82. Marcel Proust: Kaotatud aega otsimas

Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.

Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.

Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.

Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.

Joyce Carol Oates: Foxfire: Confessions of a Girl Gang

1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.

Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.

Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.

Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.

Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.

Colette: Ahel

Sidonie-Gabrielle Colette (1873–1954), prantsuse kirjanik ja näitleja, armastuse piiride lõhkaja ja tänapäeva standartide kohaselt armastusväärsete naisteromaanide autor oli omal ajal sama skandaalne kuju nagu hiljuti kirjeldatud Frida Kahlo, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale (1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

Omal ajal sinisilmse Gigi muusikaliste numbritega pikitud sinisilmseid seiklusi kerge muige ja mõningase apaatiaga jälgides teadsin, kuidas film lõppeb, leidsin et peaosatäitja on nunnu ja tüdinesin muusikalisest osast kirelt. Süüdistasin tookord 50ndate-60ndate filmide stiili, mis tänapäeva vaatajale mõnikord liiga heatujuline ja pealiskaudne. Gigi tundub raamatuna tunduvalt parem. Aga see selleks.

Olles lugenud Colette'i poolt kirjapandut, jään kokkuvõtteks neutraalsele seisukohale. "Ahel" ("L'entrave") ilmus 1913 ja kuulub seega varasemasse loomingusse. "Chéri" ja "Gigi" on kirjutatud aastaid hiljem - 1920 ja 1944 - ja on seetõttu ilmselgelt lihvitud paremasse vormi kui "Ahel". Romaani protagonist Renée Nerée, endine kabareetantija ja kapriisitar, nüüdseks elus suuremal määral vaataja rolli tagasi tõmbunud, kommenteerib ja vaagib romaani esimeses pooles oma noorukese kõrvaltegelase motiive ja mõtteid tolle armastusloos ja väljendab üldist skepsist nii mees- kui naissoo suhtes (blasé ehk üleolev igavus oleks Renée sisemaailma kirjeldamiseks justkui parim omadussõna). Romaani teises pooles kõik aga muutub, kui Renée tunded eelpool mainitud armukese jaoks ärkavad ja naine äkitselt haavatavaks muutub.

Huvitavat pakub romaan nii mõndagi, sest Renée on lugejaga väga aus oma empaatia, apaatia ja antipaatia asjus. Teemaks iseendaga mõtetes vesteldes on nii hirm vananemise, üksinduse ja tuhmumise ees kui ka põlgus noore, värske ja naiivse vastu.

Kontrastiks protagonisti väga avatud sisemaailmale on kolm tegelast, kelle mõttemaailm vaid Renée pilgu läbi nähtavale tuleb ja kus lugejal ülejäänu üle iseseisvalt mõtiskleda tuleb. Kohati ettearvatavad ja kohati üllatavalt ausad teod ja sõnad on lehekülgedele sätitud hästi ja romaani lugemine sujub mõnusalt.

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu on naislugejale mõeldud tüüpilise prantsuse armastusromaaniga, mis kuulub kerge lugemise kategooriasse. Romaan annab oma figuuridele (kes küll tohutult ambivalentsed ei ole ja pigem igaüks üht inimlikku omadust kehastavad) piisavalt sügavust, et olla omas klassis huvitav.

"Ahel" on meeldiv ühepäevaliblikas. Olen aga optimistlik hilisema loomingu suhtes.

81. Tayeb Salih, Sudan: Season of Migration to the North

Sudaani kirjanik Tayeb Salih' (1929-2009) võime minna inimolevuse sisemaailma sügavustesse on üpris erakordne. Väikeses külakeses kasvanud, suuremas linnakeses õppinud ja oma eluteed Londonis jätkanud Salih' loomingus on palju autobiograafilist ja ilmselgelt palju psühhoanalüütilist. See realism ja autori võime põnevuse ja sisekaemuslikkusega mängida ja mõtlema ja seejärel kohkuma ja siis taas mõtlema panna teevad nii tema jutustustest kui tema romaanist "Seasons of Migration to the North" väga hea kogemuse.

Salih' jutustused külaelust ja sealsete suhete ja inimeste dünaamikast on lõbusad, realistlikud, huvitavad ja mõtisklemapanevad ning enamgi veel. Idülliliste kirjeldustega põllutöödest ja päeva, öö ning aastaaegade vaheldumisest väikeses külas Niiluse ääres ("Zaini pulm", "Peotäis datleid", "Wad Hamidi palmipuu") kontrasteerub Mustafa Sa'eedi ja Salih' romaani minategelase lõhestunud topeltisiksus romaanis "Seasons of Migration to the North" - romaan, mille jutustaja Inglismaalt Sudaani tagasi pöördub, et sealset elu oma hariduse abil edendada. Noormees kohtub vahepeal külla kolinud müstilise Mustafaga, kes külasse tulnud veidi hägusest minevikust ja taustast, kel aga siiski õnnestunud enesele külaühiskonnas positsioon kindlustada. Minategelasele jutustab Mustafa ühel päeval oma tumedast minevikust - mis geograafilisel tasandil jutustaja omaga mitmel hetkel kattub - ja oma pattudest ja kuritegudest. Alles raamatu lõpus, pärast hulgaliselt traagilisi sündmusi, leiab jutustaja Mustafa maja salakambris kogu tõe.

Rahulikult kulgeva, huvitava narratiivi äkiline pööre tohutult põnevasse mõrvalukku ja oodatava kulminatsiooni pööre taas veristestesse juhtumistesse annab Salih' romaanile väga omapärase müstilise ja veidi hirmuäratava aura. Et romaan Sudaanis mitu aastat pärast ilmumist keelatud oli, ei üllata mind.

Salih peegeldab oma juttudes oma küla ja selle elanikke, andes igale figuurile piisavalt tausta, loomaks külakese lõbus, argine, traagiline, inimlikkuse tahkude paljususega täidetud ökosüsteem. Salih' figuurid on värvikad nii seest kui väljast. 1969 ilmunud "Zaini pulm" ("Wedding of Zein", olemas ka eestikeelses tõlkes) on lühike lugu nö. külaloll Zaini elust ja tema suhetest küla elanikega, eriti naissooga. Kuidas Zein küla ilusaima neiuga abiellub ja kuidas inimesed väljast üht-, kuid seest teistlaadi mõtlevad ja tegutsevad, jutustab Salih mõjuvates toonides.

Salih kahjuks vähesest kirjandusest leiab kirge, põnevust ja huvitavaid seisukohti akadeemiliste, kultuursete ja eraeluliste suhete kohta ida ja lääne vahel. Samuti on autor oma figuurid väga hoolikalt konstrueerinud. Miks teatud otsused langetatakse ja kuidas headus ja kurjus iga inimese otsustusvõime kontrolli all olema peaksid, seda aga eihti pole - ja nii mõnelegi inimlikkusega seotud küsimusele veel vastab Balik nii oma romaanides kui jutustustes.

Soovitan väga soojalt.

She proved to be an easy prey. When I first met her she was less than twenty and was studying Oriental languages at Oxford. She was lively, with a gay intelligent face and eyes that sparkled with curiosity. When she saw me, she saw a dark twilight like a false dawn. Unlike me, she yearned for tropical climes, cruel suns, purple horizons. In her eyes I was a symbol of all her hankerings. I am South that yearns for the North and the ice. (Heinemann 1970; lk. 30)

Opening a Notebook, I read on the first page: "My Life Story - by Mustafa Sa'eed." On the next page was the dedication: "To those who see with one eye, speak with one tongue and see things as either black or white, either Eastern or Western." I flicked through the rest of the pages but found nothing - not a single sentence, not a single word. Did this too have some significance or was it mere chance? (lk. 150j.)

ida-lääne temaatika huvilistele eelnevalt käsitletud eksootilisemat kirjandust:
Naguib Mahfouz: Midaq Alley
Chinua Achebe: Things fall apart
Salman Rushdie: Midnight's Children

Ekskurss filmilinale: Frida

Vaatasin 2002 ilmunud mehhiko kunstnikku Frida Kahlot (1907-1954) portreteerivat filmi "Frida"

Salma Hayekiga peaosas ja Alfred Molina, Antonio Banderase, Valeria Golino jpt. suurepäraste näitlejate seltskonnas mõned päevad tagasi ja tahtsin algselt kirjutada kunstnike elusid portreteerivatest filmidest ühes "Modigliani" ja veel ühe kolmanda filmiga, mille nimi mulle hetkel ei meenu... aga loobusin algsest mõttest, kuna Frida Kahlo elu ja Salma Hayeki portreteering ühe piinatud naise imelistest loomingust ei mahuta enda kõrvale võrdväärset.

"Modigliani" on absoluuutselt vaatamist väärt ja selle filmi kulminatsioon loomingulisuse realiseerimise agooniast ja saamaaegsest õnneuimast on tohutult võimas... aga sätin ta hiljem mõne teise kunstnikuelu kirjeldava filmiga ühes järgmisse ekskurssi filmilinale. Lubadus!

Frida Kahlot mängida soovisid filmi näitlejate leidmise protsessis nii mõnedki kuulsad näitlejad, kuid mehhiklanna Salma Hayek, kel juba 13-14-aastasena Kahlo portreede vastu kummastav huvi tekkis ja kes filmiks kaheksa aastat valmistus, oli ilmselgelt parim valik. Kahlo monokulm ei istu tavaliselt täiusliku välimusega kaunitari näkku küll nii loomulikult kui sellele, keda Hayek kehastab, kuid see detail on väga väike võrreldes kõigi oluliste ja vähemoluliste nüanssidega, mille näitleja filmilinale toob.

Frida Kahlo oli kaunis, intelligentne, õitsev noor neiu kuni ta bussiõnnetusse sattus. Pärast õnnetust kaotas Frida ema igasuguse usu tütre liikumisvõime taastumisse, kuid Frida tõusis ratastoolist ja elas pidevalt valudega võideldes siiski täisväärtuslikku elu. Tema kunst ei olnud see, mis hetkel moes ja paljude arvates oli Kahlo liialt makaaber, et temas mingit esteetilist naudingut leida, kuid naine leidis edu Pariisis ja sai hetk enne oma surma siiski ka Mehhikos oma näituse osaliseks.

Lisaks sellele oli Frida omal ajal üks väheseid naisi, kes oma biseksuaalsust avalikult demonstreerida julges ja avas seeläbi kindlasti nii mõnelegi naisele tee uute vabadusteni. Ja olgugi see aspekt ka väga tähtis tolleagses Lõuna- ja Põhja-Ameerika kontekstis (Frida viibis ka Pariisis kuid usun, et selles linnas oli juba kahekümnendatel kõik lubatud ja Frida jõudis Pariisi 1930ndate lõpus), jääb see vaata et lausa tagaplaanile Frida kehalise lagunemise ja hingelise transtsendentsi traagilise lineaarse arengu taustal.

Kahlo suhe kunstnik Diego Rivieraga, kes teda tõenäoliselt iga naisega pettis, keda kohtas, illustreerib vaid paremini tema kunsti, kuna Fridal - seetõttu tõmbas Diegotki tema suunas - oli ainulaadne võime oma valu piltidesse maalida ja seeläbi seda väljendada ja võita. (Õigele kommunistile omaselt oli Fridal hiljem afäär Lev Trotskiga, jess) Läbi kannatuste ja iseka mehe kõrval õitses Frida niivõrd kui suutis ja lõpetas oma elu küll mitte enam kõigi kehaosade terve omanikuna ja mitte kahel jalal seistes, kuid õnnelikuna.

Hayek kandideeris oma rolli eest Oscarile ja kuigi ma Nicole Kidmani Virginia Dalloway kehastusele ka ülimat näitlemiskunsti omastan ja tema tol aastal võidetud Oscari au ärateenimises kahelda ei soovi, oli Hayeki Kahlo lihtsalt hämmastavalt võimas.

Kui teid huvitab kunst ja kui teid huvitab Frida Kahlo, kui teid huvitavad tugevad naised ja täisväärtuslikud elud täis tohutuid kannatusi ja tohutut hingetäiust, üldiselt, kui teil on üldse emotsioone, siis saate te "Fridast" vaimustuma samas mõõdus mis minagi. Salma Hayek on über.

Vaadake! Imestage! Vaadake uuesti!

 

Charles Bukowski: "Postkontor" ja "Naised"

Charles Bukowski (sünd. Heinrich Karl Bukowski, 1920-1994) romaanid ja jutustused panevad enamikul oma lugejaskonnast vähemalt ühe kulmu kerkima. Kas aga põhjuseks nende üpris vulgaarselt vormistatud sisu või neis peituv hämmastavalt sügav ja lai elutõdede kogum – igal juhul on võimatu jääda neutraalsele seisukohale, Bukowskit kas armastatakse või vihatakse. Sest kui veidi tagasihoidlikuma seksuaalhorisondiga lugeja raamatu kohkunult kõrvale paneb ja kui seikluslikumate harjumustega libertiin-lugeja raamatut enne lõppu kõrvale panna ei suuda, tulenevad mõlemad reaktsioonid asjaolust, et tegu on kuradima heade lugudega.

Bukowski alter ego Henry Chinaski, ilmselgelt tugevate autobiograafiliste sugemetega (praktiliselt täielikult autobiograafiline tegelane tegelikult, aga autor ei võrdu kunagi protagonistiga, seetõttu jätan absoluutsed teesid sulgudesse) alkohoolik ja tõeline ebakodanik, on enamiku tema jutustuste ja romaanide protagonist. Chinasky elu veereb töökohalt töökohale, naise juurest naise juurde, voodist voodisse – ikka pudel käes.

Bukowski esimene romaan „Post Office“ („Postkontor“) ilmus aastal 1971 ja räägib autori piinarikkast 11 aastat kestnud karjäärist Los Angelese postis postiljoni ja ametnikuna. Raamatu kirjeldab kõige madalama astme töömesilase armetut igapäeva 12-tunnistes vahetustes, vihma ja külma käes, iga minuti eest ülemuselt nö. jalaga näkku saades ja ainsa kergendusena päeva lõpus parasjagu aktuaalse naise sooja tagumiku juurde naastes.

Elu postkontoris on kurblik ja üpris kohutav, aga Chinasky jutustab sellest irooniaga ja pikib loo piisavalt paljude vürtsikate jutustustega joomisest, naistest ja hasartmängudest, et tema armetu elu lugejas mitte ainult kaastunnet, vaid lõbustatust põhjustab.

Tema kolmas romaan „Women“ („Naised“) ilmus 1978 ja jälgib taas Henry Chinaski elu, nüüdseks on mees aga postkontorist lahkunud ja teenib elatist kirjanikuna, reisides lugemiselt lugemisele, kirjutades raamatuid ja luuletusi ja teenides sellega niipalju elatist, et iga päev viskit juua ja pidevas voolus tema ellu ja ukse taha ilmuvaid naisi adekvaatselt lõbustada.

Bukowski oli 49-aastane, kui otsustas postiteenuses töötamisest loobuda ja kirjanikuks hakata. Autor kommenteeris juhtunut nõnda, et oli valida, kas edasi töötada ja hulluks minna või üritada kirjanikuna elatist teenida ja vireleda. ("I have one of two choices – stay inthe post office and go crazy ... or stay out here and play at writer andstarve. I have decided to starve.")

„Postkontori“ protagonist on ametnik, kel küll erakordne võime elu nõnda kirjeldada, et lugeja temast huvitub ja huvituma jääb, aga „Naised“ räägib Chinasky elust kirjanikuna ja selle võrra on mehe võime ka kasvanud. Lugu on kiirem, pingelisem, vooderdatud pidevate elust-enesest refleksioonidega meeste, naiste, suhete, armastuse ja elu üle. Igal leheküljel kuldaväärt tsitaat, keppimise, joomise ja narkootikumide keskel.

Biitnike generatsiooni raamatud nagu Kerouaci „Teel“, millest varem kirjutasin, on vaid neile, kes võimelised sellele reisile kaasa minema ja protagonistidega koos ka viskit jooma. Seetõttu ei soovita ma kellelegi, kel pole huvi naiste anatoomia võlude või erinevate alkoholismi ja narkootikumide kõrvalnähtude ja eelmainitute põhjustatud hulluse vastu noortes ja vanades inimestes, kes soovib lugeda sentimentaalseid raamatuid emotsioonidest – loobuge ruttu Bukowskist. Aga kui teid huvitab midagi seikluslikku ja julget, midagi mis tahab lihtsalt iseendaga leppida ja selgitada, miks mehed on sead ja naised hoorad, see on Bukowski oma parimas vormis ja temast aru saades õpib igaüks midagi olulist nii oma- kui vastassoo esindajate kohta. Sest Bukowskil on ainulaadne võime võtta puhas inimlikkus selle koledamates värvides (kuigi okei, see mis kellelegi ilus tundub, on teisele samavõrd ebameeldiv, aga te mõistate, mida ma mõtlen) ja voolida sellest midagi väärtuslikku, sügavale inimlike tõdede mudasse kaevatud iva. Sest me peaksime kõik tihedamini oma jalad sellesse mutta pistma.

„I thought about breakups, how difficult they were, but then usually it was only after you broke up with one woman that you met another. I had to taste women in order to really know them, to get inside of them. I could invent men in my mind because I was one, but women, for me, were almost impossible to fictionalize without first knowing them. So I explored them as best I could and I found human beings inside. The writing would be forgotten. The writing would become much less than the episode itself until the episode ended. The writing was only the residue. A man didn’t have to have a woman in order to feel as real as he could feel, but it was good if he knew a few. Then the affair went wrong he’d feel what it was like to be truly loned and crazed, and thus know what he must face, finally, when his own end came. [...] 

 "There were no judgements to be made, yet out of necessity one had to select. Beyond good and evil was all right in theory, but to go on living one had to select: some were kinder than others, some were simply more interested in you, and sometimes the outwardly beautiful and inwardly cold were necessary, just for bloody, shitty kicks, like a bloodi, shitty movie. The kinder ones fucked better, really, and after you were around them a while they seemed beautiful because they were.“

(Bukowski: Women. Ecco, 2002. Lk. 228-229)