85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".

Ekskurss filmilinale: "Augustikuu" ja "Ameerika afäär"

Aasta on 2014, filmid on taas normaalse pikkuse omandanud, 1:42 on minevikumuusika. "Augustikuu" on oma kahe tunniga lausa lühike; "Ameerika afääri" kaks tundi ja kaheksateist minutit tundub ideaalne pikkus afääri kulmineerumiseks. Kinoelu arengud meeldivad mulle väga.

Selle aasta parima filmi Oscari kandidaadid on huvitavad ja igaüks suhteliselt erinevas kategoorias - ajalooline draama, psühholoogiline draama, südamlik komöödia, põnevuskomöödia... erinevates värvides, igaüks gigant oma zhanris. Olen paljudega neist tegelenud, aga kaks kandidaati tahan siinkohal lühidalt esile tuua, selle aasta klassikalise tragöödia ja klassikalise komöödia.

Õpetasin hiljuti seminaris draamateooria põhijooni ja selgitasin tudengitele, mis on tragöödia ja komöödia tähtsaimad omadused ja nende eesmärk. Kuna vaatasin "Augustikuud" ja "Ameerika afääri" paar päeva teineteisest eraldatult ja jäin mõtisklema küll mõlema üle ja olgugi et mõlemad filmid väärivad tervet postitust, tahtsin seekord keskenduda asjaolule, miks mõlemad filmid on absoluutselt võrdväärsed ja kuidas need filmid võrdluses toimivad.

"Augustikuu" kuulub tragöödia valda ja koomilistest elementidest hoolimata on sisuks protagonisti, ja siinkohal ka absoluutselt kõigi kõrvaltegelaste ebaõnnestumine eduka, tasakaaluka elu elamisel ja õnne leidmisel. Filmi keskmes on Meryl Streepi poolt portreteeritud Violet ja tema vanim tütar Barbara (Julia Roberts), kes ilmselgelt ema jälgedes julmalt ausaks emaks arenenud ja kelle teismeline tütar 14-aastaselt tõsiseid probleeme tekitab. Arvukate pereliikumete taustal koorub filmilinal kiht-kihilt välja aina nukramaks muutuv aina rohkemate masendavate sündmustega täidetud minevik ja nende aastatepikkuste kannatuste mädanenud viljade kibe maitse tekitab vaatajas samaaegselt kaastunnet, mõrusust ja antipaatiat, kui ema ja tütar - ja tema kaks õde - üritavad kildude kaupa oma peresuhteid taastada ja harmooniat hoida - aina ebaõnnestudes.

Traagikat tuleb filmi käigus aina juurde - meeldivate ja nö. headena tunduvad figuurid näitavad oma tõelist olemust, kas mineviku pattude avalikuks tulemisel või teatud olukordades häbiväärselt käitudes.

Ma pole ammu vaadanud filmi, kus on nii palju katki läinud inimesi ja kus ainsad paar valguskiirt, teineteisesse armunud paarike, saatuslike sündmuste tõttu oma õnne nautida ei saa. Olgugi et taldrikute loopimises ja kaklemises on näha kilde sellest, kuivõrd pere üksteisest hoolib ja mõned hetked rahulikku õhtusöögilaua ääres äraolemist sujuvad peaaegu harmoonias, on "Augustikuu" eesmärk seesinane eleos ja phobos, mida tragöödia vaatajas tekitama peab - hirm ja õud ja nende tundmine ja iseenda hingeline puhastus just nende tundmuste tagajärjel.

Käisin hiljuti teatris "Idiooti" vaatamas ja istusin üpris lava lähedal nagu alati ning panin tähele et neil näitlejatel, kes laval kõige enam kannatanud, ka kummardades kõige laiem naeratus.
Ja sellega seoses lõppeb "Augustikuu" pärast kõigi oma masendavate tõsiasjade lavale toomist ja vaataja tugevat kahetunnilist raputamist rahulikult ja vaikselt ja tekitab vaatamise ajal kurbust, kaastunnet, masendust ja kõike sellega seonduvat, toob aga lõpuks sellesama rahu ja vaikuse vaataja hinge. Sest nüüd on kõik läbi elatud ja nüüd võib rahulikult magama minna.


"Ameerika afäär" on puhas komöödia, mis samuti kahtlase minevikuga figuuridega mängib ja need kokku seob, et edu, raha ja õnne nimel sipelda, aga siinkohal on igaüks väljas iseenda eest ja tegevus areneb koostööni nagu "Augustikuus" kõik teineteise jaoks olemas olla üritavad, aga lõppkokkuvõttes seest ja väljast lagunevad.
"Ameerika afäär" on naljakas, sest figuurid, kes end absoluutselt tõsiselt võtavad, on kas väljast või seest tõsiselt naeruväärsed. Nende dialoog on samavõrd geniaalne nagu "Augustikuus", kuid ajab igal hetkel naerma, mitte nutma.
"Ameerika afäär" on tegelikult lühike lugu sellest, kuidas kaks petturit oma kahtlase väärtusega eksistentsi üles ehitavad ja kui FBI nad tabab, FBId petavad, seega on käsitletav aeg väga lühike, kui mõningad napid seigad figuuride minevikust välja jätta. "Augustikuu" ehitab üles väga palju figuuride minevikust, seletamaks, milles nende tõeline traagika peitub. "Ameerika afäär" ei pea seda tegema, kuna koomika toimib teatud olukordades ja teatud minielementidega mängides. Komöödia eesmärk on naer ja meelelahutus ja "Ameerika afääris" on tehtud õige valik, loobudes rafineeritud narratiividest ja suurejoonelistest taustalugudest (nagu "Augustikuu") ja keskendudes situatsiooni- ja eriti karakterikoomikale.

Näitlejatööst rääkides on mõlemad filmid väga hästi õnnestunud - "Augustikuus" tuleb eelkõige muidugi Meryl Streepi ja Julia Robertsit kiita, aga näiteks Abigail Breslini blaseerunud teismeline või Ewan McGregori kahenäoline abikaasa või Benedict Cumberbatchi ema heakskiidust ilma jäetud kunstnik väärivad mainimist. Eranditult kõigil õnnestub suurepäraselt oma figuuri traagika filmilinale tuua. "Ameerika afäär" mängib vähemalt sama paljude suurte nimedega - Christian Bale ja Jennifer Lawrence on oma rollides suurepärased, nii Bradley Cooper kui Amy Adams üllatasid oma sügavusega oma rollides, Robert de Niro ei tee filmis küll palju, aga mängib väga ohtlikku gängsterit sama hästi kui alati ...

Te võibolla ei mõista, miks ma need kaks filmi kõrvuti sättisin ja neist niimoodi räägin - aga mingil põhjusel olid just need kaks katalüsaatoriks ideele, et film kui selline polegi tähtis. Tähtis on figuur ja kuidas figuur on näideldud, seetõttu polegi tähtis, kas minna vaatama komöödiat või tragöödiat, tähtis on suurepärane näitlejatöö, sest see on see, mis zhanrist hoolimata naudingu toob. Leian, et lõin absoluutselt loogilise seose. Võite seda komöödia apoloogiaks kutsuda, kui soovite. Aastaid pole Oscarite nimekirjas olnud nii puhast komöödiat kui "Ameerika afäär" ja see tunnustus on ära teenitud viimase tilgani.

Supervert: Necrophilia Variations

Grotesksete kunstiteoste esteetika on aegade algusest kunstnikke ja nende publikut paelunud. Keskaegsetest deemonitest modernsete groteskselt kujutatud inimesteni, kehade ja mõtete väänamine nende piinapiirile viimiseni on veidi seikluslikuma kirjandusliku maitsega isiksusele tavaline ja teeb lugemiskogemuse tunduvalt huvitavamaks.

Superverdi pseudonüümi all avaldatud teos "Necrophilia Variations" on lühijuttude kogumik, fragmentidest koosnev album esteetika piirimail kõõluv klaasikild, mis maailma väga ebatavalise nurga alt peegeldab. Supervert filosofeerib nekrofiiliast ja nekrofiilidest, visandab nende mõttemaailma, püüab panna lugejat mõistma, kuidas nekrofiil funktsioneerib, jagab lugusid nekrofiilist minategelase seksuaalelust ja reflekteerib inimese surnud keha väärtuse ja hinge saatuse teemadel.

Tegu on väga tundliku teemaga, sest nagu Supervert küll ise ütleb, peeti homoseksuaalsust omal ajal perverssuseks ja tema minategelase silmis võib nekrofiiliagi mingis tulevikus teatud vabadusi nautida - kuid tegu on väga keeruliste eetiliste küsimustega, mida teatud määral loogilises seoses ja teatud määral inimõiguste ääremaile jalutades lahatakse.

Olles piisavalt vabameelne, et temaatika kohapealt eelarvamused hetkeks riiulile laotada ja raamatut tema enda esteetiliste kriteeriumide kohaselt nautides - argumentatsiooni nutt ja huumor, figuuri olgugi et fragmentaarsete saatuslike hetkede poolt tekitatud põnevus ja huvi, humoorikad visioonid nekrofiilia ravimise võimalikest meetoditest ja nekrofiilia legaalse leviku korral kasutusele võetavad "abivahendid".... Supervert lahkab teemat täie tõsidusega ja näitab oma mõtisklustes huvitavaid seiku inimeste mõttemaailmast seoses seksuaalsusega ja üldise võõra või perekondliku surnuga ümberkäimisest.

Tema lühikesed armastuslood ja miniseiklused elavate ja surnute naistega on ellu viidud ülima groteskina, mis aga ka ülimalt nauditavalt kirjutatud ja väga huvitava nurga alt armastamise üle järgi mõtlema paneb.

Lugesin raamatut huviga ja hoolega, naersin ja reflekteerisin - ja leidsin perversse inimese mõtteviisis midagi väga inimlikku. Raamat iseenesest on samaaegselt kirjanduslikult hästi õnnestunud lühijuttude kogumik ja hästi läbi töötatud psühholoogiline profiil. Kahe aspekti kombinatsioon moodustab hüva lugemiselamuse.

Tegu pole raamatuga nõrganärvilistele. Tegu on väga huvitava ja julge kirjatükiga.
Kui soovite oma mõttemaailma veidi avardada ja julgete mitte ärrituda, kuni teos läbi loetud, saab "Necrophiliac Variationsit" alla laadida ja lugeda siit.

84. Italo Svevo: Zeno südametunnistus [Confessions of Zeno / Zenos Conscience (Zeno Cosini / La coscienza di Zeno)]

Itaalia kirjanik Italo Svevo romaan Zeno Cosini elust ilmus Itaalias aastal 1923. Autor rahastas romaani ilmumise kirjastuste huvi puudumise tõttu oma vahenditega ja see ei saavutanud Itaalis kunagi suurel määral populaarsust. Kuna Svevo hea sõber James Joyce ülistas romaani suure vaimustuse ja sama suurte sõnadega, saavutas romaan populaarsust näiteks Prantsusmaal.

Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.

Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.

Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.

Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.

Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.

Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.

Ekskurss filmilinale: "Sinine on kõige soojem värv" (Vie d'Adele / Blue is the warmest color)

Cannesi festivali filmidele ei saa mingil juhul üksluisust või vahelduse puudumist ette heita - Cannesi filmid on huvitavad, julged ja omas nishis tihti ekstreemsustesse kalduvad. Märkimisväärsed linateosed.

Sel põhjusel tundus mulle ka veidi veider, et selle aasta kuldse palmioksa pälvinud draama "Sinine on kõige soojem värv" (Blue is the warmest color) mulle Fucking Amali puberteedieast väljunud vanemat ja ilusamat õde meenutas.

Tegu on draamaga näitsik Adele'i naisekssaamisest ja seksuaalsetest seiklustest vanema ja sinijuukselise kunstnikutar Emmaga - Adele, pärit konservatiivsest perest ja veendunud, et tähtis on tasuv töö, põrkub Emma kaootilise maailmaga ja armub tunduks justkui et mõlemasse... Mingil hetkel üritab Adele'i ontlik pool uut arengut takistada ja põimuma hakanud maailmad kistakse taas teineteise küljest. Draama on ilus ja väga hästi mängitud, figuurid on kirjutatud intelligentseks hoolimata oma vanusest. Narratiiv on põhjalik ja dialoog väga intelligentne, kuna emotsioonid on toored ja orgaanilised, sõnavalik tihti väga nutikas ja mitte ülepingutatud.

Filmi nimi oleks võinud aga samaks jääda - muidugi on arusaadav, et Emma sinistele juustele vihjav pealkiri huvitavam on ja pigem huvi äratab, aga Adele'i elu, prantsusekeelne originaalpealkiri, annab rohkem aimu filmi toonist - tegu on tõsise draamaga ja romantikat leiab sellest õige vähe - seetõttu tundub minu jaoks kommertsiaalne maskeerida filmi sellise pealkirjaga.

Prantsusekeelne pealkiri on Adele'i elu - peatükid üks ja kaks, filmi pikkus ligi kolm tundi. Ka seetõttu juba originaalpealkiri sobivam kui tõlkevariandid.

Filmis on tohutult palju alastust ja nii mõnedki pikemad seksistseenid - mida muud oodata ühelt prantsuse filmilt, mille teemaks armastus ja eneseleidmine.

"Adele'i elu" on oma väga tüüpilisele temaatikale vaatamata õnnestunud film väga hästi teostatud figuuride ja keskmisest intelligentsema tooniga. Kellele draamad meeldivad, sellele julgen kindlasti soovitada. Romantiliste komöödia pooldajatele see film ei sobi. See film on - õnneks - tunduvalt intelligentsem kui keskmine romantiline komöödia - ja nii mõnigi hea draama.

Ekskurss filmilinale: "Armastajate igavene elu" (Only Lovers Left Alive)

Vampiiriraamatud ja 20. sajandi algusest ka -filmid on alati teatud populaarsust nautinud ja vampiirid kui müstilised ja ohtlikud kiskjad mütoloogiahuviliste huvi samamoodi pälvinud. Viimase aja kommerts on vampiiri figuuri küll mustata üritanud, aga õnneks on piisavalt häid hingi, kes rikutud imagot päästavad - näiteks Jonathan Rhys Meyersi Dracula.

Käisin eile kinos taas üht vampiiriromanssi vaatamas - "Only Lovers Left Alive" (2013), peaosades Tom Hiddleston ja Tilda Swinton. Tegemist on horrordraamaromansiga - pilk kahe tõelist armastust jagava kunstnikutüüpi veidriku ellu... kes täiesti juhuslikult on vampiirid. Kogumulje parimaks kirjeldamiseks tuleks ette kujutada segu järgnevast: Requiem for a Dream 25%, Dark Shadows 20%, Natural Born Killers 25% ja Across the Universe 30%. Mitmed filmiseosed sobiksid veel sellesse loetellu, aga tegu on esiteks täiesti ebatüüpilise vampiirifilmi ja teiseks suurepärase romantilise draama-komöödiaga, mida pole mõtet võrrelda, vaid vaadata.

Alustuseks on "Only Lovers Left Alive" visuaalne ja musikaalne maiuspala. Alustades esimese stseeniga, mille keskmes keerlev vinüülplaat ja blaseerunud ilmel erinevates maailmajagudes lesisklevad vampiirid Adam ja Eva... ja mängimas Wanda Jacksoni Funnel of Love, jätkates mahedalt aeglases ja rahulikus filmitempos suurepärase muusikaga, viies vaataja ühest maailmajaost teise ja tuues kultuurilist ja musikaalset mitmekesisust filmi soundtracki... lastes vaatajal maiustada täiuslikult voodisse laotatud kahvatute kehadega, illustreerides pigem taustale jäävat asjaolu, et progagonistid siiski on vampiirid väheste valitud eriefektidega, mis filmi lihtsusele tohutult juurde annavad.

Kogu vampirismiga seonduv on täielikult ajuvaba ja pigem irooniline lehvitus klassikalistele figuuridele, stseenid nagu kolm päikeseprillidega vampiiri pimeda klubi nurgas livemuusikat kuulamas või erinevad kirjandusest ja teaduste maailmast võetud ilmselged varjunimed, mida Adam ja Eva kasutavad on kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Vihjed vandenõuteooriatele teatud kuulsuste vampiiriks olemisest viiakse naeruväärsuse piirini ja inimesi küll imetakse verest tühjaks vaid otsese vajaduse korral, aga kui juhtub, siis juhtub.

Kuidas kõik need kavalalt sätitud naljad figuure kuidagi labaseks ega ülepingutatuks ei muuda, selgub figuuride lähemal vaatlemisel - depressiivne pidevalt enesetapule mõtlev misantroop ja geniaalne muusik, füüsik ja õrnhing Adam, alati mustas, kontrasteerub nõndavõrd kaunilt tantsu, kirjandust ja võõrkeeli armastava Evaga, kes alati valges. Mõlemal on ekstensiivsed teadmised floorast ja faunast ja olgugi et nad kunsti ja teaduse tippsaavutusi imetlevad, ei hooli nad välismaailmast, elades oma täiuslikult ekstsentrilises yin-yang-mullis.

Kahe näitleja ja kahe figuuri vaheline suurepäraselt mängitud ja kujutatud dünaamika on nimelt see, mis filmile hinge ja võlu annab. Näitlejate valik mõlemal puhul on suurepärane, ka vähesed kõrvaltegelased täidavad oma rollid kenasti. (mainimist väärivad kindlasti Mia Wasikovska Eva hellitatud noorema õe Eve-ina - "You drank Ian!" - ja Anton Yelchin Adami ainsa inimesest sõbrana)

Samuti huvitav on asjaolu, et antud film tundub väga hästi lavale sobivat. Üllatusin, kui leidsin, et tegu on nn. original screeplayga. Aga hei, ehk keegi märkab ja teeb.

Suurepärane film, kavatsen uuesti vaadata.