89. Fjodor M. Dostojevski: Vennad Karamazovid

Vene kirjanik Fjodor Dostojevski (1821-1881) kuulub absoluutselt maailmakirjanduse klassikute hulka ja teda on selle blogi sissekannetes ka käsitletud. Autori viimane ja kompleksseim romaan "Vennad Karamazovid" (1879-1880; eesti keeles 1939) ühendab endas kõigi oma eelkäijate elemendid, takerdumata oma komplekssuse kleidisabasse.

(Imelikul kombel puudub eestikeelses Internetis praktiliselt üldse Karamazovide teemal kirjutatu - Vikipeedia vaikib, google otsing vaikib, vaid paar raamatublogi käsitlevad Dostojevski noorimat suurteost.)

Kolme venna Ivani, Dimitri ja Aleksei ja nende isa Fjodori vahelised suhted, armulood, millesse takerduvad nii isa kui pojad, suhted Jumala ja saatanaga, mahukad arutelud talupoegade, aadlike, naiste ja vaimulike staatuse üle ühiskonnas ning igavene patu ja lunastuse teema - seda ja paljutki muud leiab Karamazovite romaanis.

Huvitavamad aspektid toon esile, kuid jätan kokkuvõtte sedakorda tegemata - nii mahuka teose kokkuvõte saab olla vaid fragmentidest kokku kantud ja väga subjektiivne.

Silmatorkavad sarnasused "Kuritöö ja karistusega" (mõrv, patu ja lunastuse teema, vanemate vendade figuurid) ja "Idioodiga" (naiste ja isetu armastuse küsimus ning Aljosha figuur) on esimesed, mis silma torkavad. Saksakeelne väljaanne, mida lugesin, leiab praktiliselt iga figuuri jaoks eeskuju Dostojevski varasemast loomingust. Dostojevski kirjutas enne "Vendi Karamazove" mitmed lõpetamata teosed, mis ka romaanis oma koha leidsid. Siinkohal peidab end avaldatud teoste valguses oht, et autor end kordama hakkab või liiga ilmselgeks muutub, mida aga ei juhtu - tunduks justkui nende suurepäraste eelkäijaromaanide figuurid oleksid vaid prototüübid, esmapilgul lipud ja kuningad, kuid taganedes siiski vaid suurema mängu odad või ratsud. "Vennad Karamazovid" on romaan romaanis, kuna vajab eelnvalt mõnisada lehekülge, et selgitada figuuride vahelisi suhteid, nende eellugusid ja lasta lõpus ilmneda, et absoluutselt iga kild tohuvabohus on tegelikult suurema struktuuri osa.

Jutustaja roll on oluline, kuna jutustaja ise pidevalt tunnistab, kuidas ta teatud sündmusi vaid osaliselt kirjeldada oskab ja kuidas ta mõnda fakti omaenese teadmatuse tõttu enam faktina esitleda ei saa. Paljude figuuride saatused jäävad romaani lõpus segaseks, kuigi romaan on lõpetatud. Mitmed peatükid on kirjutatud erinevate figuuride perspektiivist. Seega võetakse lugejal mõnikord käest ja mõnikord sätitakse ta lihtsalt tugitooli televiisori ette. Minu jaoks hoidis selline toonide ja stiilide vaheldus lugemiselamuse värskena.

Veelkord figuuridest, sedakorda struktuurielementidena - alguses tundub, et figuurid jagunevad oma konfliktide ja suhtluse prismas kolmnurkadesse, kuid tegelikult on igal figuuril oma vastasmängija (Katja - Grushenka; Aljosha - Iljusha; Ivan - Smerdjakov, ...) ja vastavalt sellele jaotuvad suhtekolmnurgad hoopis nelinurkadesse, millest igaüks omakorda põimub. Lisaks tulevad ekskursid nagu näiteks pikemad peatükid Aljosha vaimuliku isa starets Sossima elust. Kohtuprotsess romaani lõpus võtab põhisündmustiku aga kenasti kokku ja ülevaade säilib.

Tähtis ja Dostojevski loomingus esmakordselt tugevalt käsitletud temaatika on kõik rahaga seonduv - kuidas raha omastamine ja kaotamine võimu annab ja kuidas seltskondlikku staatust võimalik rahaga parendada ning samaaegselt hävitada; kuidas armastus saab vaid toimida kui toetub samaaegselt teatud rahasummale. Emotsioonide pragmatiseerimine nende materiaalse väärtuse mõõtmise teel on nii vene kui prantsuse kirjanduses prominentne olnud, kuid Dostojevski käsitleb temaatikat kriitiliselt ja astub sellega seltskondlikust keerisest astme võrra kõrgemale.

Jutustada annaks veel paljust, aga kokkuvõtteline hinnang minu poolt on, et üldiselt Dostojevskit kas armastatakse või peetakse kurnavaks. Neile, kes "Idiooti" ja "Kuritööd ja karistust" hea meelega lugesid, pakub "Vennad Karamazovid" huvi, pinget ja mõtlemisainet väga huvitavate figuuride elulugudes.
Edasijõudnutele, kuid soovitan!

Veel Dostojevskit Päikesejänku blogis:
"Kurjad vaimud"
"Idioot"
"Kuritöö ja karistus"

Ekskurss filmilinale: "Piire ületades" (Transcendence, 2014)

Johnny Deppi - minu silmis - paremad ja sügavamad filmid näitleja karjääri alguses (Gilbert Grape, Edward Käärkäsi, Kokaiin, Benny ja Joon, Vabamõtleja, Fear and Lothing in Las Vegas, ... nimekiri on pikk) andsid maad visuaalsete efektidega pikitud hittfilmidele nagu Sleepy Hollow, Kariibi mere piraadid, Alice imedemaal, Lone Ranger, Dark Shadows... Olgu, Kapten Jack oli esimeses osas sümpaatne ja lõbus tegelane, hakkas aga mingil hetkel end kordama; Alice polnud halb film ja Johnny oli oma kõrvalrollis hullu kübarameistrina üks vähestest hästi näideldud, kaasahaaravatest tegelastest (irvikkassist me ei räägi). Aga "Rummipäevikud", "Turist", .... meh.

Mingil hetkel väsib ilmselgelt igaüks kel niivõrd palju pagasit ja tegelasi vööl kanda, ja nagu ajakirjad ütlevad, et tal viimasel ajal väga tujugi pole filme teha vaid pigem soov oma muusikale keskenduda, ilmneb ka "Piire ületades" (2014) vaadates.

Tegu on väga huvitava ideega - Johnny mängib Dr. Will Casterit, juhtivat teadlast tehisintellekti valdkonnas, kes üritab luua mõtlemis- ja tunnetamisvõimelist tehisintellekti. Sarnaste uuringute vastane rühmitus (mille juhti mängib Kate Mara) Casterit tabab radioaktiivse kiirgusega "immutatud" kuul ning teadlase surm on kindel. Casteri uuringupartner ja abikaasa Evelyn (Rebecca Hall) otsustab Willy teadvuse viimase enda ehitatud superarvutisse laadida ja kui Will sureb, ei sure ta tegelikult sugugi, vaid muudub ulmeliste võimetega supertehisintellektiks. Evelyni abiga alustab ta maailma parandamise projekti, mil määral see aga inimkonda hea või halva poole mõjutab ja miks tehis-Will teeb, mida ta teeb, jääb lõpuni tumedaks territooriumiks, mistõttu Willi endised kolleegid teda välja lülitada üritavad.

Tehnoloogilised teooriad omavad teatud piires vundamenti ja ei Depp, Hall, Mara ega nt Morgan Freeman ja teised kõrvalosatäitjad - valitud on igas suhtes väga head näitlejad - ei täida oma rolli halvasti. Samuti on film visuaalselt väga hästi tehtud.

Problemaatika ilmneb loo enda sügavuses - nii Casteri uuringud tehisintellekti teemadel, Mara motivatsioon tehisintellekti vastu töötamisel, suhe Willi ja Evelyni vahel kui suhted ülejäänud figuuride vahel on äärmiselt pealiskaudset ja ei anna loole vajalikku põhja, et huvitav olla. Seetõttu on film küll mõõdukalt hea nii idee kui teostuse esimese faasi poolest, kuid tõeline süvitsi minev sisu jääb vajaka, mistõttu film ka nii tava- kui nishipubliku hulgas populaarsust ei pälvinud.

Kahju, sest potentsiaali oleks olnud.
Johnny Deppi fännidele siiski soovitan kergeks vaatamiseks - "Piire ületades" on - siiski, siiski! - parem kui Deppi viimased filmid.

Ekskurss filmilinale: "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2015)

Woody Alleni sulest tulevad üldiselt inimlik-realistlikult armsad lood inimsuhetest, millel intelligentne dialoog ja koomiline traagika. "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2013) sobib tüüpkirjeldusse üpris hästi, kuigi toon veidi kurblikum olevat tundub.

Jasmine French (Kate Blanchett) kolib mõneks ajaks oma õe juurde San Franciscosse, et lõpetada oma abielu tõttu poolelijäänud haridustee ja leida töö, kuna tema rikas abikaasa tegeles põhiasjaliselt maksupettusega ja Jasmine'i petmisega ja Jasmine andis mehe üles, misjärel too end vanglas üles poos. Tulemuseks emotsionaalne ja majanduslik pankrot. Jasmine, habras naine, kes end xanaxi peal päevast päeva veab, kolib seetõttu oma õe juurde, et tollelt tuge leida. Tuleks mainida, et muuseas röövis Jasmine'i kadunud kallim ka õe loteriist võidetud varanduse, mistõttu suhted veidi pingeliselt kulgevad. Asjale ei aita ka kaasa tõde, et õe kallim Jasmine'i silmis kohutav luuser ja mõttetu kutt on ja naine oma arvamust teps endale hoida ei soovi.

Elu tundub sujuvalt ilusamini, kui mõlemad õed kauniste ja rikaste sünnipäevapeol tundub et oma unistuste meestega kohtuksid. Jasmine valetab oma ebamugava mineviku kohta ja õde otsustab oma kuti olemasolu hetkeks ignoreerida.

Õnneliku lõpu suunas minema tunduv läheb muidugi mingil hetkel kõik vussi ja mõlemad naised lõpetavad taas alguses - õde oma luuseriga diivanil telekat vaatamas, Jasmine üksi pargipingil iseendaga vesteldes.

Jasmine on huvitav figuur - tegu on täiesti ebastabiilse neurootilise naisega, kes oma emotsionaalsetest kokkuvarisemisepisoodidest hoolimata üritab midagi saavutada, kuid samal ajal paljut iseenesestmõistetavaks peab. Sügavam traagika petva ja ennast poova mehe loos muidugi on ja Jasmine'i siseelu on ülimalt delikaatselt-detailselt-realistlikult kinolinale toodud, aga valitsev on teoreetiliselt kurva eluloo intelligentselt kirjutatud koomika.

Figuuride kokkumäng ja näitlejate dialoogidega ümberkäimine on väga hea ja nagu Woody Allen ikka õnnestunult oma lugusid heietab, tempo on sobiv, narratiivi ehitamine järk-järgult minevikku vaadates ja Jasmine'i elu lahti harutades saavutab film lisadünaamikat. Dialoogid tunduvad olevat lihtsad, aga tavaliste asjade vormistamine veidi läbimõeldumalt lisab filmile omakorda nutti.

Kuna Alleni filmid keskenduvad enamasti nö. inimliku komöödia ja mitte ühe figuuri tasandile ja tegelevad pigem situatsioonikoomikaga, on hea näha, et Allen on viitsinud kokku panna karakterkoomikale keskenduva komöödia-draama, sest seda oskab ta sama hästi.

Väga mõnus filmielamus, soovitan soojalt.

88. Njálli saaga

"Njálli saaga" on üks kuulsamaid Islandi saagasid. Teose tegevus pärineb 10.-11. sajandist, kirja pandud on ta 13. sajandil. Saaga autor on teadmata.

Nagu teisedki tolle aja saagad räägib "Njálli saaga" oma aja tavadest, inimestest, nende erakordsetest võimetest ja perekondade vahelistest konfliktidest. Saaga hõlmab tohutult palju figuure, kes omavahelistesse kaklustesse põimitakse ja kelle pered teineteisele kordades järgemööda kätte maksavad.

Väljaanne, mida mina - netist, muide - lugesin, sisaldab eelsõna, kus lähemalt kirjeldatud tolleaegset kombestikku, et teatud väljendeid ja teguviise paremini mõistetavaks teha, näiteks et tähtsaim isik või külaline majas istub kõrgel toolil, kuidas söögilauda istujad on paigutatud, milline on levinud reaktsioon teatud solvangu korral ja kuidas elada auväärset elu.

Silma torkas sugudevaheline asjaajamine - teatud valdkondades valitseb mõningane võrdväärsus ja naistel on näiteks õigus oma surnud mehe varandust nõuda, kuid saagas endas kirjeldatakse meeste puhul enamasti nende võimeid ja tugevust ja naiste puhul nende kaunist välimust ning kas nad olid kombekad või mitte.

Üldiselt on tegu hea kultuurilise seletusega põneva narratiivi näol ja Njáll, üks saaga peategelasi on tuntud pigem oma nutikuse kui tugevuse poolest, mis tähendab, et arvukate detailirikaste kirvestega jäsemete maharaiumise stseenide vahele on pikitud ka lugusid sellest, kuidas Njál kavala planeerimise ja/või argumenteerimise abil nii mõnegi varanduse tagasi võitis.

Skandinavistikahuvilistele on "Njàlli saaga" väga hea sissejuhatus kultuurilukku ja kohustuslik lugemisvara, lahinguhuvilistele pakub ta ka pinget. Antud huvide puudumise korral on ta vaid lühikeste lugude, nimede, mõrvade ja mõnede nutikuste pikk-pikk kogum ja võib riiulilt ka ära jääda. Kuna mul aga mõlemad eelnimetatud huvid on, meeldis mulle "Njàlli saagat" lugeda ja Islandi kultuuri üle mõtiskleda.

Ekskurss filmilinale: "12 aastat orjana" (12 Years a Slave, 2013)

Tõsielul põhinev draama "12 aastat orjana" (2013) räägib vaba mehena sündinud ja röövimise ning orjaksmüümise ohvriks langenud Solomon Northopi (Chiwetel Eljofor) kurvast saatusest, kes orjapõlve kaksteist aastat maitsma peab, enne kui kurja orjapidaja Edwin Eppsi (Michael Fassbender) küüsist päästetakse.

Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.

"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.

Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).

Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.

Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.

August Kitzberg: "Libahunt" ja "Kauka jumal"

Näitekirjanik August Kitzbergi (1855–1927) looming pole suurearvuline, kuid seda enam kvaliteetne
ja tema draamad "Libahunt" (1891/1912) ja "Kauka jumal" (1912./1915.) on tuntud igas kodus ja koolis.

Tükid on välja antud ühes köites, mis seondub ilmselt eelkõige nende ilmumise ajalise lähedusega, kuid on samaaegselt ka Kitzbergi kaks kuulsat draamat, mis teatud mõttes kokku kuuluvadki.

"Libahunt" jutustab Tammaru pere ülimalt ontlikust elust, mille pöörab pea peale orvuks jäänud Tiina saabumine tallu. Tiina ema olla olnud nõid ja seetõttu surnuks pekstud - pere küll pelgab võõrast nagu tol ajal kombeks -, aga võtab heast südamest kasulapse majja. Tiinast sirgub ilus, erakordne neid, aga samal ajal liialt erinev teistest: särtsakas, seiklushimuline, tõmmu. Kuna Tammaru peres on juba põlvkondi kombeks olnud omavahel ühte heita, ajab peretütre kadedus ja sellest tulenevad mürgised kuulujutud. Tiina metsa, kuulujuttude pärast huntidega ulguma. Tiina jääbki kadunuks, kuni ühel õhtul hunti lastes Tammaru Margus metsast tulnud neiut püssiga tabab.

Olgu Tiina libahunt või mitte, seda siinkohal ei oskagi öelda, sest Kitzbergi jutustustele on omane teatud maagiline realism, aga tähtis on siinkohal võõra elemendi ja harjumuspärase elemendi põrkumine ning Tiina uhkus olla omapärane ja teistest erinev. Kogu näidendi traagika pole Tiina ja Marguse armastuslugu - sest nagu "Kauka jumalaski" - ja siinkohal meenuvad mulle Ibseni suurepärased näidendid - on iga tegelane traagiline. Margus tahab olla piisavalt julge Tiina äravõtmiseks, Mari tahab olla piisavalt tähelepanuväärne, et Tiina Marguse südamest peletada, Tiina tahab olla omaksvõetud vähemalt selle poolt, kes talle tähtis, olgugi et tema individualiseering teistest figuuridest tunduvalt kõrgem on - ka see killuke, leida keegi, kes on sama erinev, ja selles luhtuda, annab Tiina olukorrale veelgi traagikat juurde, kuna ta küll hindab oma eripära, soovib aga ka oma keskkonda sulanduda. Libahunt ise jääb pigem tagaplaanile tundmatu elemendi metafoorina - Tiinat ei võeta omaks, kuna ta erineb, ja see on ja jääb ajatuks temaatikaks-problemaatikaks.

"Kauka jumal" räägib rahahulluses Mogri Märdi laste traagilistest saatustest ja sellest, kuidas rahaahnus ja võimetus vähem soodsas majanduslikus seisus inimesi üleüldse inimestena aktsepteerida vana Märdi lõpuks täieliku vaimse lagunemiseni viib ja temalt mõlemad lapsed võtab. Ka selles näidendis on põhimõtteliselt kõik tegelased traagilised: vana Märt oma pimeduses - mis teda lõpuks ka ilusa allegooria joonistamiseks ka reaalsel kujul tabab -, Märdi naine võimetuses mehele vastu rääkida, lapsed otsides isa armastust ja head tahet, kannatades mõlemad elu lõpuni isa julmuse ja väikluse all.

Kitzbergi näidendid on minu silmis praktiliselt naturalismi esindajad, kuna toovad esile halba inimestes ja näitavad inimlikest eksimustest ja rumalustest põhjustatud traagilisi saatusi. Ometi on Kitzbergi saatuslik-emotsionaalses kirjaviisis samamoodi midagi maagilise realismi valdkonnast, mistõttu neil näidenditel on väga intensiivne mõju ja teoreetiliselt liigsete hüüumärkidega pikitud draamad jäävad praktiliselt hingestatud, võimsateks draamadeks.

Huvitav on ka Kitzbergi ümberkäimine religiooni ehk siis kristlusega - Tammaru pere küll õpib Katekismus, sest nii on kästud ja üritab mingist perspektiivist kõike õigel viisil teha, kuid ei ole võimelised küsimusteta ligimesearmastuseks. Mogri Märt peab end Jumalast kõrgemaks, sest tal on raha, ja saatus on karm ta vastu. Teemat käsitletakse juba selle ajaloolise relevantsuse tõttu, siiski ei muutu see keskseks, mis Kitzbergi kasuks räägib.

Loen Kitzbergi alati hea meelega ning ikka ja jälle. Kui siin leidub veel keegi, kes pole Kitzbergi lugenud - ruttu-ruttu raamatukokku! Te ei kahetse.


Tekstid internetis:
Libahunt
Kauka jumal