ilitshi surm" teile Tolstoi huvi äratas, siis soovitan muidugi ka "Sõda ja rahu", seda klassikute klassikut lugeda.

Ise jään "Anna Kareninat" imetlema, aga suuremas plaanis - oma tagasihoidlikku arvamust suurtest klassikutest siin esitleda tihates - Dostojevskit eelistama.


Wednesday, April 22, 2015

97. João Guimarães Rosa: Grande Sertao. Veredas (1956)

Brasiilia autor João Guimarães Rosa (1908–1967) suurteost "Grande Sertao. Veredas" (1956) - seda võiks teoreetiliselt tõlkida kui suur tühermaa, sest sertao on mõiste kirjeldamaks kõrbealasid ja inimtühje tagamaid Brasiilias ning veradas on jõed - peetakse Ulyssese ja Berlin Alexanderplatzi ridadesse kuuluvaks romaaniks. Eestikeelne tõlge minu teadmiste kohaselt kahjuks puudub ja romaani ennast on pea võimatu saada muus formaadis kui pdf-allalaadimisena. Inglisekeelne alternatiivpealkiri: The Devil to Pay in the Backlands. Sobiv.

Romaani protagonist, endine bandiit Riobaldo, jutustab oma elust, nooruspõlvest, mentorist Ze Bebelost ning vaenlasest Hermogenesest, salaarmastus Diadorimist, tulevasest abikaasast Otaciliast, bandiitide ehk jaguncodega liitumisest, nende elust ja argipäevast ning haprast tasakaalust karmi mehe ning karmi mehe südame vahel, bandiitide kuningaks saamisest ja oma hinge müümisest selle kuninglikkuse ja oma elu säilitamise eest.

Romaan on narratiivi tasandil väga huvitav, kuna Riobaldo heitlused oma identiteediga ning pidev dünaamika protagonisti ja kaasbandiidi Diadorimi vahel kestab ja muutub kogu romaani vältel; samuti on põnev jälgida bandiitide argielu ning olelusvõitlust.

Stilistilisel tasandil on romaan meisterlik, jutustaja teab, mida teeb, tuleb hetkeks narratiivist välja ja palub lugejalt andestust pikkade kirjelduste eest, lubab varstiseid hirmsaid juhtumisi, teeb lugejale komplimente ning kirjeldab isennast ja teisi iseenda pilgu läbi kuid lubab näha ka iseenda nõrkusi ja usaldab lugejale enim informatsiooni, jäädes seega sümpaatseks ja usaldusväärseks. Protagonisti jutustust on huvitav ja kaasahaarav ning protagonisti arengut ja - teadlikult tähele pandud ning ilustamata kirjeldatud - muutumist põnev ning tundeline jälgida.

Mis selle romaani nii eriliseks muudab, ongi asjaolu, et kuigi narratiivi tasandil on väga palju toimumas, verd ja jäsemeid lendab paremalt ja vasakule - kuid see on jagunco argipäev ja ei koti teda eriti üldse. Tõelisel mehel on aga ka hing ja süda ning tõeline mees oskab neist mõelda ja rääkida ning end teisele tõelisele mehele usaldada. Kõva mees valab ka pisaraid. Ning Riobaldo mõtisklused ühe mehe hingest jumala ja saatana vahel ning miks oma nö. elumissiooni täitmine peabki olema moraalselt ambivalentne ja mis ühele bandiidile üldse moraal tähendab - sellised mõtisklused, kohati tavainimesele täiesti mõistetavad, kohati aga väga julma taustsüsteemi avavad, jätavad jälje ja lubavad end väga ebatavalisele ning teoorias täielikult ebasümpaatsele protagonistile avada ja usaldada.

Super lugemine, otsige inglisekeelset pdf-i, laadige alla - jah, olen paha ja illegaalne, aga linki siiski ilmselgetel põhjustel otseselt ei jaga - ja nautige!

Mõningad palad:



194
Despite all his praise, I was unmoved, he could not reach me. I declined with thanks. To try him out, however, I took the opportunity to drop a little hint : "Joca Ramiro," I said, with a sneaky little laugh, which between the two of us could have meant anything. Then I waited. But Hermogenes limited himself to saying, gravely, confidently, that Joca Ramiro was a bold, brave captain, beyond the shadow of a doubt. Was Hermogenes being cunning? No, sir. I know and saw that he was sincere. Why was it that everybody paid such high honors to Joca Ramiro, unstinted, spontaneous praise ? It left me somewhat confused. But as regards Hermogenes, I was forever harassed by that dread of him, which I had to lash into anger. And for that reason, I said to myself : "I will deny him water, even at the jug's mouth." To exorcise him quietly in this manner brought me tranquillity. Which I needed. Much as I did not want to think about Hermogenes, I could not get him out of my mind, he always in the leading role, I his captive audience. I thought of him often as a hangman, considering all I had heard of him as a past master of atrocities. At first, the mere thought gave me chills of horror, and my mind refused to accept it. But, little by little, I began to want to know how everything that I imagined could be possible. I'll tell you, sir : if the devil existed, and you saw him, ah, you should not look, it is not fitting that you watch him, not even for a second-you can't, you mustn't !

In my efforts to forget Diadorim, a feeling of sadness came over me, and a deep fatigue. But I did not dwell on the past, nor fall into lassitude. If that was a sorrowful passage-well, then, it had to be. Like flowing water in a river. How ever many days it would last, let it; months, even. Now I no longer cared. But today, you know, sir, I think that our feelings circle about in certain ways, turning back on themselves, following a pattern. Pleasure often turns to fear, fear turns to hate; does hate then turn into these despairs ? Despair is good if it turns into a greater sadness, and then into love, full of longings-then hope comes anew. But the little embers of it all are only the same coals. A fancy that came to me. Ah, what wouldn't I give to have your learning, and be able to study these things.

After that I sought ways to relax and amuse myself with the others. Talking with C at6cho, with Joe Bexiguento, with Vove, with Feijo-the serious one, and with Umbelino-the cat-faced one. We laughed, and except for the combat chores, we loafed a lot. And so I went along, under that influence. If there was an order we would first gather into a large band, and then break up into small groups and scatter. The war was the same, but there we felt to a greater degree the lacks and the imperfections which occur everywhere. Is not the Sao Francisco always muddy? Most of the talk was about women. Everyone wanted them, that's all they thought of. A girl of one's own to enjoy, or else a gay street full of them . . . A friend of mine, Umbelino, used to say : since there were no women around, you had a lot to think about. He was from Rio Sirubim, a place back of the waterfalls. He was a good comrade and skilled fighter. Though he was small, he was good. He recalled : "Once I had a woman all my own, on Alecrim Street, in Sao Ramao, and still another on Fogo Street." This kind of talk in that heat ! Everybody told stories about wenches who had been theirs alone ; shameful episodes. But at night-would you believe it? -there were those who sought any kind of disgusting relief. And they were wild and hardened fighters, who knew no other life. During the day songs and singing; nobody knew any verses straight or didn't want to teach them; they made them up as they went along, singing through their noses. Or they would tell jokes and poke fun, cutting up like so many kids. Because of this loafing, we ate more than ever, almost as a diversion. Some would go off to gather palm cabbage, or dig manioc roots in some abandoned patch whose owner had fled. I gorged myself on honey locust, Barbados cherries, bumelia berries, and jack fruit. Fonfredo had a cup-and-ball toy with which we used to play, for low stakes. There were some sharp ones who bet even their neck amulets. And they made a business of selling these charms ; some even got up fake scapularies. Does God forgive that sort of thing? If you inquired you would learn that to a jagunc;o God was a capricious master who at times gave His help, but at others, for no reason at all, turned His back, His protection ended, and bang! the blows would fall ! And so they prayed. […]

198
Then I learned something that stood me in good stead later on : I discovered that when I felt that way in the morning, angry with someone, all I had to do was to start thinking of someone
else, and I became instantly and equally as angry with that one. too. Everybody, one after another, who entered my mind, I would begin to feel hatred toward them in the same way, even though they were my friends and I had neither grievance nor complaint against them. But the sediment in my thought roiled my memories, and I would conclude that what someone had said to me one day had been meant to offend me, and I would put a wrong interpretation on all conversations and actions. Would you believe it? And it was then that I hit upon the real truth : that the anger which burned within me was mine and mine alone, something unrestrained and blind. A person could not be held to blame if I chose to parade him in my thoughts. Nowadays, when I meditate more deeply on this hidden phase of life, I keep asking myself : can the same thing be true, too, of the intoxication of love ?

376
The things in this world that change the quickest are the direction of the wind, the trail of the tapir in September and October, and a person's feelings.