Charles Bukowski: "Ham on Rye"

Olen Bukowskit ja tema alkoholist läbiimbunud protagonistide ja nende ilustamata tõde juba ennegi kiitnud, aga kuna autori looming liigub autobiograafilisel liinil tagurpidi, jõudsin nüüd punkti, kus autori lapsepõlve kirjeldavat romaani kohtasin.

“Ham on Rye“ (1982) jutustab Henry Chinaski, Bukowski alter ego lapsepõlvest, koolist, ülikoolist ja esimestest tööotsingutest.

Bukowski teeb huvitavaks asjaolu, et kuigi ühest küljest tundub Henry üksildane ja augulise hingega olevat ning tema lühijuttude pealkirjad teatud enesehaletsust väljendavad, kaasneb nendega samal määral eneseirooniat ja teadlikkust, et iseenda seltsis on kõige paremad ja kõige halvemad hetked. Chinaski otsib küll seltsi kuid otsib ka üksindust, vahelduvalt ja vahetuvalt.

Juba "Ham on Rye" noor protagonist-Chinasky on kindel, et tahab liikuda vaid iseendaga ja põlgab nö. "nõrgemaid", kes tema külje alla kogunevad. Samas ei huvita teda ka tugevatega jooksmine - või siis mõistab ta, et vaesest perest tuleva veidrikuna pole tal selleks nagunii võimalust.

Noor koolis omaette ja kodus vaikselt kulgev, raamatukogus aega veetev Henry selgitab oma olemasoluga lugeja paljut Bukowski loomingu ja elu kohta, näidates maailma läbi noore Bukowski-Chinaski silmade, mil küüniline elamiskunstnik oli veel haavatav noormees.

Vägivaldne isa, kelle all nii ema kui poeg kannatavad, kellelt poiss pidevalt kolki saab - ja ema verbaalselt - kuni mingil hetkel isale vastu astub, ja keskkoolis ning gümnaasiumis mitte kampa sobimine ja seetõttu igat laadi vägivalla all kannatamine on üpris tüüpilised süzheed, aga Bukowski kohati apaatne-asjalik-kirjeldav toon, mille alatoon põhjatult suure vaadi nähtamatuid pisaraid piserdab, on just täpselt sobiv, tekitamaks suurtes kogustes kaastunnet ja imetlemaks noormehe tugevust, kuigi ta vaid elab üle oma keskkonna ja ei saavuta midagi standardselt silmapaistvat.


...Ja ühel hetkel leiab noormees tee raamatukokku ja sellega avaneks talle justkui uks uude, maagilisse maailma. Selle hetke kirjeldus on absoluutne võtmemoment Bukowski loomingu mõistmiseks ja igale hingega inimesele, kes lugemist tõsiselt armastab, jääb see hetk väga kauaks meelde.

Igale Bukowski fännile kohustuslik lugemismaterjal!
Kahju, et seda romaani eesti keelde tõlgitud pole - pakun oma teenuseid ;-)

George Sand: "Mauprat"

Amantine-Lucile-Aurore "Aurore" Dupin ehk kirjanikunimega George Sand (1804-1876) oli sama tuntud oma rohkete armuafääride kui oma loomingu poolest (kuulsaimad tema rohketest armukestest olid Frédéric Chopin ja Prosper Mérimée). Sand kirjutas romaane, draamasid, esseesid ja andis isegi välja oma ajalehte. Ta shokeeris avalikkust, käies tänaval meesteriietes ja suitsetades avalikkuses - komme, mida naised tol ajal kohe üldse ei pruukinud (kui Liszti sigareid suitsetav armuke välja arvata). Selline käitumine lubas tal külastada kohti, kuhu naisi üldiselt ei lastud, mistõttu Sandi horisont pole 19. sajandi naisele tingimata tüüpiline.

"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.

Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.

Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.


Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.

Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.

Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.

Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.

Ekskurss filmilinale: "Galaktika valvurid" (Guardians of the Galaxy, 2014)

Ma eeldan siinkohal, et paljud teist on kinno jõudnud ja "Galaktika valvurid" ära vaadanud, sest Groot on juba pikemat aega Internetis esikohal.

Kas keegi arvab, et tegu ei ole hea filmiga?
Ilmselgelt mitte, sest olemas on ju kõik mõnusa meelelahutusliku filmi elemendid:

* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega naisprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega loomprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega taimprotagonist

* hirmuäratav ja ebatavalise, kuid siiski esteetilise välimusega kuritegelane
* järgmise leveli veel hirmuäratavam, kole ja vähese taustinformatsiooniga über-kuritegelane

* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane kosmosemaailm
* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane inimmaailm
* veidra, kuid kauni välimusega tulnuktegelased
* veidra, kuid kauni välimusega tulevikuinimtegelased

* salapärane ja ohtlik seade, mida kõik universumi vallutamise nimel taga ajavad
* mõningad pöörded narratiivis, mis viivad siiski oodatud (spoiler!) õnneliku lõpuni
* viimastel minutitel avastatakse uus, veelgi huvitavam ja müstilisem detail nüüdseks juba vähem moraalselt ambivalentse, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonisti minevikust

Tegu on samaaegselt kerge meelelahutuse ja väga kenasti vändatud visuaalselt huvitava ning seiklusliku filmiga.

Seega soovitan "Galaktika valvureid" vaatama minna kõigil, keda fantaasia- ja ulmefilmid vähegi huvitavad ja kellele kinos naerda meeldib.

Lühidalt näitlejatest: Chris Pratt on oma rollis hea, mees mainis Saturday Night Live'is, et tegi läbi uskumatult efektiivse võta-kümme-kilo-alla-et-sa-mu-filmis-näidelda-saaksid-dieedi ja seda on näha - Parks and Recreation, kus Pratt mängib, on tohutult naljakas sari ja talent oli juba teada, aga filmis näitab Pratt nii koomikat kui annet tõsisema laadi näitlemiseks.
Zoe Saldana on sama meh kui ta Avatariski oli, värvilise nahaga iseseisev ja tujukas tulnuknaine, kes oma juurte vastu mässab ning sellega mõtleva olendi väärtuse omandab. Ehk siis tegelikult mitte meh, vaid täiesti okei.

Groot on tohutult armas ja ometigi väga ohtlik puuolend planeedilt X, kes (spoiler!) - jumal tänatud - filmi lõpuks küll väääga ohtlikesse olukordadesse satub, aga hukka ei saa. Vin Dieseli näitlemisoskused fraasi "I am Groot" kordamisel on näitleja võimete taseme väärilised. (Khm, khm)

Lõbus, põnev, lustakas film, minge vaadake!

Ekskurss filmilinale: "Tilluke mööbel" (Tiny Furniture, 2010) ja telelinale: "Tüdrukud" (2012-...)

Lena Dunhami 21. sajandi neurooside kroonika sarjas "Tüdrukud" (Girls, 2012–..., HBO) on maandunud pehmele pinnale ja pälvinud publiku ja kriitikute heakskiidu. Sarja kiidetakse kui ausat ja ehtimata kirjeldust tänapäeva noore probleemidest ja takistustest oma koha leidmisel isiklikus- ja tööelus.

"Tilluke mööbel" pärineb aastast 2010 ja on samuti Dunhami kirjutatud. Tegu on koomilise-veidra draamaga äsja ülikooli lõpetanud Aura (Dunham) elust, kes oma noormehest lahku läinud ja nüüd emakoju tagasi kolinud.

Kuna kogu pere (ning samuti Aura sõprusringkond) on kunstnikud-kirjanikud-loomeinimesed, on igal juhul tegu väga tundeliste ning tavalisi elamise-olemise struktuure mitte tunnistava ringiga ja konfliktid on kerged tulema. Keskpunktis on Aura ning tema noorema õe suhted omavahel ja emaga ning Aura suhted sõbranna Charlotte'iga (Jemima Kirke) ning youtube'i populaarsusele tänu New Yorki kutsutud ning (vähemalt enda sõnul) TV-kanalitega kohtuva, kuid rahata ning katust vajava Jediga (Alex Karpovsky).

"Tüdrukud" keskendub samas osas figuuride vahelistele suhetele ja pingele, mis juba selle tõttu nende õlule langeb - nii sõprused kui intiimsuhted komplekssete tegelaste vahel pole lihtsakoelised ja tülid on sama tihedad kui harmoonilised hetked. Mis on ilmselgelt sarja pluss, sest vähesed filmid ja sarjad julgevad nii tihedalt düsfunktsionaalseid stseene näidata. (Lena Dunhami pidevast alasti ringilippamisest rääkimata, see mind ei häiri ega rõõmusta.)
Samaaegselt muutuvad figuurid oma realistlikkusega ebasümpaatseks, kuna neil nii palju vigu näha ja kuna nad ka eriti tihti üllate tegudega ei hiilga vaid üksteise jaoks peegli funktsiooni omavad, et veel enamgi vigu ja nõrkusi esile tuua. Tavalisele inimesele kodaratesse loobitud kaikad tundub, et tõstavad nende iseendast ja maailmast tingitud niigi prominentse sisemise valu üüratutesse dimensioonidesse - ja see teeb nad samaaegselt väga huvitavaks ning väga eemaletõukavaks. Kompromiteeriv igal juhul.

"Tilluke mööbel" on fragment selliste inimeste elust, keskendub perele ning paarile sõbrale, tasakaalustab filmiformaadile tänu oma figuuride düsfunktionaalsust ja saavutab filmi lõpuks teatud määral harmoonia. Nagu sarjaski, toetavad nad teineteist siiski ja käituvad vähemalt oma inimlikes funktsioonides aeg-ajalt altruistlikult; olgugi et Aura ema nõrkusi näidatakse filmis piisavas koguses, on ta päeva lõpuks hoolitsev ema.
Dunhami protagonist on ärev neuroosides vaevlev noor tüdruk, kes leiab, et elu 20ndates ülikooli lõpetanud noorele neiule on ääretult raske ja ema lausa imetleb teda restoranis töö vastuvõtmise eest - nagu öeldud, kunstnike pere. Kuna Dunham ise rikkast perest pärineb, on arusaadav, kuidas New Yorgis elava eduka fotokunstniku tütrel on võimalik rahata ja tööta elada - seeläbi teeb teda minu jaoks ebasümpaatseks asjaolu, et tal on jätkuvalt enda silmis väga, väga raske elu.
Mil määral seda aspekti täieliku irooniana tõlgendada saab, on tugevalt subjektiivne, kuid on selge, et figuure ei tohiks liialt tõsiselt võtta.

Ühest küljest 21. sajandi neurooside naturalistlik kroonika, teisalt koomiline kaameraga väga lähedale liikuv, ühe figuuri õnnetus lootusetuses lustakaid ja koomilisi momente leidev draama.

Lõppkokkuvõttes ütleksin, et mulle on Dunhami figuurid üldiselt esimesel pilgul ebasümpaatsed, kuid kui nende üle tõepoolest mõelda, ilmneb, kui intelligentselt nad kirjutatud on. "Ebatavaline" võib olla nii hea kui halb ja Dunhamil õnnestub mõlemaid dimensioone huvitaval ja omanäolisel viisil käsitleda.

Mistõttu ma "Tüdrukute" uue hooaja üle järgmisel aastal rõõmustan.

Matias Faldbakkeni skandinaavia misantroopia kolmes vaatuses: "The Cocka Hola Company", "Macht und Rebel" ja "Unfun"

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust - omal maal peetakse teda oma aja mõjukamaks kirjanikuks, näiteks Saksamaal aga sai Faldbakkeni skandinaavia misantroopia triloogia kibeda kriitika osaliseks.

"The Cocka Hola Company" (2001), "Macht und Rebel" (2002) ja "Unfun" (2008) on radikaalselt subversiivsed teosed ja kirjeldavad maailma väga nukrast ja vägivaldsest perspektiivist. Faldbakkeni protagonistid joovad, tarbivad narkootikume, murravad seadusi ja kepivad alaealisi, leidmata selles midagi valet. Moraal puudub, põhjendus on ühiskonna katkiolemises, keegi neist pole õnnelik.

"The Cocka Hola Company" jutustab perepornokontserni omanike ja liikmete eludest, suhetest ja probleemidest, sisaldab väga palju graafilisi seksistseene, koomilisi joomarlusepisoode, narkootikumide mõju all tehtud ebasoodsaid otsuseid ning omajagu vandaalitsemist ühiskondlike struktuuride kallal.

"Macht und Rebel" räägib kahe erakordselt veidra ja ühiskonda põlgava indiviidi juhuslikust kohtumisest ning nendepoolsest suurfirma saboteerimisest, väga noorte teismeliste tüdrukutega magamisest, pohhuistlikest narko- ja alkoholisõltlastest ning veidrast sõprusest muidu sotsiopaatide kilda kuuluvate meeste vahel.

"Unfun" pajatab anarhist Lucy pereelust, tema poegadest ning nende isa tööelust ja tolle projektist luua täiuslik slasher-tüüpi arvutimäng ning sellest, kuidas sürreaalses paralleelreaalsuses sama mäng reaalsuseks saab.

Faldbakkeni figuurid on äärmuslikult pohhuistlikud ja teevad tegusid, mis hea tavaga kokku ei käi, samas on nad koomilised, kuna teevad iseend oma pohhuismis lolliks ja naerualuseks ning tekitavad piinlikke situatsioone neile ontlikele indiviididele, kes nende viguritega kaasa lähevad. Seaduste järgimine pole nende jaoks. Vägivald, narkootikumid ja kapitalismi purustamine on nende jaoks. Falbakkeni figuurid ei kanna Adidase ega Nike riideid, vaid produtseerivad nn. antibrände.

Faldbakken pole nõrganärvilistele ja tema figuurid ei pälvi tingimata sümpaatiat, kuna teevad täpselt seda mida tahavad ja kahjustavad sellega enamasti kedagi. Aga selge ühiskonnakriitiline sõnum masininimestest ja brändide ja kontsernide ajupesust ja keskmisest vaesema indiviidi närusest elust on väga selgelt - vähemalt triloogia esimese ja teise osa - romaanide narratiividesse joonistatud.

Lõppkokkuvõttes peitub nende vägagi ebatavaliste romaanide sisu ja inimlik väärtus kirjeldustes,  kuidas keskmise inimese üksik kurbus teda purustab, kuidas üleliigne pakkumine valimisvõime olematuks teeb ja kuidas kahe sotsiopaadi vahel võib tekkida imeilus sõprus, olgugi et ühine hobi on vägivallatsemine ja kõrghoonete lõhkamine.

Tuleb vaid mööda vaadata asjaolust, et Faldbakkeni meetod on kirjeldada erinevaid objekte erinevate meeste ning naiste anustes ning lahata kaheteistkümneaastase isakompleksidega tüdruku siseelu, lastes tal end kahe vanema mehe poolt penetreerida.

Samuti on märkimist väärt asjaolu, et Faldbakkeni asine stiil (tal on kombeks argumenteerida punktide kaupa, põhjendada teatud tegusid väga hoolikalt ning säilitada kõige absurdsemate plaanide tegemisel struktureeritud loogika) ja väga hea kirjutusvõime teevad tekstist endast rafineeritud kunstiteose. Võiks arvata, et autor üritab teemat stiiliga ülendada, kuid seda pole tal tarvis teha. Nii sisu kui pakend on väga hästi tehtud.

Kui te nüüd jätkuvalt huvi tunnete, lugege triloogia esimest kahte osa (kolmas on lihtsalt veider vägivallafantaasia, kuigi sisaldab fragmente täiesti tõsiseltvõetavast naise seksuaalsuse teooriast) ja te saate unustamatu lugemiselamuse osaliseks.

Khaled Hosseini: "Ja mägedelt kajas vastu"

Afgaani-ameerika kirjaniku, aastaid tagasi täiskohaga arstina praktiseerinud Khaled Hosseini esikromaan "Lohejooksja" (The Kite Runner, 2003) pälvis nii positiivse vastuvõtu kriitikute ja publiku poolt, et Hosseini otsustas täiskohaga kirjanikuks hakata. Autori teine romaan "Tuhat hiilgavat päikest" (A Thousand Splendid Suns, 2007) oli sama edukas.

Olen selle blogi lehekülgedel väljendanud kahetsust asjaolu üle, et Hosseini "Lohejooksja" filmivariant suurt muljet ei avaldanud. (siin) Ju mõnest raamatust pole lihtsalt võimalik samaväärtuslikku filmi vändata, mis seal ikka.

Mis romaanidesse puutub, leian, et "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" on justkui teineteise yin ja yang, jutustades resp. kahe noormehe ja kahe neiu lapsepõlvest, sõprusest, täiskasvanukssaamisest, kannatustest ja kõike seda Afganistani ajaloo taustal.

"Ja mägedelt kajas vastu" (And the Mointains Echoed, 2013) on komplekssem, protagonistide tasandil ja vaid esimest kahte kolmandikku hinnates uus arenguaste autori võimekuses, aga minu hinnangul viimases kolmandikus jutustamise tasandil veidi ebaühtlane, mis kogumuljet veidi kahandab.

Romaani kesksed tegelased on Abdulla ja tema õde Pari, kes lastena teineteisest lahutatakse ning kes viiskümmend kaheksa aastat hiljem taas kohtuvad. Nende kasvamise lood põimuvad nende vanemate ja kasuvanemate lugudega ning nondega, kes õe-venna kohtumisele otseselt ja kaudselt kaasa aitavad.

Raamatu algus meenutas veidi Hosseinit lugemas Coelhot - laste isa jutustab muinasloo, kuidas kuri vaim kord aastas igasse külasse tuleb ning ühe lapse endaga kaasa võtab. Pari ja Abdullah kiindumus ning valu, mille poiss oma õlule võtab, on värviliselt ja süvitsi kirjeldatud ning jätab jälje. Kuidas hoolikalt sisemusse peidetud valu fassaadi murendab, kirjeldab Hosseini filigraanselt, paradoksselt samaaegselt tundeliselt ning otsekoheselt.

Hiljem tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased ja kuigi romaani lõpp nad kõik omavahel loogilisse seosesse põimib ja lugeja taas emotsioonidesse mässib (spoiler: karp Pari sulgedega on justkui võti lugeja südame murdmiseks nii esimeses kui viimases vaatuses) - kuid iga uue tegelase käsitlus on sätitud aina vähematesse lehekülgedesse ja jääb lõpupoole seetõttu fragmentaarseks.

Lugesin "Ja mägedelt kajas vastu" avatud südamega, kohati ei suutnud romaani kõrvale panna, kuid lõpupoole emotsioon ja empaatia kahanesid. Seetõttu ei reasta ma Hosseini uusimat romaani oma eelkäijatest ülespoole ja kuigi on näha, et autori võime narratiivi tasandil komplekssemalt ehitada areneb, loodan Hosseini järgmiselt romaanilt rohkem tasakaalu ning läbivalt põhjalikku figuuride käsitlemist.

Siiski väga hea lugemiskogemus.