80. Edgar Allan Poe: The Complete Tales

Edgar Allan Poe (1809-1849) on oma lühijuttudega saavutanud teatud kuulsuse ja populaarsuse kogu maailmas. Müstilised mõrvad ja fantastilised juhtumised täidavad Poe jutustusi ja makaaber ja omapärane miljöö lisavad sudulisse õhtusse kogukalt õudust. Kõik eelnev kombineeritud suurepärase oskusega sõnadega ümberkäimises ja voila! täiuslik krimakas.

Mis tänapäeva lugejale võibolla Poe nautimise keerukaks võib muuta, on autori tempo. Tänapäeva kriminaaljuttudes ja romaanides kulgeb kõik väga kiirelt ja tihti selgitatakse toimunut pealiskaudselt. Poe laskub aga oma jutustusse väga innukalt ja väga sügavale. Et noormees oma sõbraga ohtliku piraadi peidetud aarde leiab, on seega küll piisavalt realistlikult jutustatud, et midagi fantastilist tõepoolest uskuda, ja tõepoolest venitab poe jutustuse viiekümne lehekülje pikkuseks ja säilitab lõpuni loo põnevuse, kuid samas vähendasid  liialt detailsed kirjeldused aardekaardi dešifreerimisest mu motivatsiooni loo lugemist jätkata tugevalt.

Poe klassikalised jutustused on fantaasiarikkad ("Kuldpõrnikas", "Õhupallitemp"), seikluslikud (Tuhande ja ühe öö teemaline jutustus, "Laskumine veekeerisesse"), kohati üpris makaabrid ("Must kass") ja mõneti vägagi hirmsad ("Amontillado puusärk", "Kuristik ja pendel"). Üle kõige soovitan lugeda õudukaid ja müsteeriume, seikluslikkus kannatab detailirikaste kirjelduste all. Mis aga õudusse ja hirmudel mängimisse puutub, on Poe maailmameister. Autoril on erakordne võime leida lugeja hirm(ud), sellest kinni haarata ja lugeja õudusega täita.

Lisaks temaatika ja miljöö mõjule on jutustaja Poe õudsemates lugudes enamasti üpris labiilne, mis tähendab, et lugejani jõuab vaid tükeldatud reaalsus kõverpeeglis. Kirjelduste põhjal on küll selge, et tegu on vägagi reaalse ja realistliku maailmaga, kuid jutustaja pole isegi päris kindel, mida ta näeb ja miks, ja vastav ebakindlus ja sellega kaasnev hirm süstitakse ka lugejasse.

Kokkuvõtteks võin lubada, et Poe valitud novellid panevad teie ihukarvad vertikaalasendis võbisema ja et mehe võime põnevust ka pikema aja jooksul ülal hoida on erakordne. On aga mõningad jutustused, mis liialt oma detailide kirjeldustesse uppuvad, seega soovitan alustada valitud novellidega, mitte täieliku koguga. Eriti soojalt soovitan ülalnimetatutest viimaseid kolme ("Must kass", "Amontillado puusärk" ning "Kuristik ja pendel").

Igal juhul on Poe õhtust (!) lugemist väärt ja oma põnevuse tekitamise ja säilitamise võimega - eriti oma aja kohta - psühholoogiline-narratoloogiline geenius.

Poe fännidele võiks samuti meeldida:
Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant - eriti Horla ja minajutustaja samm-sammult hullumine
Matthew Gregory Lewis: The Monk - õudus õuduse otsas
Theodor Storm: Der Schimmelreiter - müsteerium
Georg Heym: Der Irre - küll mitte minaperspektiivis jutustatud, aga makaaber ja müstiline

Astrid Lindgren: Vennad Lõvisüdamed

Astrid Lindgreni suurepärased lasteraamatud vaimustasid mind nooremas eas ja teevad seda jätkuvalt, kuna Lindgreni raamatud pole vaid lastele mõeldud. Neis on omamoodi hingeline sügavus ja puhtus, mis igas vanuses publikule midagi pakub - lapsele põnevust, seiklusi ja hirmsaid ja imelisi juhtumisi, täiskasvanule nostalgiat ja võibolla natuke kadunud lapselikkusest (mis minu silmis kunagi kellegi südamest kaduda ei tohiks, ükskõik kui kõrge vanuseni ta elanud ja maailma häid ja halbu külgi jälginud on).

Vennad Lõvisüdamed ja röövlitütar Ronja olid ühte raamatusse kokku pandud ja võibolla avaldasid mõlemad mulle seetõttu omal ajal kõige tugevamalt muljet, et mäletan kahe raamatu mõju ühes mälestuses. Sattusin Lõvisüdameid seminaris taas lugema ja olles raamatut seminaris teatud lõike käsitledes alustanud, lugesin selle taas läbi ja ei pidanud pettuma.

Lindgreni romaan sai oma ilmumise ajal (1974) küllaldase kriitika osaliseks, paljud hääled leidsid, et reaalsest elust lahkumise tung ideaalmaailma on küll mõistetav, kuid enesetapp raamatut läbiva üllust tähistava žestina olla veidi liig tume, et lasteraamatus nõnda esiletoodud saada. Siiski usun, et Lõvisüdametest inspireerituna hüppas vähem noormehi aknast välja kui omal ajal Wertheri ilmumise ajal neid end puu külge riputas või maha lasi. Lapsed on siiski lapsed ja näevad ilusat ja põnevat reaalsusena, hirmsat ja halli vaid takistusena, mis tuleb ületada.

Kuidas väike Karl Lõvisüda tänu armastusele ja vaprusele oma vanema, ilusama venna võrdvääriliseks sai, on õppetund kõigile noortele, sest olgugi et ideaalmaailmas Nangijaalas on kõigil pikad, sirged jalad, mõõdetakse inimeste väärtust vapruses ja aususes ja hirmsaid koletisi on võimalik võita.

Sellest juba piisab. Tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et heade lasteraamatute võlu ja tõde, mis neis peitub, on mäletamist väärt - olgu narratoloogiline struktuur vähem kompleksne ja nii mõningadki juhtumised üpris naiivsed ja fantastilised, kes veel koos Karli ja Joonataniga nendesse maailmadesse reisimisest mõnu oskab tunda, on võimeline unistama.

Per aspera ad astra.

Ekskurss filmilinale: Suur Gatsby

F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) romaan "Suur Gatsby" (1925) kehtib oma aja näidisteosena, seda samaaegselt nii sädeleva glamuuri imetlemise kui kriitilise refleksiooni kohapealt. Jay Gatsby on küll kahtlasel teel rikkaks saanud, kuid tegelikult pole see ju tähtis, sest tema legendaarsed peod meelitavad kohale kogu New Yorki, koorekihist põhjamudani, igaüks parimais riietes ja valmis elama. Mis põhimõtteliselt kirjeldab pahelisi 1920ndaid aastaid suurepäraselt.

Gatsby figuur on oma kahetasandilisuses väga huvitav, sest üpris kiiresti ilmneb igasuguste pidustuste tähtsustetud ja illusoorne väärtus mehe silmis - kõik on vaid armastatud Daisy jaoks korraldatud... ülejäänul pole tähtsust, kui Daisy on peol ja kui Daisy on õnnelik. Et kogu Daisy sisu näiline on ja et Daisy absoluutne pealiskaudsus ja materialistlik mõtteviis Gatsby ideaaltulevikuplaani tükkideks rebivad, ilmneb vaid vaatajale. Gatsby kurss on kindel ja viimase hetkeni usub ta, et abielus Daisy tuleb tagasi viis aastat tagasi alanud ja neiule pettumuse valmistanud armastuse juurde - armastus, mis Gatsby silmis puhas ja igavene ja neiu abielu kehtetuks muutev, neiu jaoks aga tegelikult vaid pragmaatiline kaalutlus.

Ühesõnaga vaene Gatsby oma naiivsuses on suurepärane sümpaatiakandja ja muudes eluvaldkondades ka väga nutikas tegelane ja ilmselgelt võimeline inimestest läbi nägema ja nendega manipuleerima, kuna ta ju oma varanduse just selliste vahenditega kokku rookis. Aga tema ainus nõrk koht, Daisy, tema "edu" ja rikkuse põhjus, saab ka tema allakäigu põhjustajaks. Samaaegselt on Gatsby muidugi ka ise süüdi, kuna on oma kinnisideede ehitatud silmaklappidega liikvel ja ei näe paremale ega vasakule vaid üksnes sihti silme ees.

Gatsby film on visuaalselt väga huvitav, kuna ühendab 1920ndate modernismi tänapäeva modernismiga - kristalllühtrid ja narmastega kleidid vihuvad tantsu Jay-Z ja Beyonce häälte saatel. Kõik on väga kiire ja lärmakas, aga ka tänapäeva vaataja arusaamas. Kokku on põimitud kahe ajastu ühine semantika ja selle tulemusena saavutatud midagi väga huvitavat ja samas loogilist.

Mul on sõpru, kes leiavad, et Robert Redford on ainus ja igavene õige Gatsby. Leian aga, et peategelaste rollid on hästi täidetud. Leonardo DiCaprio on suurepärane Gatsby. Leo väljendusrikkad sinisilmad optimismi, närvilisuse, raevu, vaimustuse ja triumfi vahel mänglemas ja Carey Mulligani isekuse hõnguga pritsitud lapselik-rikutud naiselik-haavatavuse žestide mäng tasakaalustavad teineteist suurepäraselt.

Võtke, lugege, minge, vaadake, te ei kahetse.

Status update

Tere, mu suurepärased lugejad! Loodan, et käesoleva aasta esimene pool on olnud oodatust veelgi parem ja et teise poole plaanid ja ees ootav on kõik, mida loodate.

Doktoritöö kirjutamine ja üldine seminaride ettevalmistamine on võtnud tuule mu purjedest ja kohati siinsete blogipostituste arvu harvendanud. Jant lõppeb paari nädala pärast, mis võiks nagu tähendada, et kahenädalane intervall selle blogi postituste vahel muutub taas ühenädalaseks. Kahjuks pean ma aga jätkuvalt kolm-neli päeva nädalast kokteilide sheikimisega sisustama ja doktoritöö kirjutamise ajakulu ei vähene sugugi mitte. Samuti olen oktoobrist ülikoolis professori assistendina tööl ja seda veebruarini.

Seega tahan teid vaid lohutada tulevikulubadusega, et postitused jätkuvalt korrapärases rütmis. See rütm on aga neljateistkümne päeva taktis ja nii jääb ka ilmselt järgmise kevadeni.

Päikeselised tervitused ja kõike parimat,
Teie Päikesejänku

Arthur Schnitzler: Suremine

Saksa modernismi autor Arthur Schnitzleril (1862–1931) on kombeks oma jutustustes lugejat pinges hoida ja lõpuks oodatud lahenduse üllatuslikku alternatiivi pakkuda. Õnnelikud lõpud polnud modernismi ajal moes ja sellest kaugemale minnes võtab Schnitzler inimhinge üpris korralikult tükkideks ja emotsioonid, mis tavalugeja sentimentaalseks meelestavad, omandavad groteskse varjundi. Just selles peitub Schnitzleri esteetiline ja kirjanduslik väärtus - olla realistlik ja kirjeldada ja kritiseerida vana, sealjuures oma narratoloogilise filigraansusega lugejast ootamatus järjekorras emotsioone välja pigistades. Mis tundub lihtne, pole äkitselt enam sugugi nii lihtne. Ega ilus. Ega armastusväärne. Aga huvitav. Ja mitte nõrganärvilistele mõeldud.

"Suremine" (kirjutet' 1892, ilmunud 1894, eesti keeles 1920) on üks Schnitzleri repertuaari paremaid näiteid. Lugu räägib paarist, kel surmaga vastamisi seistes väga erinevad ideed ja emotsioonid peast läbi käivad ja sellest, kuidas nende emotsionaalne kaugenemine ja kapseldumine lõpuks kurvalt kulmineerub. Felix on haige ja tuberkuloosi suremas ja kui Marie kuuleb, et mehel on vaid aasta elada jäänud, on esimene reaktsioon: "Suren koos sinuga!". Samal ajal teeb Felix oma neiule hoopis ettepaneku lahku minna, enne kui olukorra traagika väljakannatamatuks muutub.

Paari soovid ja mõtted muutuvad sellest hetkest peale drastiliselt, mõrvast ja enesetapust põgenemise ja paranemiseni ja ausalt öeldes ei soovigi ma rohkem sisust avaldada, sest kui tumedateks mõteteks inimene võimeline on ja kui suurepäraselt ta seda oma kaaslase eest varjata oskab, teab näiteks Billy Joel, kui laulab: 

Well we all fall in love

But we disregard the danger

Though we share so many secrets

There are some we never tell

Why were you so surprised

That you never saw the stranger

Did you ever let your lover see

The stranger in yourself?

Lugu on eesti keeles sada viiskümmend ja paar lehekülge pikk, seega võtke see kätte ja lugege, sest Schnitzleri makaabrilt joonistatud sentimentaalse armastusloo kriitika on oma ülesehituselt nii tõene oma šokeeriva loomusega, et jätab teid pikemaks ajaks iseenda piiride üle mõtisklema.

79. Francois Rabelais: Gargantua and Pantagruel

Rabelaisi Gargantua ja Pantagruel on kirjutet' 16. sajandil ja on oma ülesehituselt tüüpiline renessansiraamat lühikeste peatükkide ja pikkade pealkirjadega. Põhimõtteliselt koosneb teos kahest raamatust, mis aga omakorda jagatud mitmeks osaks. Klassikalises jaotuses oli teos viieks raamatuks jagatud.

Gargantua ja Pantagruel, isa ja poeg, on hiiglased, kelle sünd ja elu on täis imelisi juhtumisi ja tegusid. Rabelais kirjutas algselt Pantagrueli elust, kui otsustas raamatu populaarsusele järgnevalt ka Gargantua elust kirjutada.

Raamatud on seiklusrikkad ja lõbusad, aga nii mul kui mitmel tuttaval, kellega Gargantua ja Pantagrueli sisust vestlesime, tuli enne täisväärtuslikku lugemisnaudingut otsustada, kas Rabelaisi naljad on ikka tõesti naljakad või pigem eemaletõukavad. Mihhail Bakhtin kirjeldas Rabelaisi stiili kui groteskset realismi ja pidevalt räägitakse erinevatest kehavedelikest ja nende väljutamisest, joomarlus on ainus õige eluviis jne jne. Samas on Gargantua huvitaval kombel oma aja kohta väga kõrgelt haritud ja loeb ja väitleb hea meelega - sest kolm vaati veini ei põhjusta nii hiiglasliku mehe puhul purjusolekut.

Ütleksin, et Rabelaisi romaanide puhul on raske alguses groteskse ja labase eesriide taha vaadata, sest eesriie lõhnab halvasti ja puudub tuju teda eest tõmmata, kartuses et selle taga ootab midagi veel jubedamat. Aga nagu mitmed hilisemad autorid on selgitanud, on raamatul sotsiaalkriitiline tasand, mida lihtne lugeja - kellele antud raamat kindlasti lõbu valmistab - ei avasta, sügavamalt mõtlev lugeja aga leiab selle ja loeb siis labasusest hoolimata edasi.

Vastandlikud reaktsioonid. Mind ei tõmmanud lõpuni lugema, kuigi lõbustas kohati päris hästi. Olen ma lihtne lugeja? Ei tea. Võibolla. Aga ütleksin, et tänapäeva lugejal on selle aja kirjandust raskem seedida - võrdluses Dekameroniga tundub Rabelais juba tunduvalt vähem labane kui võrdluses 20. sajandi romaanidega.