Alice Munro: Too Much Happiness

Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.

Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.

Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.

Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..

Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.

Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.

Soovitan soojalt.

Tulevik

Oleksin ma suutnud oma algtempos lugemist ja analüüsimist jätkata ja muid raamatuid blogimisest kõrvale jätta, oleks Päikesejänku ja sada raamatut ammu juba oma maailma saja parima raamatu nimekirjaga mäele saanud. Kuna aga elu on nagu ta on ja siia on ilmunud nii mõnigi üllatusesineja ja nii mõnigi ekskurss filmilinale, võin realistlikult prognoosida nimekirja seljatamist umbes märtsikuuks 2014.

Mis saab edasi? Kuna enamik blogisid kirjandusblogide maastikul on mu sildistanud kui kirjandusklassika lugemise projekti, siis jätkan ma kirjandusklassika lugemise projekti Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Autorid, keda juba käsitlenud olen, oleksid (järgmise nädala seisuga) Alice Munroe, Thomas Mann ja Mario Vargas Llosa, kellest juba piisavalt kirjutanud olen. Aga üldiselt pole selles nimekirjas, mida hetkel käsitlen, kas üllataval kombel või hetkevaliku ilmumise ajast tulenevalt, praktiliselt ühtegi Nobeli kirjanduspreemia laureaati.

Olen nüüd juhuslikult sattunud lugema kahte Nobelite nimekirjast ja sihilikult lugenud kui ma ei eksi siis kolme ja kõik on olnud mõnusad lugemiskogemused. Seega tundub antud nimekiri kirjandusklassika lugemise projekti teise etapina vägagi sobilik.

Üks on kindel - Päikesejänku ei lõpeta kindlasti mitte pärast saja raamatu nimekirja sajanda raamatu riiulisse panemist. Kõigile, kes loevad ja mõtlevad, saab kirjanduskommentaarium jätkuma kuni tüdimus saabub, ja kirjandusest ei tüdi ma suure tõenäosusega selle hetkeni, mil mu tuhk kunagi ookeani raputatakse.

Kaunist sügist kõigile!

82. Marcel Proust: Kaotatud aega otsimas

Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.

Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.

Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.

Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.

Joyce Carol Oates: Foxfire: Confessions of a Girl Gang

1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.

Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.

Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.

Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.

Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.

Colette: Ahel

Sidonie-Gabrielle Colette (1873–1954), prantsuse kirjanik ja näitleja, armastuse piiride lõhkaja ja tänapäeva standartide kohaselt armastusväärsete naisteromaanide autor oli omal ajal sama skandaalne kuju nagu hiljuti kirjeldatud Frida Kahlo, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale (1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

Omal ajal sinisilmse Gigi muusikaliste numbritega pikitud sinisilmseid seiklusi kerge muige ja mõningase apaatiaga jälgides teadsin, kuidas film lõppeb, leidsin et peaosatäitja on nunnu ja tüdinesin muusikalisest osast kirelt. Süüdistasin tookord 50ndate-60ndate filmide stiili, mis tänapäeva vaatajale mõnikord liiga heatujuline ja pealiskaudne. Gigi tundub raamatuna tunduvalt parem. Aga see selleks.

Olles lugenud Colette'i poolt kirjapandut, jään kokkuvõtteks neutraalsele seisukohale. "Ahel" ("L'entrave") ilmus 1913 ja kuulub seega varasemasse loomingusse. "Chéri" ja "Gigi" on kirjutatud aastaid hiljem - 1920 ja 1944 - ja on seetõttu ilmselgelt lihvitud paremasse vormi kui "Ahel". Romaani protagonist Renée Nerée, endine kabareetantija ja kapriisitar, nüüdseks elus suuremal määral vaataja rolli tagasi tõmbunud, kommenteerib ja vaagib romaani esimeses pooles oma noorukese kõrvaltegelase motiive ja mõtteid tolle armastusloos ja väljendab üldist skepsist nii mees- kui naissoo suhtes (blasé ehk üleolev igavus oleks Renée sisemaailma kirjeldamiseks justkui parim omadussõna). Romaani teises pooles kõik aga muutub, kui Renée tunded eelpool mainitud armukese jaoks ärkavad ja naine äkitselt haavatavaks muutub.

Huvitavat pakub romaan nii mõndagi, sest Renée on lugejaga väga aus oma empaatia, apaatia ja antipaatia asjus. Teemaks iseendaga mõtetes vesteldes on nii hirm vananemise, üksinduse ja tuhmumise ees kui ka põlgus noore, värske ja naiivse vastu.

Kontrastiks protagonisti väga avatud sisemaailmale on kolm tegelast, kelle mõttemaailm vaid Renée pilgu läbi nähtavale tuleb ja kus lugejal ülejäänu üle iseseisvalt mõtiskleda tuleb. Kohati ettearvatavad ja kohati üllatavalt ausad teod ja sõnad on lehekülgedele sätitud hästi ja romaani lugemine sujub mõnusalt.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on naislugejale mõeldud tüüpilise prantsuse armastusromaaniga, mis kuulub kerge lugemise kategooriasse. Romaan annab oma figuuridele (kes küll tohutult ambivalentsed ei ole ja pigem igaüks üht inimlikku omadust kehastavad) piisavalt sügavust, et olla omas klassis huvitav.

"Ahel" on meeldiv ühepäevaliblikas. Olen aga optimistlik hilisema loomingu suhtes.

81. Tayeb Salih, Sudan: Season of Migration to the North

Sudaani kirjanik Tayeb Salih' (1929-2009) võime minna inimolevuse sisemaailma sügavustesse on üpris erakordne. Väikeses külakeses kasvanud, suuremas linnakeses õppinud ja oma eluteed Londonis jätkanud Salih' loomingus on palju autobiograafilist ja ilmselgelt palju psühhoanalüütilist. See realism ja autori võime põnevuse ja sisekaemuslikkusega mängida ja mõtlema ja seejärel kohkuma ja siis taas mõtlema panna teevad nii tema jutustustest kui tema romaanist "Seasons of Migration to the North" väga hea kogemuse.

Salih' jutustused külaelust ja sealsete suhete ja inimeste dünaamikast on lõbusad, realistlikud, huvitavad ja mõtisklemapanevad ning enamgi veel. Idülliliste kirjeldustega põllutöödest ja päeva, öö ning aastaaegade vaheldumisest väikeses külas Niiluse ääres ("Zaini pulm", "Peotäis datleid", "Wad Hamidi palmipuu") kontrasteerub Mustafa Sa'eedi ja Salih' romaani minategelase lõhestunud topeltisiksus romaanis "Seasons of Migration to the North" - romaan, mille jutustaja Inglismaalt Sudaani tagasi pöördub, et sealset elu oma hariduse abil edendada. Noormees kohtub vahepeal külla kolinud müstilise Mustafaga, kes külasse tulnud veidi hägusest minevikust ja taustast, kel aga siiski õnnestunud enesele külaühiskonnas positsioon kindlustada. Minategelasele jutustab Mustafa ühel päeval oma tumedast minevikust - mis geograafilisel tasandil jutustaja omaga mitmel hetkel kattub - ja oma pattudest ja kuritegudest. Alles raamatu lõpus, pärast hulgaliselt traagilisi sündmusi, leiab jutustaja Mustafa maja salakambris kogu tõe.

Rahulikult kulgeva, huvitava narratiivi äkiline pööre tohutult põnevasse mõrvalukku ja oodatava kulminatsiooni pööre taas veristestesse juhtumistesse annab Salih' romaanile väga omapärase müstilise ja veidi hirmuäratava aura. Et romaan Sudaanis mitu aastat pärast ilmumist keelatud oli, ei üllata mind.

Salih peegeldab oma juttudes oma küla ja selle elanikke, andes igale figuurile piisavalt tausta, loomaks külakese lõbus, argine, traagiline, inimlikkuse tahkude paljususega täidetud ökosüsteem. Salih' figuurid on värvikad nii seest kui väljast. 1969 ilmunud "Zaini pulm" ("Wedding of Zein", olemas ka eestikeelses tõlkes) on lühike lugu nö. külaloll Zaini elust ja tema suhetest küla elanikega, eriti naissooga. Kuidas Zein küla ilusaima neiuga abiellub ja kuidas inimesed väljast üht-, kuid seest teistlaadi mõtlevad ja tegutsevad, jutustab Salih mõjuvates toonides.

Salih kahjuks vähesest kirjandusest leiab kirge, põnevust ja huvitavaid seisukohti akadeemiliste, kultuursete ja eraeluliste suhete kohta ida ja lääne vahel. Samuti on autor oma figuurid väga hoolikalt konstrueerinud. Miks teatud otsused langetatakse ja kuidas headus ja kurjus iga inimese otsustusvõime kontrolli all olema peaksid, seda aga eihti pole - ja nii mõnelegi inimlikkusega seotud küsimusele veel vastab Balik nii oma romaanides kui jutustustes.

Soovitan väga soojalt.

She proved to be an easy prey. When I first met her she was less than twenty and was studying Oriental languages at Oxford. She was lively, with a gay intelligent face and eyes that sparkled with curiosity. When she saw me, she saw a dark twilight like a false dawn. Unlike me, she yearned for tropical climes, cruel suns, purple horizons. In her eyes I was a symbol of all her hankerings. I am South that yearns for the North and the ice. (Heinemann 1970; lk. 30)

Opening a Notebook, I read on the first page: "My Life Story - by Mustafa Sa'eed." On the next page was the dedication: "To those who see with one eye, speak with one tongue and see things as either black or white, either Eastern or Western." I flicked through the rest of the pages but found nothing - not a single sentence, not a single word. Did this too have some significance or was it mere chance? (lk. 150j.)

ida-lääne temaatika huvilistele eelnevalt käsitletud eksootilisemat kirjandust:
Naguib Mahfouz: Midaq Alley
Chinua Achebe: Things fall apart
Salman Rushdie: Midnight's Children