78. Laurence Sterne: The Life and Opinions of Tristram Shandy

Briti kirjanik Lawrence Sterne'i suurteos "Härrasmees Tristram Shandy elu ja arvamused" ilmus 1759–1767 köite kaupa. Lõplik romaan koosneb kümnest köitest, millest igal hunnik minipeatükke. Sterne on oma fragmentide konvoluuti korjanud väga palju mõju autoritelt, keda ta austas, nt. Rabelais, Robert Burton, Francis Bacon jne.

Sterne on ekstsentrik ja humorist ja tema "Shandy" on selles suhtes iroonia võrdkujude etalon, kuna romaani sisuks peaks nagu olema Tristram Shandy elu ja arvamused, tegelikeks peategelasteks kujunevad aga Tristrami isa Walter, onu Toby ja mitmed majas pidevalt ringlevad tegelased.

Huumor ja osavad sõnamängud, viited, nutikad kirjeldused ja tähelepanekud on Shandyle kahtlemata omased. Huvitavatest tsitaatidest tähelepanelikul lugejal puudust ei tule ja algteadmised kirjadusloos on romaani täielikuks nautimiseks vajalikud. Minu maitsele on romaan aga oma harituse ja huumori intelligentse rikutuse kombinatsioonist hoolimata (mis ideena väga hästi minu nišši sobiks) liialt ekstsentriline - olen harjunud romaanilt narratiivi ootama ja kuna mõttelendude ja kõrvalepõigete tõttu ei jõua romaan Tristrami sünninigi enne kolmandat köidet, muust toimumisest rääkimata - muutub pikapeale veidi tüütuks igasuguseid jaburusi lugeda ja nende vahele pikitud lugejaga otseseid kõnelevaid vabandusi ja märkusi stiilis - me jõuame nüüd kohe tagasi põhiloo juurde, aga enne lubage mul veel - viiskümmend lehekülge hiljem - niisiis, kuus peatükki tagasi jutustasin teile...

Vene kirjanduskriitik Viktor Šklovskij nentis omal ajal, et see romaan takistab omaenda arengut sel määral, et tal õnnestub vaevu-vaevu alata, see omakorda teeb temast maailmakirjanduse kõige tüüpilisema romaani. Teise väitega nõustumiseks puudub mul absoluutne horisont, kriitika on aga täielikult õige.

On arusaadav, et Sterne on haritud mees ja tema Shandy huvitav tegelane. Walteri ja Toby väitlustest said omal ajal originaalset vaimutoitu nii mõnedki suured nimed. Aga struktuuri puudumise tulemusel on sellel romaanil kahjuks võimatu minu tähelepanu kätkeda ja sellepärast panin ma ta tagasi riiulisse. Analüütilise-hüpleva ja kirjeldava-liikuva osa tasakaal puudub ja seetõttu puudub võimalus romaani rahus lugeda ja nautida. Nukker suitsiid.

Ekskurss filmilinale: "Armastuse õppetunnid"

Tõestisündinud lugudel põhinevad filmid on juba tänu oma möödapääsmatule realistlikkusele huvipakkuvamad kui kellegi sulest pärinev käsikiri või raamat. Lugeja-vaataja tahab ju nii kinos, teatris kui koduses tugitoolis raamatu-filmi-etenduse mõjul võõrasse maailma pageda ja sellest loos inimliku elemendi kaasa võtta - selle miski, mis liigutab, üllatab, ühtlasi mõtlema ja tundma paneb. Teadmine, et see lugu juhtus tõepoolest kellegagi, annab kogemusele omajagu juurde.

"Armastuse õppetunnid" (The Sessions, 2012, peaosades John Hawkes, Helen Hunt ja William H. Macy) on draama poliomüeliiti põdevast Markist, kelle ainus nö. töötav kehaosa on mehe pea. Ta tunneb küll puudutusi ja valu, pole aga võimeline oma keha kaelast allapoole absoluutselt liigutama.

Oma seisundile vaatamata on Mark andekas kirjanik, tudeng ja eelkõige mees. Kuna Markil tekib mingil hetkel vaikselt aimdus, et tal pole enam palju elada jäänud, otsustab mees oma seksuaalsust avastama hakata. Alguse saab lugu uuringust Berkley ülikoolis puuetega inimeste seksuaalsuse kohta, millest Mark nõustub artiklit kirjutama. Seal avastab mees, et on võimalik palgata seksiterapeut, kes võimaldab talle oma seksuaalsuse avaldamist ja sellelaadsete kehaliste ja vaimsete tõkete ravi.

Helen Hunt on minu põlvkonna jaoks juba vanakooli Hollywoodi hulka kuuluv ja kuigi mäletan teda mõnes heas rollis, pole ta oma põlvkonna näitlejatest minu esiviisikus. Olen seega üpris neutraalsel seisukohal. Teatud määral rikkus ka filmi üldmuljet (juba selle sügavalt hingelise, sisemise iluga tegeleva temaatika pärast) mitte just märkamatud ilukirurgia jäljed Hunti näos, mis tema psühholoogist, hõljuvaid riideid kandva, väliselt keskmise inimese tegelaskujuga kokku ei sobi. Aga olgu. Muus suhtes sobis Hunt oma rolli väga hästi ja vaadata, kuidas suhe Markiga tema intellektimootoril sõitva auto libedale teele viib (siinkohal noogutus stseenile, mil Hunt teatud motelli ees autos istudes nutma puhkeb) ja kuidas Mark tema hinge puudutab.

Tegu on filmiga, kus kõigi kõrvaltegelaste omavaheline dünaamika ja suhtlus protagonistiga lihtsalt niivõrd südantsoojendav (ja samamoodi südantlõhestav) on, kuna need naised ja mehed ilmselt kõik vaataja jaoks väga arusaadaval moel Markiga suheldes tema kui nõrgema eest hoolitsevad, mõned teda kummaliseks ja mõned suisa hirmuäratavaks peavad, kuidas aga eelkõige Mark oma intellekti, huumori ja avatud moel oma haavatavuse näitamise läbi esile tuleva tugevusega lõpuks kõigi südamed võidab. Kuidas ta oma olukorrast hoolimata parimad võimalikud elutingimused saavutab ja kuidas tema silmad säravad, kuigi ta maailma enamasti horisontaalperspektiivist jälgima peab.

"The Sessions" on võrratult hästi kirjutatud, näideldud ja kokkupandud film inimlikkusest selle eri vormides, ületamatult ehedal kujul.

Vaadake ja vaadake uuesti. Te ei pettu.

Ekskurss filmilinale: "Suur ja kõikvõimas Oz" ja "Ilusad olendid"

Vaataja silme ees avaneb kaks maagilist maailma maagiliste tegelaste ja maagiliste sündmustega. Meessoost peategelane, kes alguses küll juhuslikult, hiljem selgelt saatuse sammude ammu teada olnud kursi tõttu kurja ja hea võimuvõitluse keskmesse satub ja lõpuks tasakaalu saavutamisel keskset rolli mängib. Mõlemad filmid on käesolevast aastast.

"Suur ja kõikvõimas Oz" on lugu üpris tähtsustetust võlur Oscarist - hüüdnimi Oz -, kes ei oma trikkide kui oma paljude naissoost vallutuste puhul siiruse ja meisterlikkusega ei hiilga. Ozile tööd andva tsirkuse direktor avastab ta oma naisega flirtimast ja kuumaõhupallis põgeneval Ozil õnnestub tornaadosse kisutud saada, misläbi ta maagilisse Ozi transporditakse. Võlur kohtub heade ja halbade ja ambivalentsete nõidadega, sõdib kurja nõia vastu oma kahtlase väärtusega maagiaga, kuid mõistuse eelised annavad võlurile võimed hea nõia Glenda abiga armeele fataalne põnts panna ja Ozist saab Ozi kuningas. Hurraa.

"Ilusad olendid" on veidi keerukama sisuga jutustus 17-aastasest Ethan Wateist, kelle veidrad unenäod võõrast abi vajavast tütarlapsest tõeliseks muutuvad, kui Lena Duchannes Gatlini linnakesse saabub. Noored armuvad, kuid varsti avastab Ethan kummituslikus mõisas veidra perekonnaga elava Lena tõelise olemuse - neiu on nõid ja ootab ärevalt oma 16ndat sünnipäeva, mil selgub, kas ta kisutakse pimeduse või valguse poole. Kasuks ei tule ka asjaolu, et neiul lasub needus, mille kohaselt keegi, keda ta armastab, on määratud hukule.

Mõlemad lood on põnevad ja peaksid vaatajat enesesse kiskuma nii visuaalse kui emotsionaalse poolega, sest mõlemal on huvitavad ja müstilise taustaga tegelased. Olgugi et lendav ja rääkiv ahv ja portselanist nukk vanemale vaatajale niivõrd huvitavad ei tundu kui tõsistes kompleksides vaevlev seksikas ja ohtlik nõid. Järele mõeldes - mõlemas filmis on selliseid tegelaskujusid. Mõlemas filmis on meeskangelane ja naiskangelane. Mõlemas filmis muudavad olendid kuju. Ja nii edasi. Mõlemad filmid on veidi naiivsed.

Siiski juhtub kusagil Ozi vaatamise esimeses kolmandikus nii, et ääretu igavus täidab meelt ja eesmärk, põnevust tekitada ja ülal hoida ei täitu mitte teps. Imelik on, et näitlejad teevad oma tööd teooriast hästi, aga mingil tasandil kumab läbi, et nad näitlevad ja see ei tohiks tavaliselt juhtuda. Dialoog ei ole kõige parem, võibolla on dialoogi ka liiga vähe ja visuaalsetele efektidele on liialt rõhku pandud. Armastuskolmnurgad peaksid olema intensiivsed ja tegelased ambivalentsed, ei tohiks kohe nähtav olla, mis nende motiivid on. Võibolla ongi viga selles, et kõigi tegelaste motiivid ilmnevad üpris varakult. Ozi sisemine reform on oma tulemises samuti nii ilmselge, et mingeid suuri üllatusi ei ole. On tosinate kaupa paremaid filme, mida vaadata.

"Ilusate olendite" treiler oli küll hea, täitis mind aga kõigepealt skeptitsismiga, sest tundub nagu oleks ilmunud järjekordne Twilightisarnane sisutu teos-film, kus tegelastel on üleloomulikud jõud ja sellel lasuv ülejäänud sisu oleks pealiskaudne. Aga siin on lugu, kus peategelased leiavad oma ühisosa teineteise intellekti põhjal ja kus tüdruk on noormehest teatud määral üle, noormees saab aga üpris kiiresti selliseks meheks, millist Lenal vaja on, samuti on ta karmatu ja oma tunnetes vankumatu.

Kogu mütoloogia nõidade pere ja ajaloo kohta on mõnevõrra naiivne ja asjaolu, et kusagil väikelinna keldris on maailma suurim "lummajate raamatukogu", tundub jabur ja segab natuke asjade käiku, aga nii pea- kui kõrvaltegelased on huvitavad ja filmi lõpp on veidi üllatav, erinev tavaklišeedest. Põnevus püsib, kuigi siingi nüüd geniaalset dialoogi ülesehitatud ei ole. Aga sellel filmil on ka pinget ja huumorit.

Minge "Ilusaid olendeid" vaatama. "Suur ja kõikvõimas Oz" on raharaiskamine.

77. Sheikh Musharrif ud-din Sadi: The Orchard

Pärsia keskaegsetest poeetidest kuulsaimate hulka kuuluva Shirazis ja seejärel Bagdadis resideerunud Sa'di tuntuimate teoste hulka kuuluv "Bostan" / "The Orchard" ("Roosiaed",1257, eesti keeles ilmunud 1974) on kirjutatud eelmises postituses mainitud Masnawi-stiilis, mina lugesin taaskord inglisekeelset proosasse tõlgitud varianti. Saadi luulepõimikut võiks võtta kui kompaktsemat varianti Rumi Masnawist, kuna mõte ja sisu on samad - õpetada lugejale, kuidas mõelda ja elada jumalakartlikult ja vagalt.

Raamat koosneb kümnest peatükist, millest igas on käsitletud teatud teemat (heatahtlikkus, tagasihoidlikkus, tänulikkus, haridus, patukahetsus jne). Lühikesed näitelood hõlmavad enamasti vaid pool kuni ühe lehekülje, iga loo teine pool on õpetus või loo moraal, andes lugejale nõu ja soovitades näite kohaselt või näitele vastupidiselt käituda.

Toon siinkohal mõned näited ja jätan Saadi nukrusega kiirelt selja taha, sest olles mõned kuud araabia keelt õppinud, tean, kui ilusad need värsid pärsia keeles olla võivad ja kuidas laulev rütmilisus need kaks keelt eriti ilusaks teeb ja milline sõnavara nendes keeltes peitub. Kahjuks jääb see tasand keskmisele eurooplasele võõraks.

Fate is the helmsman of the ship of life, no matter though the owner rend his clothes.

O, Sa‘di! Look not for aid from any man. God is the giver, and He alone. If thou worship Him, the door of His mercy sufficeth thee if He drive thee away, no one will ease thee. 

If He make thee to wear a crown, raise thy head; if not, bow thy head in despair. (78 j.)

How can the falcon fly to the sky when the stone of avarice is tied to its wing?
If thou pay less attention to thy food than to worship thou mayest become an angel. First, cultivate the qualities of a man, then reflect upon the character of angels.
Eat in proportion to thy hunger; how can he give praises whom scarce can breathe by reason of his gluttony?
He whose stomach is full is void of wisdom.
The prey is entrapped in the snare because of its greed. (82)

The gluttonous man bears the weight of his corpulence; if he obtains not food, he bears the weight of grief. It is better that the stomach should be empty than the mind. (84)

Do not expose not the faults of others, for by exposing their faults art thou forgetful of thine own. Whether I be good or evil, keep thou silent, for I am the bearer of my own profit and loss, and God is better acquainted with my character than thou. (135)

Kokkuvõtvalt suunaksin eluõpetuste, maksiimide jms. otsingul oleva lugeja pigem Rochefouqault või mõne muu eurooplase juurde, sest meie kultuurile jääb ka Saadi tugevalt prohveti ja religiooni ümber keerlev temaatika veidi võõrapoolseks. Ülaltoodud tsitaadid on aga kaunilt vormitud ja selle sisuosa Saadi loomingust võtan endaga kaasa ja hindan soojalt.

76. Jalal ad-din Rumi: Mathnawi

Pärsia sufi Jalal al-Din Muhammad Rumi kogumik Mathnawi/ Ma'navi/ Masnawi (1207-1273) on 25,000st värsist ja viiest raamatust koosnev valmide ja juttude kogumik. Eurooplasest ilmiku perspektiivist lähenedes lugesin mina 1961. aastal ilmunud orientalist A. J. Arberry proosavormis varianti, mis sisaldab 100 valmi/ jutukest.

"Masnawi" tähistab teatud tüüpi värsivormis kirjatükki piiramatu värsside arvu ja aa-bb-cc paarrimiga. Originaal-Masnavi ülesanne oli/on olla õpetuseks sufistidele, kuidas elada Jumalaga ühes ja Jumalat armastades heita endalt patud, kuidas mõelda ja tegutseda.

Kogumikus on nii valme, lühijutte kuningatest ja alamatest seisustest meestest, Koraani tegelastest, Piibli tegelastest, kui ka lühemaid õpetussõnu. Üldiselt on iga jutukese lõpus eraldatud lõik sellega, mis on näiteloo õpetlik iva, lühemad ivad esinevad aga puhtal kujul.

Arvan, et araabia-pärsia kultuurist huvitatule võib üpris huvitav olla lugeda, kuidas kultuurilised erinevused teatud loomade ja meeste käsitluses ilmnevad (sest naistegelasi Masnawis ei ole ja neid käsitletakse vaid kaudselt, nt. küsib noor mees vanemalt, millise naise ta võtma peaks ja vanem mees siis lahkab kolme põhilist naisetüüpi) ja valmid meeldisid mullegi. Et raamatu sõnumist kiirelt sotti saada, võib muidugi ja ainult tarkuseterasid lugeda, sest tegu on miski tavaraamatu ja religioosse sisu-sõnumiga raamatu vahepealset, mis tähendab, et mõned lood on väga hästi kirjutatud ja mõned väga ülepingutatud vormistuste ja pikkade oh!-ah!-tüüpi lausetega.

Ütleksin, et sirvimiseks on Masnawi huvitav ka keskmisele eurooplasele.
Napisõnaliselt lisaksin aga, et nii pärsia kui araabia kultuuri ja  kirjanduse huvilistele on võimalik uuemat ja huvitavat lugeda. Nii proosa- kui värsivormis.

75.Walt Whitman: Leaves of Grass

Ameerika luuletaja Walt Whitmani elu ainus teos "Leaves of Grass" ("Rohulehed", 1819–1892, esmatrükk ilmunud 1955. ja eesti keelde tõlgitud 1962) on kogumik autori hinges peegelduvate tundmuste kildudest. Whitman saavutas kogumikuga suurt menu ja samas koguses vastakaid reaktsioone, kuna teos oli oma aja kohta liialt liberaalne ja dissidentlik. Whitman töötles oma teost ja avaldas mitmeid uustrükke. "Rohulehed" on siiani üks ameerika kirjanduse tuntumaid, armastatumaid, kritiseeritumaid ja tsiteeritumaid teoseid.

Whitmani kogumikku seostatakse paljus sensuaalsuse, liberaalsuse ja amerikanismiga. Kompositsioonist rääkides keskne narratiiv puudub - võtaksin kogumiku kokku pildiga Whitmanist suure kotkana, kes üle maa ja ilma lendab ja nähtut kirjeldab, olles kohati tõepoolest vaid kirjeldav, kuid avaldades ka enamasti, millist mõju need maad, inimesed ja mõtted tema hingeelule avaldavad.

Luuletused on väga emotsionaalsed, kohati poleemilised, ja julgen öelda, et Whitman avaldab praktiliselt kõige suhtes imetlust ja imestust - erinevate Euroopa, Aasia, Aafrika maade, erinevate USA osariikide, erinvate elukutsete, erinevate meeste ja naiste, looduse ning loomade vastu. Teatud "laulud" omavad küll pealkirju, kuid viskuvad ikkagi vasakult paremale ja taevast keldrisse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma aja kohta võis selline teos olla väga teistsugune ja pigem kulmu kortsutama kui vaimustuma panev - Whitman propageerib teatud määral hipikultuuri, rasside ja inimeste võrdsust, looduslähedust, looduskaitset, vaba armastust ja teemasid, mis tema ajal nii laialdast avalikku tähelepanu ei omanud. Pole siis ime, et ta oma sõnade eest pärast esmatrüki ilmumist siseministeeriumist vallandati. Aga Whitman uskus oma loomingu kaalu ja tähtsusse, mis lõppude lõpuks ka vilja kandis.

Tänapäeva lugejale võiks "Rohulehed" tunduda kui midagi üleliia vaimustunult kirja pandut, üleliia üldist ja üleliia emotsionaalset, miski, mis kirjeldab siit ja sealt aga keskpõrandale kokku ei jõua. Oleme me ju nüüdseks harjunud konkreetsete sisudega, ajalooliste ja poliitiliste aruteludega ja figuuridega, kellega juhtub kas midagi nende loomust muutvat või midagi põnevat või igal juhul midagi traagilist. Peab toimuma muutus. Whitmani teos on aga selles mõttes staatiline, et kirjeldab ja kiidab maailma enda ümber sellisena nagu ta on.

Ameerika ühendriikide lugejale avaneb Whitmani maailm muidugi veidi teisest perspektiivist, kuna autor keskendub oma maa ajaloole ja poliitilisele olukorrale teatud peatükkides siiski veidi rohkem (luuletused on pühendatud kord jumalatele, kord bakteritele, kord president Lincolnile, kord teatud osariiklastele, kord loodusele, kord lugejale jne). Keskmisele lugejale jääks ilmselt mulje, et tegu on arusaamatu lalinaga ja struktuur puudub. Minu isiklik arvamus on, et teatud punktid kristalliseeruvad kogumikust välja ja need punktid on üpris huvitavad. Näiteks, et keha ja vaim omavad ühtmoodi tähtsust. Või et inimesed peaksid maailma ja oma kaasinimestesse suhtuma uudishimu, mitte halvakspanuga. Väga huvitav on kohati kulissidesse segatud, kuid siiski täiesti omal kahel jalal seisev teiste rasside käsitlus, kust ilmneb, et Whitmani jaoks oleme me kõik vennad ja õed ja samaväärset austust väärt.

Kaks kohta, mis eriti meeldisid (1921 Modern Library väljaanne):


Me imperturbe, standing at ease in Nature,
Master of all or mistress of all, aplomb in the midst 
         of irrational things,
Imbued as they, passive, receptive, silent as they,
Finding my occupation, poverty, notoriety, foibles, crimes
        less important than I thought. [...]
Me wherever my life is lived, O to be
       self-balanced for contingencies,
To confront night, storms, hunger, ridicule, accidents, rebuffs, as the trees and animals do. (11)

-------

I think I could turn and live with animals, they are so placid and self-contain'd,
I stand and look at them long and long.

They do not sweat and whine about their condition,
They do not lie awake in the dark and weep for their sins,
They do not make me sick discussing their duty to God,
Not one is dissatisfied, not one is demented with the mania of owning things,
Not one kneels to another, nor to his kind that lived thousands of years ago,
Not one is respectable or unhappy over the whole earth.

So they show their relations to me and I accept them,
They bring me tokens of myself, they evince them plainly in their possession.

I wonder where they get those tokens,
Did I pass that way huge times ago and negligently drop them? (67 j.)


Lõpetuseks pean ütlema, et mõneti haaras Whitmani kogumik mind väga ja tõmbas intensiivselt endasse, kohati jättis aga kulmu kortsu ja mõtte segaseks. Hea meel, et midagi nii klassikaliseks peetut lugesin ja kogesin ja Whitman jäi hoolimata paljusõnalistest ülepingutatud eneseportree-luuletustest sümpaatseks, aga oma riiulile ma "Rohulehti" siiski ei soeta.